Sai Rootsis käidud

Vahepeal ei kirjutanud, sest ei tahtnud midagi ära sõnuda. Ma taipan küll, et see "ärasõnumise" teema on tekkinud seetõttu, et olukorrad, kus oodati mingit sündmust nii kangesti ja teatati teistele ette, et sündmus tulemas on ning sündmus ikkagi ära jäi, jäävad hästi meelde ja on üsna ebameeldivad - seega parem suu kinni hoida kui tagantjärgi kiruda. Minu puhul läheb ära sõnumise alla juba ka lootmine, sest ei saa ju kuidagi võimalik olla, et laps lausa 2 nädalat terve võiks püsida. Igatahes ootas ees emafirma 10. aasta juubel Rootsimaal. 3 päeva enne minekut jäi laps otse loomulikult haigeks. Päev enne minekut oli olukord juba lootustandev, kuid ärasõidu hommik saabus palavikuga. Õnneks oli mu isa nõus lapsega kodus olema. Oleks ta teadnud, et õhtuks lööb välja kõrvapõletik ja kodus tuleb olla kõik mu äraoleku 3 päeva. Reisi teisel päeval jäin ka mina (karistus rongaemale) haigeks - vanarahvas ei valeta: täpselt selline nagu on su vana-aasta õhtu, on ka kogu järgnev aasta. Esimese nelja kuu jooksul pole veel kahte nädalat järjest terve õnnestunud olla.
Niipalju vähemalt vedas, et maitse-ja lõhnatundlikkus kadus alles reisi viimasel päeval ja peenest gurmee-õhtusöögist ma ilma ei jäänud. Ausalt öeldes ei tea ma, mis vastasel juhul toimunud oleks - seesugust õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda. Peatusime Haga lossis, toidu ja joogi suhtes ollakse seal eksperdid. Muust meelelahutusest oli kavas kardisõit, millest ka pilt - see kollase kiivriga olen mina, udusus annab märku kiirustest. Tegelikult oli olukord muidugi nii, et tulin peale soojendusringe rajalt ära, sest see keerutamine ajas südame pahaks ja oli oht, et lõpuni punnitades oleksin lihtsalt kiivri täis ropsinud. Mingit kohaparandust poleks ka loota olnud, sest minust kaugel ees olid kõik meeskolleegid ja taga ainuke naiskolleeg. Mis mõttes nagu? Mis on kardisõidul sugudega pistmist? Ok, eks ole mootorialadel ju naisi küll aga siiski karjuv vähemus. Mehed väitsid minu küsimuse peale, et naised ei nautivat riskimist. Tiirutame niisama, samal ajal kui nemad viimase piiri peal adrenaliini naudivad. Ok, ma vist ei tulnud jah kordagi selle peale, et proovida, palju see masin üldse välja võtab ja kõrvus kumisesid pidevalt instruktori sõnad, et kui ära lõhute, maksate ise kinni. Miks olen ma kindel, et kui proovin, siis rikun midagi ära? No sest elu on nii näidanud. Tegelikult sirge tee peal ma isegi julgeksin aga kõik need kurvid ja rajapiirded, mille otsa võin põrutada. Või on nii, et mees ei saa sellisel nö mehelikul alal end lõdvaks lasta, sest peab end tõestama, naine aga võib rahulikult vaikselt jõristada, sest keegi ei eeldagi, et ta võitma peaks? Mina küll ei mõelnud millegi saavutamisest, lihtsalt mõtlesin, et lähen ja proovin järgi, äkki isegi oskan. See on muidugi sama loogika, et ilmselt ma oskan ujuda, sest olen näinud, kuidas seda tehakse.
Kokkuvõttes oli tore reis, sai sotsialiseeruda ja värki. Keegi end pildituks ei joonud ega eestlastele häbi ei teinud. Seega polegi nagu millestki rääkida. Kõik pildid, kus mina peal olen, on järjekordselt koledad, nii et pole isegi FB-s millegagi eputada.

