Vanasti küll nii palju p*******d ei olnud!

Võtsin jälle uue raamatu kätte ja ennäe imet - juba esimestel lehekülgedel taas peenised platsis! No tegelikult on seekord tegemist ikka (enamike arvates) väärt kirjandusega, Edgar Hilsenrath´i raamatuga "Nats ja juuksur". Raamatu arvustus näiteks siin , ettevaatust, sisaldab spoilerit! Sellest peenise-faktorist rääkides sai L. mu peale pahaseks, et mis see siis olgu, miks ma sihukesi asju loen. No ausõna, ma ei otsi spetsiaalselt. Kui palju on üldse raamatuid, kus mingit allapoole vööd tegevust üldse ei ole? Osa on sellised viisakad raamatud, kus kaamera vaikselt öölambile suunatakse kui asjaks läheb (ma ise ilmselt kirjutaks ka nii, teisiti ei oskaks kuidagi läheneda, ilmselt ainest Freudistidele), teised ehk need, mis mind mõtlema panevad on sellised, kus esinevad seksuaalperverssused ja/või -vägivald. No mitu viimast raamatut, mida ma lugenud olen neid viimaseid ei sisaldanud? Kenderi raamat - otse loomulikult, mind viimati pisarateni liigutanud kohutavalt kurb ja samas nii ilus ja inimlik raamat - Lloyd James´i "Mr Pip" (üks tutvustav arvustus siin ) samuti. Iseenesest on loomulik, et sõdadest rääkivad raamatud ka seesuguseid momente sisaldavad, Remarque igavese romantikuna on vist vaid suutnud neist hoiduda. No ja siis muidugi mõned aplalt teemat menu nimel ekspluateerivad raamatud nagu hiljuti kohatud "Käed eemale Õnnest".
Mõnest arvamusest on välja imbunud, et kunst pidavatki olema see kui paljast ihu eksponeeritakse. Negatiivses mõttes siis - et kui su filmis keegi palja tilliga ei tolgenda või raamatus kedagi ära ei vägistata, siis pole see kunst ega midagi. Ma päris nõus ei ole. Äkki on siin tegemist seksi trivialiseerumisega, millest ka kunagi pikemalt juttu oli (Arni blogis ja mul ka veidi teise nurga alt) ? Üks osa inimesi võtab teemat täiesti tavalise asjana ja teisi jätkuvalt šokeerib. Ma jään vist ise kuhugi vahepeale, ei šokeeri aga ei taha lugeda kui asi paljalt labasuse peale läheb. Siis hakkab piinlik. Ahjaa, meenub, et kunagi sai kirjutatud Stieg Larssoni näitel krimkadest ja sellest, kuidas mulle öeldi, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat. Ehk siis mingi liikumine kuhugipoole ikkagi toimub. Aga kas see on nii ainult kunstimaailmas või päriselus ka? See on muidugi jälle miljoni dollari küsimus samasse auku väitega "Vanasti küll nii palju pedesid ei olnud!".