Inimesed ja pomm

Kui keegi veel mäletab sellist kohta nagu Orkut, siis seal sai oma ankeeti ilmestades vastata erinevatele küsimustele, üks neist oli küsimus loomaarmastuse kohta. Erinevad vastusevariandid olid ka, üks oli selline, et loomad meeldivad mulle loomaaias. Ma ei saa siiamaani hästi aru, mida see tähendama oleks pidanud: loomi meelelahutuslikust aspektist puurivarbade vahelt jõllitada on lahe aga muidu ma neid ei kannata?
Loomadesse suhtumisest ja sellest, mida erinev suhtumine meile konkreetsest inimesest räägib, kirjutas kenasti Maria Teiverlaur eilses Postimehes. Tsiteerin: "Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese tugevat hingevalu tundma."

Loomaarmastuse all mõtlen ma hoolivat suhtumist, mitte ei nõua iga looma nunnutamist või endale koju loomaaia soetamist. Ma saan aru kui mõned loomad inimesele ei meeldi, ta kardab neid või ei tunne loomadega erilist lähedust, kuid see ei tähenda, et inimene võiks loomadesse suhtuda kui eluta objektidesse.
Igatahes ei ole normaalse suhtumise näitaja mu meelest see kui inimene väidab, et loomad meeldivad talle vaid puuri panduna. Päris šokeeriv oli näha, et mitu inimest mu tutvusringkonnast olidki selle variandi valinud. Võib-olla said nad sellest hoopis kuidagi teisiti aru? Märk oli minu jaoks aga küljes.
Samamoodi nagu on märk küljes sellel klassiõel, kes kord algklassides kirjutas, et lemmikraamatut tal ei ole ega ka tule. Enamik ju mäletab ka noore Ithaka Maria vaimuvälgatust stiilis "raamatuid ma ei loe, miks ma pean teiste mõtteid lugema kui mul on ka endal mõtted peas." Lolli pubeka väljaütlemised mõlemad ja kes teab, kui rumalat juttu ise suust välja sai aetud. Ma näiteks kunagi ütlesin, et mulle The Beatles ei meeldi ja sellest tuli kodus suurem skandaal...Lugedes viimase Eesti laulu telgitagustest kommentaaridest preili Ithaka kibestumise kohta võib muidugi öelda, et oma lapsesuud vaos hoidma pole ta siiamaani õppinud.
Väga kerge on mõne rumala lausega enda mainet ära rikkuda. Iseasi siis, kas sellised väljaütlemised ikka igaühe suhu satuksid ka.

Igatahes oli meie akna taga täna Oluline Sündmus. Kõigepealt tuli kohale 2 tuletõrjeautot, seejärel 2 politseibussi ja lõpuks veel üks päästeameti värvides väikebuss. Kui algul arvasime, et tegemist on pannile jäänud kartulitega (tuletõrjeautode saabudes)ja seejärel kahtlustasime enesetapjat (politsei lisandudes), siis viimasest autost väljuvat seltskonda nähes saime aru, millega tegelikult tegu oli - meie naabermajas oli pomm! Või siis kahtlane kilekott. Terve tänav eraldati lintidega ning majja sisenesid skafandrites mehed ja pommirobot. (Olgem ausad, mina nägin küll vaid ühte skafandris meest ja seda, kuidas instrumentaariumile vajalik kaldtee autosse tagasi pandi kuna ma korraliku (ara) kodanikuna ei tahtnud akna peal vahtida (no tegelikult kartsin). Huvitaval kombel internetist veel mingeid kommentaare juhtunule ei leidnud, ilmselt siis ei olnud nii Oluline Sündmus. Oleks pidanud ikka ise välja minema ja mobiiliga Facebooki otseülekande andma...