Narva-Jõesuu 2011

Puhkuselt tagasi, istun kõhuhädaga kodus, magasin üle aastate kella 12-ni ja olen ikka väsinud. Ei, ei külastanud Egiptust ega Indiat vaid järjekordset spa-d kodumaal, seekord Narva-Jõesuus. Käisin seal eelmisel aastal samal ajal aga siis Meresuu Spas, seekord Narva-Jõesuu Spas. Noh jah...kui oled uuema luksusega Rakvere Aqvas ja ka Meresuus kokku puutunud, siis tundub Narva-Jõesuu üsna mannetu. Kriuksuva parketiga põrandad ja endisaegne hõng. Õhtusöögiks kana kas nuudlite või kartuliga, kõrvale peedisalat või kapsas-porgand aga seda kõike vaid 6 € eest. Aqvas saanuks selle eest poolteist klaasi veini. Üks väike ja külm bassein, üks mullivann ja neli sauna - tegevust maksimaalselt tunniks. Saunaosa oli ka ainus täielikult uus osa hotellis.
Hotell ise on väljast kaunis, eestiaegse arhitektuuriga kultuurimälestis, kuigi isa teadis väita, et see olevat siiski nõukaaegne ehitis - mis neil ometi arus oli?

Narva-Jõesuu on täis nõukogudeaegse arhitektuuri pärleid - tohutuid hotellikomplekse, mis tühjade kolossidena siiani kõrguvad.

Madalamad hooned on enamasti rüüstatud, kõrgemad seisavad puutumata tondilossidena. Peaks kusagilt otsima pilte eestiaegsest Narva-Jõesuust, oli see ju siis tuntum kuurort kui Pärnu. Liivarand on Narva-Jõesuus Pärnust pikem.
Rand oli juba praegugi rahvast täis.

Kurb kant tegelikult. Kas kunagi naastakse endisaegse elu juurde? Kardan, et ilmselt mitte. Kalleid villasid on seal ju praegugi, kõrvuti lääpavajunud osmikute ja sõjaväest maha jäänud rämpsuga. Ääremaastumine süveneb ja pole kellelgi jõudu kõiki neid koledusi maha kiskuda ning uusi üles ehitada. Uhketes majades on korterid müügiks juba aastaid, mahajäetud ehitusplatside juures on uute majade valmimistähtaegadeks 2009-2010. Kohaliku Maxima ees istuvad kaks ratastoolides invaliidi. Välismaalasi pidavat käima, selliseid, kes otsivad vaikust ja rahu mitte ööklubisid. Baare ikka oli, ei julgenud ühtegi vaatama minna. Suvel ehk ei ole nii trööstitu. Minge ja toetage siseturismi, saage üks korralik kultuurišokk!

