Sattusin raamatukogus sellise raamatu peale nagu Rebecca Miller "Pippa Lee eraelu". Pealtnäha mittemidagiütlev raamat aga nimi tundus kuidagi tuttav. Tagantjärele avastasin, et sellest on ka küllaltki kuulus ja häid arvustusi saanud film tehtud.
Raamat algab sellega, kuidas 50-aastane naine kolib koos oma 80-aastase mehega seenioride linnaossa elama. Ei tundu just eriti põnev? Tegelikult on tegemist päris kaasakiskuva looga, mis jätkub tagasivaatega naise värvikale elule alates narkosõltuvuses "superemast" kuni New Yorgi seksuaalvähemuste, kunstnike ja hipide kogukonnani. Raamatus puudutatakse emade-tütarde teemat, eluvalikute tegemist, usuhullustki ning igal tegelasel on kapis omad luukered. Lõpp läheb ehk isegi veidi liiga seebiooperiks kätte aga põnevust jätkub. Meeldiv on, et jutustamises ei langeta ei sentimentaalsustesse ega labasustesse, mida paljud sellelaadsed raamatud teevad. Kõik loo tegelased on mitmetahulised ja inimlikud. Raamat on meelelahutus aga seda positiivselt. Meie Elmed ja Milvid võiksid šnitti võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar