Lugu järgmine, et juba nädal aega pole ma tundnud ei lõhna ega maitset, mingit nohu mul hetkel pole. Suvel oli ka korra sarnane jama, tavaline juhtum minu puhul on see, et näiteks poole söömise pealt kaob maitsemeel ära ja siis pean kas kõvasti nuuskama või ringi kõndima, et mingid aroomid läbi imbuks. Vasomotoorne riniit ehk siis krooniline nohu ilma konkreetse põhjuseta on mul ka välja kirjutatud ning põskkoopapõletikud on pidevad külalised. Haistmine ja maitsmine on siiski piisavalt olulised meeled, et ennast nende puudumisel häirituna tunda. Mis on elu ilma lõhnade ja maitseta?
Igatahes käisin eile nina-kõrva-kurgu arstil. Selgus, et "tänu" pidevatele nohudele (mille põhjust ei suudetagi leida) on mu nina vallutanud polüübid, kes on praegu veel pisikesed aga kasvavad ja kui neid ära ei lõika on lootus tulevikus oma haistmis- ja maitsmismeelt kasutada üsna nullilähedane. Tore ju, et põhjus leiti?
Konks on aga selles, et mul on foobia. Sorkimisfoobia. Lõigake mu kõht lõhki - ok aga sorkige mul kusagil ninas - ei. Mul hakkab paljalt mõttest füüsiliselt halb. No näiteks keeldun ma näpustvõetavast vereproovist, veeni omaga saan hakkama. Hambaarstil olen endale pea äratõmbamisega puuri peaaegu näkku saanud. Õnneks on mul väga head hambad ja seal suuremat sorkimist pole ette võetud. Huvitav on see, et kui vereproovi vastu olen ma väiksest saati olnud, siis hambaarst on viimase aja jama - lapsena kandsin ju breketeid ja käisin regulaarselt hambaarstil, siis nagu probleemi ei olnud. Mida vanemaks, seda lollimaks. Mul on kunagi põskkoopaloputus ka tehtud - seda õudust ma ei unusta - kõige hullem oli tuimestuse tegemine. Nüüdne ninaopp tahetakse ka kohalikuga tuimestusega teha. Ma eile nutsin kui teada sain. Aga mis on mu valikud? Loota, et diagnoos oli vale, kasutada leevendavaid tilkasid ja riskida sellega, et võin jääda maailmast äralõigatuks ja kui see väljakannatamatuks osutub (seda ta teeb) minna opile hiljem kui polüübid on suuremad ja opp hullem?
Miks on inimestel elu segavad foobiad? Teine foobia, mida mul on au omada, on araknofoobia. Mitte nii, et ämblikku kätte võtta ei julge vaid nii, et kui lehes on elaja pilt, siis ma katan selle kinni, sest muidu ei saa vaadata ja võpatan ka tomatisabade peale. Ja ei aita siin targutused stiilis "ta on ju nii väike ega tee midagi!". Ämblikke ja hiiri pidavat inimesed kartma ürgse instinkti mõjul, sest kunagi on need loomad ohtlikud olnud ja surma toonud. Foobia päris normaalne hirm ju pole, sest näiteks usse ma ka kardan aga seepärast, et nad võivad kiiresti salvata, usside kaugelt vaatamine mind ei heiduta. Kuidas hirmust jagu saada?
Lugesin lehest jubedat lugu neiust, kes koerte käest pureda sai ja oma hirmu trotsides ikka koerte varjupaigas nendega tegelemas käib kuigi tunnistab, et suurte koerte ees on tal hirm. Eks sest võib abi olla aga milline eneseületamine! Väiksena ma kartsin ka arutult koeri - kui mõni tee peal ees oli võisin kilomeetrise ringiga koju minna ja ükskord läksin isegi hirmust võõrasse majja abi küsima. Hiljem oli meil endil koer ja siis mu koerahirm lahtus aga nüüd on see jälle tagasi tulnud. Tavaliselt ma lähen igaks juhuks teisele poole teed kui keegi peniga vastu tuleb ja kui mõni koer mööda läheb, siis ma piilun igaks juhuks üle õla tagasi, et ta mulle jumala pärast salaja selja taha pole hiilinud, et sääremarjast kaksata. Koertega on ju see jama, et nad tajuvad ära kui sa neid kardad ja lähevad sellest omakorda leili. Sigadega on muide sama lugu - sõbranna kodunotsu terroriseeris mind ikka mõnuga :P
Hirm teatavasti teeb ju asjad hullemaks. Sünnituse puhul näiteks. Ma usun, et mul oleks ka kiirem ja kergem olnud kui ma poleks enne iga valuhoogu hirmust krampi läinud, et "nüüd siis tuleb!". Sünnitus on õnneks paratamatu aga kui ma seal ninaopil vingerdama hakkan? See on täiesti reaalne. Ja mingi "võta mõistusega" minu puhul ei aita. Arstid vihkavad minusuguseid hädiseid käte, hammaste ja ninade viimasel hetkel eest ära tõmbajaid. Aga mida ma teha saan, et ma selline argpüks olen?