Kui sind rünnatakse

Eile soovitatud blogileheküljelt leiab ka kogumikplaadi nimega Free To Fight!(Self Defense For Women & Girls). Tegemist on siis kogumikuga, mis pühendatud naistevastasele vägivallale ning mis lisaks muusikale sisaldab ka mitmeid juhtnööre, kuidas ühel naisel või tüdrukul on võimalik ründamist vältida ja ründajale vastu astuda. Muusikalise küle pealt on kogumik üsna kõikuva kvaliteediga, kuid minu tähelepanu tõmbasid just nimetatud vahetekstid. Ausalt öeldes ei ole ma midagi nii mõistlikku mujalt kuulnudki. Ma ei tea, kui palju on meil juhtumeid, kus tänaval kõndivat suvalist naisterahvast mõnitatakse või teda suisa füüsiliselt rünnatakse, minu teadmiste kohaselt toimub enamik naistevastasest vägivallast siiski koduseinte vahel (karme fakte selle kohta leiab ka plaadilt), kuid ega ilmselt päris olemata sellised olukorrad pole. Meil piirdutakse küll enamasti vaid vilistamisega, mida mõned ehk isegi meelituseks peavad (ma ise ka ei ütle, et selle eest just kiviga viskama peaks aga pigem on vilistamine siiski alandav kui ülendav).
Igatahes räägitakse neis vahetekstides sellest, kuidas mitte ohvriks sattuda ja seda just selle nurga pealt, et me saame ise palju ära teha selleks, et meid rahule jäetaks. Kibe tõde on see, et rünnatakse neid, kes ohvriks sobivad (a la koer ka ründab kui näitad talle, et kardad) ehk siis on arad, vagurad ega hakka vastu. Ma ei tea kui palju sellest kodudes lastele räägitakse aga tegelikult on tõesti igasuguse tülitamise vältimiseks hea välja näha enesekindel, rääkida jõulise häälega, vajadusel abi paluda või karjuda. Ilmselt on kõik kuulnud inimestest, kes ohuolukordades lähevad krampi ega suuda iitsatadagi - see teeb kurjategija olukorra vaid lihtsamaks. Õpetlik on ka lugu tüdrukust, kes julges teda mõnitanud meestekambale julgelt vastu hakata ja suutis panna nad olukorda analüüsima - mõtlema, kuidas nad ise end antud olukorras tunneksid kui mõnitatav oleks neile lähedane naisterahvas. Ka pantvangidraamade puhul on üheks õpetuseks panna kurjategija nägema endas isiksust - suvalisele inimesele on lihtsam kannatusi põhjustada kui kellelegi, kes meile oma isiku avanud on.
Enda elus on mul õnnekombel vaid üks, esmapilgul ohtlik seik olnud. Mingi vaistu toel õnnestus mul tol hetkel instinktiivselt neid õpetussõnu järgida. Ma ei tea, kas neist ka abi oli, sest ma ei tea siiani mind enda arvates ohustanud isiku motiive, võib-olla tal ei olnudki miskit halba plaanis aga juhtum ise oli selline:
kõndisin öösel kodu poole mööda pikka sirget tänavat, tänav oli mõlemast otsast tühi ja koduni veel umbes 10 minuti tee. Mingil hetkel märkasin, et minust tagapool on tänaval keegi noormees, ta lähenes kiirel sammul. Üsna minu lähedal hakkas noormees jooksma, jooksis minust mööda, aeglustas siis sammu ning jäi päris minu taha kõndima. Minu jaoks oli see üsna ärevusttekitav käitumine ja kui ma närvi lähen, siis hakkan tavaliselt lobisema. No näiteks enne esinemisi võib mind kohata eufooriliselt vatramas. Et oma ebamugavustunnet leevendada ütlesin noormehele selgelt, et vabandust aga mulle ei meeldi, et te mu selja taga niimoodi kõnnite, kui te ka sinnapoole teel olete, siis lähme parem koos ja kõndige mu kõrval. Ta oli nõus. Hakkasin siis edasi vahutama - kust sa tuled, kuhu lähed, mina kahjuks kohe varsti jõuangi koju. Poiss oli üsna kidakeelne, vastas vist, et läheb sõbra juurde. Niimoodi vestlust üleval hoides jõudsin õnneks üsna ruttu koju. Mõtlesin, et ilmselt oli tegemist algaja kotivargaga, keda mu entusiasm ehk kohutas. Võib-olla kahtlustasin poissi muidugi ilmaasjata aga tavaliselt öeldakse, et oma vaistu tasub kuulata. Kuskilt kuulsin, et sageli seletavad rünnatud hiljem, et mõtlesid küll, et peaks üle tee minema või mitte selle tüübiga kahekesi jääma aga hurjutasid ennast mõttes tolerantsuse puudumise pärast ning sattusid nii rünnaku ohvriks.

Väärt blogi Girl Poweri austajaile

Avastasin ühe äärmiselt toreda blogi muusikahuvilistele, keda huvitab veidi alternatiivsem kraam, eriti aga naistebändide musa, selle telgitagused ja igasugu haruldased lindistused sellest vallast. Ma ei ole küll seda blogi veel täielikult "läbi töötanud" aga olen juba leidnud terve hulga ammuigatsetud laule, mida mujalt kusagilt leidnud ei ole - jah, seal blogis on allalaadimislingid. Kahjuks ei tea, kuidas on lood nende autoriõigustega aga kuna enamik asju on nii haruldased, et ausal teel neid niikuinii kätte ei saa, siis ma ei muretse. Mõned tuntumad nimed on näiteks Hole, L7, The Gits, Belinda Carlisle. Uusim postitus on küll eelmise aasta lõpust aga loodan, et seda ikka täiendatakse veel. Lisaks on ka lingid igasugu muudele muusikablogidele - avastamist kui palju!

Courtney Love kaverdamas Lady GaGa hitti "Bad Romance"

Koolist ja elukoolist

Oma trajektoorilt kõrvale eksides juhtub alati midagi: jäin enda bussist maha ja kuna meie linnas tähendab see vähemalt pooletunnist ooteaega, läksin ühte teise peatusse ja sõitsin mulle täiesti võõra bussiga võõral trajektooril. Buss oli täis bomže, kes mu päikeseprillide üle naersid. Sõitsin läbi kevadpäikselise aguli ja järsku torkas pähe, et kui kõik läheb nii nagu loodetud ja me kolime ära, ei ole enam mingit lootust, et mu laps läheb samasse kooli, kus mina ja mu ema käisime. Uskumatult kurb oli, olin justkui sellega alateadlikult arvestanud. Jah, ka meie praeguses elukohas poleks see olnud piirkonnakool aga oleksime lihtsalt nn sauna-registreerimise teinud mu vanematekoju. Kujutasin ette, kuidas ma saan talle nurgataguseid näidata ja teatud õpetajate eest hoiatada (õpetajad on ju meie koolides teatavasti igavesed) ning lastevanemate koosolekul nostalgiat tunda. Minu ja mu põhikooli pinginaabri vanemad olid näiteks omaaegsed klassikaaslased ja see vist ongi see "oma kooli vaim", mida hoida püütakse. Kui tõenäoline on aga tänapäeval, et inimesed elavad aastaid samas piirkonnas ja mitmed põlvkonnad õpivad samas koolis? Pealegi ei tea ju üldse, mis tulevikus harjunud koolivõrgust saab, iga aasta ähvardatakse uusi koole kinni panna ja viimase teadaande kohaselt eraldatakse mingil ajal kõik Tartu koolid eraldi põhikoolideks ja gümnaasiumideks. Eks ilmselt demograafiline olukord sunnib, kuigi enamik koole sõdib vastu ilmselt just sellest nostalgiast lähtuvalt. Mul on ka kahju aga loogiline on see, et alati vanamoodi edasi minna ei saa.

