Kuku: mina jään ellu

Karskete pereemade koor kisab naistefoorumites ühest suust kui koledad on joodikud ja kui amoraalne on ühest sellisest veel film teha, mis sest, et tuntud inimene aga mis eeskuju on see meie lastele?
Kunagi lugesin ühte mu meelest üsna paikapidavat teooriat selle kohta, miks paljud naised kukuvad üha uuesti ja uuesti joodikutest meeste otsa, olgugi, et nad neid ei otsi. Igal heal omadusel on tavaliselt ka varjukülg ning näiteks alkoholism tabab sageli just õrna hinge ja maailmatajuga isikuid ehk siis kui naine otsib mehes just sellist laadi intellektuaalsust siis pahatihti saab ta kaaslaseks ka selle joone pahupoole. Kõrvalpõikena - mina ei leia rikast meest näiteks seetõttu, et rikkus ja edasipüüdlikkus on enamasti käsikäes autoritaarsusega, mida ma meestes väldin.
Minu arvates näitab ka Kuku film ilusti ära, et asi on isiksuses, mitte selles, et mõni on lihtsalt kole nõrk ja ei suuda viinale vastu saada. Teatud isiksused vajavad äärmusi ja olgugi, et on hetki, kus nad püüavad end muuta, ei saa oma isiku põhiolemuse vastu suurt midagi ette võtta. Siin tuleb jälle mängu see "mõistlike inimeste" öeldud "Võta ennast ometi kokku!". Ei saa, ei oska kuidagi, ei tule välja. Sa võid kohutavalt kannatada, et teed haiget oma lähedastele, sa võid uskuda, et ei tee midagi sellist enam mitte iial aga kõik läheb varsti sama rada edasi. Võib-olla päästab Kuku tõsine surmaoht - ma olen üsna kindel, et mitte miski muu ei saakski päästa (kui seegi). Tean inimesi, kes on alkoholismi lihtsalt mõne muu sõltuvuse vastu vahetanud. Samasugused emotsionaalsed ja hingelised tüübid. Teistsugused inimesed ei suuda mõista, neile ei jõua see kohale, et ei saa lihtsalt asja mõistusega võtta. Ilmselt on see emotsioonidega inimeste suurim tragöödia, et teised neid ei mõista.
Ma imestasin kui paljud inimesed filmi ajal kinosaalis tegelikult naersid. Ma naersin ka aga tundsin kogu aeg, et see on võlts naer. Naer selleks, et näidata, kuidas mina olen ju normaalne ega mõista, kuidas üks inimene saab endaga nõnda teha.
Ei taha öelda, et iga joodik on tingimata varjatud õilishing. Mõtlesin ka sellele, kuidas oleks Kuku filmi olnud vaadata isikul, kelle isa on olnud vägivaldne alkohoolik. Et justkui õilistab joodiklust - Kuku nutab kui peab ära andma kutsika, kuid ei mõista päris hästi, millised kannatusi ta oma naisele põhjustab. Äkki saab iga joodiku elust selliseid vastuolulisi hetki välja tuua?
Mõtlemapanev on filmis ka stseen, kus Kuku juurde tulevad kaks noort filmitudengit ja Kuku küsimuse peale, miks filmi teha tahetakse, suudab üks noormees vastata vaid, et talle meeldib sebida. Kuku saadab poisid seepeale pehmelt seenele, õigusega, tundub tol hetkel. Siis aga sekkub Kuku naine, kes küsib, et kas Kuku ise ei olnud noorena samuti veidi rumal ja roheline. Kuku usub, et tema oleks endast kõik andnud. Naine nendib, et see on vaid tema enda arvamus ja ta ei saa öelda, et teised samal ajal teda samasuguse "jobuna" ei näinud või et need tudengid samuti ise ei mõelnud, et annavad endast kõik.
Kõik sõltub palju ka vaatenurgast, mida näeme või mida meile näidatakse, seetõttu ei saa kindlasti ühe filmi (ja raamatu) põhjal inimesest selget pilti. Niisamuti ei pruugi seda saada ka siis kui elame inimese kõrval.