kolmapäev, aprill 12, 2006

Soome, Soome, perkele Soome - sinna tahan saada ma!

Suur osa eestlasi hakkab kohe kisendama kui soome keelt kuuleb, et ”Jumal, kui kole keel!”
Aga mulle tohutult meeldib. Kui ma olen Tallinnas ja näen kaabelTV-d, siis ma vaatan sageli Soome TV pealt reklaame. Selline nostalgia tuleb peale! Soome oli ju esimene välismaa, kus ma emaga üheksakümnendate algul käisin. Lapsele ikka selline elamus! Ma mäletan tädisid, kes mulle, nälginud nõukogudemaa lapsele, pidevalt jäätist osta tahtsid. Ja ema, kes sellistes olukordades alati selja sirgu lõi ja almust vastu ei võtnud.
Soome tundus siis nii ilus, nii suur – imedemaa! Mulle meeldib Soome praegugi, ei tunne mingit kõrkust, et „häh, mis Soome, see ju lähivälismaa”.
Kuna minu puhul miski kergelt ei käi, siis töö juures ma Dingo plaate eriti kuulata ei saa, sest kui ikka tuleb see „sinä ja minä liikennevaloissa” või „valkoiset tiikerit”, kukuvad mul pisarad klaviatuuri peale :)

3 kommentaari:

Signe ütles ...

Dingo - Autiotalo meeldis mulle kunagi väga.. ma tänan meeldetuletuse eest uuesti Dingot nüüd natuke kuulata:)

Signe ütles ...

aa ja seda ka.. et täpselt enne selle selle sinu sissekande lugemist ma just mõtlesin, et jaapani JA soome keel on need, mida ma tulevikus veel õppida tahaks.. mulle meeldib ka soome keel.

Carry ütles ...

Veel mõned aastad tagasi olin minagi üks nendest inimestest, kellele ei meeldinud ei soome keel ega soome inimesed. Käisin seal pisikesest peast vanaisaga koos mitu korda, aga no absoluutselt ei istunud see koht.
Siis aga, paar aastat tagasi, lendasin sinna koos oma tolleaegse teisepoolega hoopis ühest teisest kaugest riigist. Maandusime keset veebruarikuist talve kusagil Kuopios, kus hanged olid kohati (ma ei liialda) kahe meetri kõrgused. Kogu see Helsingisse rändamine ja seal kohapeal aja veetmine lubas mul nii Soomet kui Helsingit kui ka soomlasi vaadelda hoopis teise pilguga. Suurt rolli mängis kindlasti see, et ma ei pidanud ületama lahte ning taluma laeva peal purupurjus lällavaid soomlasi. Teine asi oli see, et nägin kõrvalt, kuidas tundub Soome kellelegi, kes seal iialgi varem käinud pole. Koos avastasime, et soomlased on väga sõbralikud, intelligentsed ja abivalmid, et soome keel on kaunis ning et Helsingi on ääretult ilus linn. Sellest ajast alates olen Helsingisse justkui armunud olnud, seda ka uuesti külastanud ning oma tunnetele ainult kinnitust saanud. Soome keelt kuulan heameelega ja mul poleks midagi selle õppimise vastu. Tänaval soomlasi nähes aga naeratan alati omaette, sest nad meenutavad mulle neid vahvaid Helsingis veedetud aegu.
Loo moraal oleks:
Kuna see on sinu blogi ja sulle ei meeldi moraali sõnasõnaline väljakirjutamine, siis ma jätan seie tühiku ;)