Paar päeva tagasi sain raamatukogust teate, et minu tellitud raamat on harukogusse kohale jõudnud. Tavaline asi, aga harukordne oli see, et seda raamatut ma tellinud ei olnud. Raamatukogutädi ka ei osanud müsteeriumi seletada aga kuna raamat ise oli huvitav, siis otsustasin ta võtta. Tegemist oli Mirjam Peili raamatuga "Meie kodude kraam", mis tutvustab kunstiajaloolase pilgu läbi eestiaegseid asju. Kurb oli vaadata - kui ilus oli tollane disain ja peened kombed ning sinna juurde lugeda pea iga eduka ärimehe, poepidaja ja andeka inimese kohta "viidi Siberisse, suri vangilaagris." Milline oleks tulevik olnud siis kui okupatsiooni ei oleks tulnud? Kuidas suutsid inimesed peale kõige selle hävitamist üldse edasi eksisteerida? Mis tunne võis olla tulla asumiselt tagasi ja eest leida hävitatud kodud ning kultuur? Mis tunne oli sundida end olukorraga kohanduma? Heljo Männi mälestusraamatut lugedes märkasin kui paljude tolleaegsete kultuuriinimeste elu lõppes enesetapuga. Pole ime. Kuidas jätta see kõik minevikku ja leppida ning mitte mõelda, et "krdi venelased, hävitasid kõik mis meil head ja ilusat oli?"
Teine mõte, mis tekkis oli see, kui palju tublimad olid tollased inimesed. Heegeldada valmis laia voodi päevatekk või kardinad. Selle kõrvalt teha süüa, pesta pesu - seda kõike ilma igasuguste abivahenditeta ja ei olnud, et nad poleks palgatööl ka veel käinud. Kas ma oleks sel ajal elades ka nii tubli olnud või pean tänama õnne, et moodsal ajal elan, sest muidu oleksin oma laiskuse ja käpardlusega paaria? On see ikka progress kui me ilma elektrita täiesti hädas oleme ja midagi oma kätega valmistada ei oska?

Ebamugav teema

Sesoes kehade teemaga kommenteeris keegi kuskil (vabandust, ei viitsinud kõik neid blogisid läbi tuhlama hakata, kus viimasel ajal kehadest juttu on olnud), et oma kehaga rahul olevate ideaalvormis naiste asemel võiks mõnel kaanepildil olla näiteks mõni füüsilise puudega naine, kuid selleks ei ole ühiskond veel niipea valmis.
Kardan, et sellist naist oleks ka väga raske leida kui isegi neid ideaalkehadega naisi tuli poseerima saamiseks moosida (vähemalt Merle Liivak tunnistas seda).
Kunagi avastasin, et üks mulle lähedane vanema generatsiooni esindaja vahetab alati kanalit kui seal mõnd puudega inimest näidatakse, hiljem sain teada, et tal olla suisa kergekujuline foobia - halb hakkavat. Kuigi ta on intelligentne inimene, kasutab ka vabalt puudega inimeste kohta sõnu, mida enamik solvavaks peab. Mina seda ei mõista, sest mind on suudetud niimoodi kasvatada või olen kuidagi omal käel selgeks saanud, et kellegi puuet ei pea võõristama või veel vähem selle üle naerma. Ma tunnistan, et vaimse puudega inimesed tekitavad minus ebamugavust aga seda samamoodi nagu (võõrad) väikesed lapsed ja (võõrad) joobes isikud, kelle käitumist sa lihtsalt ette prognoosida ei oska. Nõukaajal aga olid puudega inimesed silma alt ära viidud ja üldine suhtumine oli ikka selline, et normaalsel inimesel sellist "asja ei juhtu" - ilmselt olid ikka joodik, et sellise lapse said ning normaalseks peeti teistsuguste eluks ajaks hooldekodudesse paigutamist. Ime, et siis sellises ühiskonnas üles kasvanu uute tuulte puhudes kohe oma mõttemaailma muuta ei oska. Inimestel on ju ikka kalduvus endast erinevaid tõrjuda, seda eriti siis kui erinevuste põhjustest midagi ei teata. Praegu peaks ju asjad teistmoodi olema - olukord hooldekodudes on paranenud, kergema puudega inimesed on saanud võimaluse end harida ja töötada - Eesti on veel kaugel Euroopast aga mõttemall võiks ikka muutuma hakata. Selle kõige valguses on vastik mõelda, et kõige meeldejäävam puudega inimese alavääristamine meenub mulle ülikooli seinte vahelt ja siiamaani on halb tunne, et peale suu lahti pealt vaatamise ei teinud ma midagi. Ilmselt on need "toredad" noormehed nüüd elus haljale oksale jõudnud ja kasvatavad juba uusi endasarnaseid.

