Normaalne inimene õudukaid ei vaata*

Ma ei mäletagi enam mitmes kokkusattumus see nüüd järjest on, kõige naljakam oli see minu botoxisüstimise teema ja Anna-Maria Galojani huulteteema ühtimine, aga igatahes mõtlesin ma eile õudusfilmidest ja hommikul arvutisse logides leidsin eest samateemalise postituse üksiku uitaja blogist :)
Ma olen kohanud päris mitut inimest, kes väidavad, et nad muid filme ei vaatagi kui ainult õudukaid. Stiilis "kõik, mida ma ei mõista, on halb" võiksin öelda, et ega sellised inimesed normaalsed küll olla ei saa ja muidugi ei saa salata, et küsimus "mis sul viga on?" on mulle siiski ka pähe karanud. Tegelikult tahaks ma aga mõista, mis võlu saab olla rõvedatel slasheritel? Ma ei mõtle siinkohal ei klassikalisi õudukaid a la "Omen" või "Linnud" ega ka Tarantino-stiilis tapafilme vaid neid uuema aja üllitisi a la "Saag" ja "Hostel". Ma mõtlen siis psühhopaatide poolt piinatavate inimeste suures plaanis näitamist, soolikaid ja verd.
Mina olen muidugi erakordselt nõrga närvikavaga ja tundlik inimene aga ma ei saa absoluutselt aru, kuidas on üldse võimalikki selliseid asju vaadata. Päriselt ka ei saa. Ma ei vaatakse selliseid asju mitte mingi hinna eest, sest on juhtunud, et olen kogemata mingeid leebemaid õudusi näinud ega saa selle tõttu öid magada. Kunagi käisin kinos vaatamas filmi "Purpurjõed", mis ideeliselt on tegelikult kriminaalthriller, aga seal oli üks koht, kus uks tõmmati lahti ja seal taga oli verine tuba rüvetatud laibaga ja see koht kummitas mind ikka nädalaid. Ma isegi ei oska öelda, miks mõni asi on õudne ja teine, suht võrdne asi ei ole. Tundub, et asi on selles, kuidas mu enda aju seda situatsiooni lahkama hakkab - kas see oli midagi jaburat või siis midagi, mis oleks ka päriselt võinud juhtuda vms.
Üksik uitaja mainib ka seda, kuidas ta midagi õudset nähes sageli kangestub ja suudab telekas kanalit vahetada alles peale õuduse lõppemist. Ma olen ka midagi sarnast kogenud, et justkui tahaks näha, mis juhtub - niimoodi olen ära vaadanud paar hiina filmi, mis küll otseselt verd ja soolikaid ei näidanud aga olid muidu rõvedad. No see oleks nagu lehest mõrva lugemine, et tahad detaile teada ja ohid siis, et "issand kui jube!". Mu meelest on see jäle joon inimeses, vähemalt mina üritan seda küll enda puhul alla suruda - et kui keegi räägib mingist rõvedast filmist, siis ma ei jookse koju seda vaatama.
Minu meelest oli vanemates õudukates nii, et õudus seisnes selles, et mingi koll ajas kedagi taga ja noh, mõned ta sai kätte ka, aga seda täpselt, mis nendega juhtus ei näidatud. Nüüd on aga põhirõhk sellel, et näidata, mida see koll nende inimestega täpselt tegi. Ilmselt on see silmakirjalik aga ma võin vaadata 10 inimese automaadist mahalaskmist, kuid ei ole võimeline vaatama ühe inimese noaga lõikumist. Samast asjast lugema olen võimeline aga ma teen seda just nimelt selle õuduskangestuse mõjul, et näha mis edasi saab vms.
Eks see ole silmakirjalik ka kiruda filme, mida ise näinud ei ole aga ega keegi ei suudaks mind veenda, et slasherit vaadates kuidagi positiivse elamuse võiks saada. Või mis elamust sealt otsitakse?
Ahjaa, ajendiks oli ka see, et ühes telekavas oli märkega "soovitame vaadata" märgistatud film "Julmad mängud". Et jube hästi välja mängitud sadistlikkus?
Mida head näitab see, kui inimene suudab külma kõhuga selliseid filme vaadata?

*pealkiri on provotseeriv, mitte minu arvamus. Ma lihtsalt tahaks teada, miks?