Mul on analoogseks tülitekitajaks refleksid. Väga hästi arenenud on näiteks see refleks, et kui mul miskit liiga palju suus on, siis ma hakkan kööksuma (okserefleks ilma reaalse väljutamiseta). Kui mul oli mõni aasta tagasi vaja hambakroon panna, siis arst konkreetselt karjus lõpuks mu peale: "Vaata nina otsa, ära liiguta, hinga sügavalt!" ja nii umbes viisteist minutit, sest mul oli see mingi plastiliinilaadne plönn suus ja umbes kolmel eelmisel korral ei suutnud ma refleksi piisavalt kaua vaos hoida, et plönn vormi tegemiseks piisavalt kõvaks muutuks.
VastaKustutaSama lugu igat sugu verevõtmiste ja ka näiteks ämblikega. Täiesti mõistusevastane ja ma jõuga hoian end vaos, aga pärast olen läbi nagu oleks 10 tundi kiva tassinud (selg märg ja pulss laes).
Ise teengi seda, et kui mingi selline protseduur on ees, siis lihtsalt hoiatan vastavat tegelast, et ma olen siuke ja et ma küll püüan mishirmus, aga ma ei saa lubada, et ei võpata või refleks käima ei lähe vmt.
Eks ma ole ka neid hoiatusi andnud aga kõik ei võta neid millegipärast tõsiselt...Mõni on veel naeruvääristanud ka "et kuidas te lapse kavatsete sünnitada kui näpust ei saa lastud verd võtta!". See oli enne lapse saamist siis. Ausalt öeldes sünnitamine minu jaoks tagantjärele mõeldes nii ebameeldiv ei olnud kui näpust vere võtmine :)
VastaKustutaSee kõõksumisrefleks on mul ka seoses hambaarstidega end üha rohkem avaldama hakanud. Hambajäljendite tegemise lapsepõlves plaatide ja traatide jaoks kannatasin ma ära aga nüüd kui tarkusehammas välja tõmmati ja sealjuures tuimestus tehti, siis pärast oli ka selline tunne, et suu on midagi täis - tegelikult siis oli suu lihtsalt tuim ja lihtsalt öökisin hommikul kell 9 kesklinnas kaubamaja ees...Loodetavasti mõeldi, et olen õnnetu rase, mitte häbiväärne alkohoolik.
Tobe, jah, kuidas inimesed kipuvad mahategema teiste foobiaid. Ega ma isegi patust puhas pole. Ma naersin korralikult kui ma sain teada, et üks sõbranna kardab kasse. Aga seoses opile minemisega, siis mingi keemia ikka aitaks ärevust minimeerida. Iseasi, kas sa sellest huvitatud oled ja kuidas see su opi medikamentidega kokku käib.
VastaKustutaHambaarst on minu maailma k6ige suurem foobia. Ons see asfaldil6hkumispuuridest lapsep6lvest v6i krt teab millest tingitud, aga ma vist enne olen n6us surema kui hambaarstile minema. If you know what I mean.
VastaKustutaKui breketite panemiseks l2ks, pidin enne stomatoloogi juures k2ima, ja ma m2letan, et ma v6isin olla mingi 14 v6i midagi, ja isa s6idutas mind arsti juurde, ja siis ma r66kisin autos ja ytlesin, et mina ei l2he. L6puks tuli arst majast v2lja mind autosse 2ra r22kima, et tule ikka, teeme ainult r6ntgeni, et ma ei puutugi midagi. Hiljem sai seal k2idud veel 500 korda ja asi l2ks paremaks, aga nyyd on j2lle nii, et mul l2heb puhtast m6ttest seest tyhjaks k6ik....
Pl6nniga oli t6esti hirmus paks tunne suus. T2htis oli see, et suu kaudu hingaks, sest kui nina kaudu hingasid, tuli h2sti ahistav tunne ja tundsid maitset ja siis oleks olnud okse kiirelt tulema. Mul v6isid selle protseduuri ajal silmad olla suured ja hirmul nagu nurka aetud vasikal.
Nyyd ma m6tlen, et kui j2rgmine k2ik hambaarstile tuleb ja parandamiseks l2heb, siis ma ytlen, et tahan yldnarkoosi ja et k6ik asjad yhe pauguga tehtud saaks :( Enne kogun rohkem raha ja lasen yldnarkoosi teha kui kannatan seda meeletut hirmu ja ebamugavust.