Kes senti ei korja, see ...

Muinasjuttudes on ihned inimesed tavaliselt need naerualused, sellised, kes surevad oma kullahunnikute otsa. Ihnusega käib enamasti käsikäes ka ahnus.
Meil nüüd räägitakse, et inimesed olevat tänu masule hakanud poes rohkem hinnasilte vaatama ja kokku hoidma. Ei ole ju mingit kindlat piiri kokkuhoidlikkuse ja ihnsuse vahel ning mina pean inimest, kes pigem kasutab oma asju lõpuni mõistlikumaks kui seda, kes iga kuu uue trendi järele jookseb. Eks kindlasti tundub taaskasutus ja roheline eluviis mõnele mõttetu ihnsusena. Sellistele, kes peavad kalleid asju ja nende olemaolu eksponeerimist prestiižseks.
Mina olen näiteks ihne. Mu jaoks on kõige odavama pakkumise leidmine nagu omaette väljakutse, ma ei jookse küll odavaimat asja otsides tervet linna läbi aga toidupoes valin tavaliselt allahinnatud toote. Seda küll mööndustega - säilitusaineid täis väljamaa jogurtit või aedvilja käsi ikkagi ostma ei tõuse ja nende asjade puhul, millelt kestmist eeldan, ka odavaima variandi teed ei lähe. Pealegi on toiduainete puhul allahindlus tavaliselt iga kord erineval tootel, mis muudab ka valiku mitmekesisemaks. Mõni muidugi eelistab ühte marki ja sellisel juhul on ka hinnatõus rohkem märgatav. Aga et hindade võrdlemine kuidagi alandav oleks, seda ma küll ei tunne, pigem on alandav olla see, kes kõige eest kullahinda on nõus maksma.
Riidekaupa ja muud kestvat ostes on tihti samuti, et kallis hind ei tähenda kvaliteeti. Staarid ikka armastavad rääkida kui tähtsad on kallid ja kvaliteetsed päikeseprillid, mille pealt kokku hoida ei tasu. Eirasin ka siis ükskord fakti, et mul on kombeks prille ära kaotada ja neile peale istuda ning ostsin 50% allahindlusega ühed Armanid. Hoidsin neid nagu silmatera. Paar kuud pidasid vastu, siis tuli sang lahti, see liimiti paranduses küll tagasi, lisades juurde, et see ongi ainuke võimalus neid parandada. Nii kuu möödudes lagunesid prillid lõplikult ära. Peale seda ostan prille Selverist (neil on muuseas nõutavad UV märgid peal, optikapoest soetatud Armanidel polnud) ja need on kõvasti kauem kestnud.
Tundub, et tasubki eelistada keskmise hinnataseme tooteid, sest odav on enamasti ka kehv ja kallis lihtsalt ülehinnatud.
Teine asi on inimesed, kellel on pidev vajadus midagi osta. Mul üks tuttav tunnistab endal sellist hälvet. Kuna tal raha eriti ei ole, siis kondabki mööda kaltsukaid ja muudkui ostleb. Kuhu ta need hilbud kõik mahutab, ma ei tea.
Mulle meeldib rohkem võimalus omada kui tegelik omamine. Rahahunnikut on kuidagi lootusrikkam vaadata kui hunnikut kaltse, kosmeetikat või nipsasjakesi. Loomulikult ma ei salga, et esineb minulgi päevi, mil hilbud poes sosistavad, et osta mind ja enamasti jään ma neid kuulama aga võin käsi südamel öelda, et mul ei ole ühtegi riideeset, mille ostmise põhjust hiljem kodus mõistatan ja ootan Buduaari turgu, et see kasudega maha parseldada.
Vanaema mäletamist mööda oli ka mu emapoolne vanaisa kole ihne mees olnud: kui teised kaardimängus ennast paljaks olid mänginud, alles siis võttis tema pahase podina saatel oma punnis rahakoti välja.

