Inimesed ei pidavat eriti elu jooksul muutuma. Üks asi, mis vähemalt minu puhul palju muutunud on, on muusikamaitse. Pikemalt kirjutasin juba siin. Viimasel ajal olen last.fm-ist kuulanud grunge raadiot ehk siis muusikat, mida ma teismelisena jälestasin. Kohutavalt igav muusika ju! Depressiivne. Selle asemel kuulasin selliseid šedöövreid:
Tuli välja, et ka L. oli seda lugu omal ajal fännanud. Õnneks me videot tol ajal kumbki näinud ei olnud :) Praegu tundub selline muusika naeruväärne ja labane. Aga miks? Äkki oleks vaimsele tervisele palju kasulikum kuulata naiivselt lõbusaid laulukesi kui ammu surnuks süstinud grungemeeste sügavamõttelist elutüdimust? Üks mu sõber kuulab siiani 90'ndate diskot. Mõni inimene on teda seetõttu gayks pidanud. Muusikamaitse paistab meie kohta nii palju ütlevat. Osa sellest on kindlasti poos. Mina näiteks ei usu inimesi, kes kuulavad vaid ühte stiili või isegi ainult ühte bändi (üks selline radikaal-Rammsteini fänn on näiteks olemas). Vastumeelsus teistsuguse muusika vastu on pigem endal peas valmis mõeldud. Et kuidas minusugune karm mees nüüd popmuusikat kuulab või et rock on vaid koledate karvaste inimeste muusika. Gruppidesse kuulumise vajadus on inimestel aga ürgne ja seetõttu ongi ilmselt rohkem neid, kes end mingite muusikastiilidega defineerivad. "Kõigesööjaid" peetakse mõnikord lausa iseloomututeks või arenemata maitsega inimesteks. No ma avastan ka mõnikord uusi stiile ja suundi, mis mulle meeldima hakkavad, kuid samal ajal ei keera kohe selga kõigele muule, mida varem kuulasin.
Ega patust pole puhas minagi. Näiteks igasugune "rahvalik jorin" - šlaagrid ja lorilaulud kuuluvad minu arvates nö lollide muusika alla. No missugune normaalne inimene seda kuulab! Imestama panevad ka inimesed, kes kuulavad vaid seda, mida raadio neile ette mängib ja peavad kõike muud kahtlaseks friikide teemaks. Sellised, kellele ei tasu rääkidagi, et peale Inese, Koit Toome, Terminaatori ja Powerist tuleva Rumeenia disko on veel muusikat olemas. Kes küsivad, et misasi see Roskilde üldse on ega tea peale kodumaiste suvetuuride ühegi suurema festivali esinejatest tuhkagi. Võib-olla pole muusika nende elus lihtsalt olulisel kohal ning minul on selle üle sama kohatu imestada kui mõnel teisel minu üle, et mismoodi ma käsitööd ei armasta või ilma trennis käimata elada suudan.
Taaskord suudan ma muusikast jahudes jumal-teab-kuhu välja jõuda ja täiesti ära unustada, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada...
Lõpetuseks panen ühe hea laulu ka. Bändilt, millest ma varem miskit kuulnud ei olnudki aga nüüd kindlasti otsin infot juurde, sest see lugu on lihtsalt võrratu!
Birthday Massacre käis 2009 Eestis - kahjuks magasin maha, kuid bänd on tõesti lahe :)
VastaKustutaTüüpiline, juba kolmas bänd, mille ma avastan peale seda kui nad on Eestis ära käinud ja suure tõenäosusega enam kunagi ei tule ka siia. Eelmised 2 olid Iron Maiden ja Motörhead.
VastaKustuta