Avastasin raamatukogust avariiulilt Sofi Oksaneni "Puhastuse" ja enne kui sääsed mu hulluks ajada jõudsid (ei ole nad mitte ainult Lõuna-Eesti nuhtlus nagu mõned väidavad), sain paar esimest peatükki loetud. Eks ma olin "Puhastust" lugeda plaaninud küll, kuid ei viitsinud end sellesse ilmatupikka laenutusjärjekorda panna, nüüd siis ilmselt on see kõigil teistel läbi loetud. Teiseks teadsin, et tegemist ei ole mitte meeldiva lugemisega. Paar loetud peatükki kinnitasid mulle mu eelarvamust - ei, ei raamat ei ole halb, just vastupidi - juba esimestest ridadest on tunda, et kirjanik on osanud väga hästi edasi anda inimese halvimaid jooni, komplekse, hirme. Tean päris mitut inimest, kes arvavad nagu meie presidendiprouagi, et selliseid raamatuid ei tohiks üldse lugeda - milleks end traumeerida? Oli mis oli, milleks minevikus sorkida ja haavu lahti kiskuda? Unustame parem ära! Lihtsam ilmselt oleks, aga mind ajendab ikkagi tagant "haiglane uudishimu" (nagu unustada soovitajad sageli märgivad) ja soov mõista, lahti mõtestada, mingeid seoseid luua. Eks ma ise olen enam-vähem samal arvamusel õudusfilmide fännidest - milleks igasugu jälkusi vahtida? Eks ma õudukate puhul eeldan muidugi, et inimesed vaatavad neid lihtsalt "meelelahutuseks", igasugu tõestisündinud lugude (türannide elulood, sõjakoledused, kuriteod jne) vaatamine/lugemine oleks justkui "kõrgem" - sisaldades endas mõista püüdmist. Sellest, et mõista püüdmist kõrvutatakse väga sagedasti õigustamisega olen ka kirjutanud. Jään ikkagi enda juurde, et vaenlast tundma õppides on lihtsam teda ära tunda ja talle vastu astuda. Rõvedus rõveduse pärast on teine asi. Aga lapsepõlvest mäletan küll "suurte ja tarkade" inimeste imestamisi näiteks selle üle, et lugesin läbi Remarque´i "Läänerindel muutusteta" - olevat ju nii kole raamat, miks ma seesugust asja loen, lugegu ma parem mõnda ilusat (no ja kui just draamat vaja, siis traagilist) armastuslugu. "Remarque´il on ju peale nende koledate sõja- ja vangilaagriraamatute ka ilusamaid teoseid!" Võib-olla tõesti mõnda inimest traumeerivad "koledad raamatud" liigselt (samas ma ise olen ka vägagi nõrganärviline) aga pigem kumab mulle läbi soov noort inimest "säästa". Võib-olla ma oleksin õnnelikum - rõõmsalt sinisilmne kui oleksin kõik "keelatud" raamatud lugemata jätnud?
Kui palju üdini positiivseid raamatuid on maailmakirjanduse suurteoste hulgas? "Väike Prints" ehk? Kuigi mulle tundus see lapsena lugedes (absoluutselt sobimatu iga selle kohustusliku kirjanduse jaoks) vägagi masendav ja kurb raamat olevat.
Lapse arusaam raamatutest on jah tihti teine kui täiskasvanu eeldab minu jaoks nt oli "Muumitroll" täiesti depressiivne ja jube raamat, mida ma alatasa alustasin, kuid üle paari peatüki lugeda ei suutnud.
VastaKustutaÜks asi on teada, milline on meie rahva saatus lugedes kasvõi "Puhastust", teine teema on aga selle suure kannatuse pidev ohkiva energiaga toitmine.
Lihtsalt üks mõte:
VastaKustutafb-s või orkutis ringi kolades võib palju märgata et kasutajad on oma profiilil lemmikraamatuks pannud "Väiekese printsi". Ja mina ei saanud aru, miks, võtsin kätte (25 aastasena) ja lugesin läbi, sest lapsena ei olnud seda lugenud. Pean tunnistama, et pärast lugemist ma ei saanud sellest raamatust aru, ei saanud väikse printsi ega minategelase mõttekäigust aru. Kohe üldse ei saanud aru, mis selle raamatu mõte oli. Ilgelt halb raamat ja ma ei saa aru, miks see inimestele meeldib. "Puhastus" seevastu väga hea raamat aga ei ole veel kellegi profiilil seda märganud.
Minu meelest on "Väike Prints" kõikide selliste tsitaate-kirjutavate, rõveromantiliste ideede levitajate kohustuslik kirjandus, mida siis iga nurga peal tsiteerida. Isegi, kui raamatust enam midagi ei mäleta, siis Antoine de Saint-Exupéry nime õigestikirjutamise eest saab juba punkte.
VastaKustutaMõtlesin just Karinile vastata, kuigi tegelikult ma mingi ekspert "Väikse Printsi" alal ei ole - kuna see mulle lapsena mingit muljet ei jätnud, pole ma seda raamatut rohkem kätte võtnud, aga eelarvamus on ikkagi olemas, õnneks siin C. ütles enam-vähem minugi (eel)arvamuse ära. Mulle tundub ka, et "Väike Prints" lihtsalt on selline raamat, mida endast mingi mulje jätmiseks mainida tasub: "Olen erudeeritud, oskan ridade vahelt lugeda!" Minu jaoks pigem selline igav tean-seda-ju-ise-ka eneseabiraamat.
VastaKustuta