Huvitav, millist tüüpi inimesi on ühiskonnas rohkem? Eilsest Postimehest võib lugeda, et Statistikaameti leibkondade uuringu kohaselt omab vaid 64% inimestest mingeid sääste (seal on küll toodud, et ilmselt kõik inimesed ei osanud n pensionikontot säästuks pidada). Ok, paljude palgad tõesti ei võimaldagi mingit säästmist aga kui palju on neid, kes lihtsalt peavad loomulikuks hetkes elamist? Kahtlustan, et nooremate inimeste hulgas päris paljud. Elatakse oma võimaluste piires viimase piiri peal või üle selle. Üheks tunnuseks sellest pean mina näiteks seda oma maja kultust. Kasvõi keset põldu, keset vett ja kohutavate kommunaalmaksudega aga oma maja peab eestlasel olema. Mina kuulun selle õnnetu kümnendiku hulka, kes peab hakkama saama vähem kui 15 ruutmeetriga inimese kohta. Vähemalt ei pea ma muru niitma, lund lükkama ning kommunaalmaksudega maadlema. Maja omamist pean ma võimalikuks vaid tõsise rikkuse korral ja siis ka koduabilise olemasolul. Mujal maailmas on see muide väga tavaline, mitte mingi luksus või laiskuse tundemärk, niimoodi tagatakse suurem tööhõive. Meie siin armastame kõik ise rügada. Või vähemalt näidata, et armastame.

Tegin täna ühe investeerimisotsuse ja seepärast jahungi. Eks püüan end veenda, et tegu oli õige otsusega.

Olen ilus, loomulikult?

Juba teist aastat on ajakirja Anne&Stiil eestvedamisel käimas selline kampaania, kui eelmisel aastal keskenduti meigivabale näole, siis nüüd on kord kehade käes. Aprillikuu ajakirja kaanel poseerib paljalt ja rasedana peatoimetaja Merle Liivak ise. Ma muide saatsin meesinimese seda putkast tooma ja ta ei pööritanud sugugi selle peale silmi, kui küsisin et kas sa ikka julged osta kui kaanel on paljas rase. Seega pole nii šokeeriv midagi.
Sirvisin eile sealt mõnda artiklit ja tegelikult tekkisid mõned kiuslikud mõtted küll. Teema on ju selles, kuidas naised peaksid olema rahul oma kehade üle, ükskõik millised need siis ka välja näevad. Kõik naised, kes ajakirjas end paljaks on võtnud (jah, peale Merle on seal veel paljaid naisi - meestel kõlbab tegelikult osta küll), on siiski keskmisest rohkem vormis, pakse, armilisi ja lontis kehi me ei näe. Ajakirjas on veel mitu juttu tervislikust toitumisest, trennist ja kõigest sellest, mis aitab kena keha saavutada - ole siis ilus loomulikult! Kas tervislik toitumine ja trenn pole ikkagi osa kehakultusest? Jah, muidugi peaks iga normaalne inimene tervislikult sööma ja end liigutama aga enamasti tehakse seda ikkagi ideaalkeha saavutamise nimel. Kusagil ei näe ülekaalulist naist, kes sööb nädalas 5 korda rämpstoitu ja on selle juures õnnelik. Kuigi ma arvan, et ka selliseid on - kas poleks just selline inimene see loomulikkuse etalon? Igal pool on ikka taimetoitu söövad ja päevast-päeva treenivad õnnelikud saledad inimesed.
Kõige rohkem ajas mind naerma artikkel erinevatest menüüdest, kus oli siis ära toodud ühe eesti modelli menüü (ma sureks teisel päeval nälga), kosmopoliidist moekunstniku taimetoidumenüü (kust ma leian selliseid produkte üldse? ) ja viimasena tippsportlase aktiivsete treeningute aegne menüü (normaalne menüü minu jaoks). Mis on minu ilunipp - keegi kuskil vastas ka, et geenid. Trenni ma ei tee, sporti ei salli, söön kõike, mis meeldib ja olen selle juures enam-vähem alakaalus. Rasedus ei muutnud mu välimuses põhimõtteliselt grammigi. Aga ma tean, et ma olen lihtsalt õnnesärgis sündinud ja ma saan aru, et olen seetõttu vihkamist väärt. Tegelikult on jube näha, mida loodus mõne inimese kehaga teeb kuigi ta võib pingutada kasvõi ninast vere välja, et saledaks saada. Ma arvan, et sellisele inimesele väga ei meeldi need "Olen ilus, loomulikult!"-kampaaniad, kus minusugused õnnesärgis sündinud oma keha üle uhked saavad olla.
Tegelikult oli seal paljaste kehade juures üks huvitav tähelepanek ka, näitlejanna Kersti Heinloo rääkis, kuidas ta kannatas oma valge naha pärast. Ma pole punapea, kuid nahk on mul täpselt samamoodi ülihele ega allu päevitusele absoluutselt, selle asemel kattub sünnimärkidega ja ilmselt ei tohiks ma üldse päevitada. Ja oi kui palju ma olen selle pärast kritiseerida saanud - enamasti leitakse ikka, et ma ei pinguta piisavalt. Mõni leiab lausa, et enne tulgu või nahavähk ja enneaegsed kortsud aga pruun peab üks inimene olema. Kas ei ole mitte sarnane suhtumine nagu on ühiskonnas ka paksudesse? Sa ei ole normaalne kui oled paks ja paks oled sa sellepärast, et ei pinguta piisavalt. Ses mõttes ma saan aru küll kuidas see ärritada võib ja oma kehaga rahulolu vähendada. Ma ei naudi rannas käimist. Mulle meeldib päike, liiv ja meri aga mulle ei meeldi teiste kommentaarid mu naha suhtes. Pidev teistepoolne keha kommenteerimine häirib ja ei saa öelda, et "olen nagu olen ja sellega rahul". Samasugune lugu on ilmselt paksuse ja muude ihuliste hädadega - miks on vaja teistel neid asju kommenteerida? Arvate tõesti, et asjaosaline ise pole oma häda märganud?

Miks ma ennast meigin? Sest olen perfektsionist ega talu mõtet, et käiksin ringi keskmisena kui saaksin olla parem.

Miks ma tarvislikult ei söö? Kui üksi elaksin, siis võib-olla sööksin ka aga kellegagi koos elades pead arvestama ka tema vajadustega ja katsu sa leida meest, kes armastab rohelist salatit ja sushit (väljaspool pealinna ja geiringkonda). Mitme erineva menüü tegemine oleks aga liiga vaevarikas. Või olen ma lihtsalt kaasajooksik, sest kohas kus pakutakse sushit ja pizzat, valin ma alati pizza kui kaaslane seda võtab, kuigi enda hing ihaldaks sushit.

Miks ma trenni ei tee? Sest ma olen perefektsionist ja kui ma milleski hea ei ole, siis hoian pigem sellest eemale. Sport ei ole minu teema.

Reaalsuslaks vol 2, esmamulje tähtsus ja Kormoranid

Käisime nädalavahetusel Kormorane vaatamas, pikemalt allpool, ja keerulise ajakava tõttu jäi õhtusöök söömata. Sõitsime siis peale filmi vaatamist kodulähedase burksiputka juurde. Tekitasin veel järeltulijas elevust, et nüüd näed palju osse aga kui kohale jõudsime oli parklas hoopis 2 lastega peret. Ühel neli last kaubikus, teise pere suurust ei pannud tähele. Burger maksab 1 €. Ilmselt on see üks odavamaid võimalusi kogu perel kõht täis sööta. Võib-olla olid ka need pered seal täiesti juhuslikult või hoopis laste nõudmisel ning tavaliselt söövad nad oma tervisliku õhtusöögi kenasti kodus. Ega minagi kujuta ette, mis see summa tuleks kui neljalapseline pere kuhugi välja sööma viia.
Ma loodan, et mu esmamulje oli vale. Esmamuljest rääkides oli huvitav juhus, et tulles spast, võtsime peale ühe hääletaja ning parajasti oli plaadimängijas ette sattunud Vivaldi plaat. Poekott oli ka tagaistmel, kust vaatasid välja puuviljad, mis olid tegelikult kingituseks mõeldud. Huvitav kuivõrd hääletaja mulje meist oleks olnud teistsugune kui makist oleks kõlanud näiteks Psychoterror ja poekotist paistnud õlled? Eks see ole see, "mida elevant minust küll mõtleb"-olukord. Samas pole midagi tähtsamat kui esmamulje: ühe ajakirjandusliku eksperimendi tulemusena ju selgus, et odavates riietes paarikesest ei teinud autopoes keegi välja, ei lubatud vist suisa autossegi istuda, samas kui sama paar tuli hiljem, mees ülikonnas, naine kasukas, siis üritati neid lausa proovisõidule paluda.
Minu parim esmamulje siiras avaldus tuli pubekaeas ühelt otsekoheselt sõbrannalt: "Vaatasin, et jälle mingi lits istub siin aga siis nägin, et hoopis sina oled!"

Kormoranidest siis ka. Tegelikult ei olegi midagi erilist öelda. Tüüpiline komöödia, Jan Uuspõllu-filmi stiilis. Ei midagi meeldejäävat, puhas meelelahutus. Ilmselt ei saa nii popiks kui Uuspõld või Maie-Valdur kuna nende puhul oli tegemist populaarsete meediategelastega. Ses mõttes on arusaadav tohutu staaride paraad ka Kormoranides - miski muu vist lihtinimest kinno ei vea. Naiselikku õhkamist ka - Elina Pähklimägi näeb lihtsalt super välja! Või naiselik oleks ilmselt hoopis kadedusest sisiseda.

Ahjaa, statistika mõttes pean lisama, et olen taaskord haige. Ei oska enam emotsioonitsedagi sel teemal. Enne haigestumist jõudsin pea nädal aega ka vitamiine võtta.

Paljad soome mehed

5 aastat tagasi, kah aprillikuus, kirjutasin täpselt samast asjast, millest tänagi kirjutada tahan aga nüüd nähtud filmi tulemusena. ETV2 näitas eile auhinnatud Soome dokumentaalfilmi "Eluaur", netist leiab filmi kohta päris palju kiitvaid arvustusi.
Erinevad mehed, erinevad lood, ühenduslüliks saun ja aususes lõpuni minek. Sinna vahele superilusad kaadrid Soome loodusest ja elu-olust.
Ma armastan Soomet! Ma ei oska öelda, milline riik maailmas on kõige ilusam, sest loodus on kõigis oma vormides imetlusväärne aga Soome ilu on kuidagi kodusem ja seetõttu südantliigutav. Ühe korra oma elus olen Põhja-Soome sattunud ja unenäos viibin nendes muinasjutulistes paikades siiani. Ka soomlased on lähedasemad kui muud rahvad - eks see ole ju loomulik. Kes vaid vodkaturiste on näinud, sellel on muidugi raske uskuda, et ka teistsuguseid inimesi leidub, kuid mina puutusin oma elus õnneks teistsugustega enne kokku. Minu jaoks on soomlased justkui minevikupainetest vabad eestlased. Sellised, kes julgevad oma tundeid välja näidata, värvilisi riideid kanda ja avalikult haavatavad olla. Esimest korda Soomes viibides hämmastas mind sealne puhtus ja kord, tundus et inimesed võtavad oma ümbrusest hoolimist loomulikuna mitte ei pea normaalseks rämpsu maha loopimist. Ja Soomes ei ole tolmu nagu mu ema õhkas. Eks muidugi ole Soomel omad hädad, peetakse neid ju suisa depressiivseks Põhjala rahvaks, kes tuntud alkoholi- ja relvalembuse poolest. Millised meie siis veel oleme? Igatahes mulle on tundunud soomlased ikka veidi helgem rahvas olevat kui enamik halle, masendunud ja kompleksides eestlasi. Nagu riigireetur räägiks siin...
Filmi soovitan soojalt kui just alastus ei häiri, sest ka alastuses minnakse filmis lõpuni, midagi häbenemata ja kehad pole just spordisaalist välja astunud. Kas meil läheksid tavalised inimesed ekraanil nii kaugele ja veel ilma poosita vaid loomulikult? Ilmselt pole ka meie saunakultuur nii iseenesestmõistetav. Ja paljaid lapsi näidatakse - kas tõesti keegi ei protesteerigi ega sildista? Kuidagi vabastav on nii normaalseid inimesi vaadata, kuigi ka neil on väga palju raskusi õlul. Vähemalt julgevad nad oma muresid endale ja teistele tunnistada ning eks see ole suur samm vabanemise poole. Kuigi üks mees ütleb ka filmis, et mehe loomulikuks käitumiseks murede korral peetakse vaikimist ja joomist. Nagu filmile eelnenud seriaalis "Klass: elu pärast". Äkki oleks meilgi rohkem saunu vaja või algab see kõik ikka kusagilt sügavamalt?