Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?
punased veretilgad reitel ja originaalne - looda ainult.
VastaKustutaOn jah valus koht.
http://ugliesttattoos.failblog.org/ - seal igast totrusi, ehkki mõned on täiesti teenimatilt koledateks piltideks tembeldatud.
VastaKustutaSeda lehte vaadates on ilmselge, et tätoveerides originaalne olla on suht võimatu, sest kõik on juba ära tehtud.
VastaKustutaAga ikkagi teeks ma pigem mõne sellise haige originaalsuse kui tüüpilise lille/liblika.
Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse....
VastaKustutaAhjaa, selline eeldus on üsna lame ja ei pea paika.
Mina näiteks tahtsin tatoveeringuid endale sellest ajast saadik kui nägin filmi "Kapten Granti otsinguil"(nu ma pakun, et 5-e aastane olin ma siis juba kindlat). Paljud tahavad, sest see on ilus ja teevad printsess-kiisu. Mõned teevad, et olla "dangerrr-rr-rrous" ja teevad endale mingi eriti faggy kolba "socially accepted rebel-zone-i" ning viimasel ajal olen kokkupuutund inimestega, kes tahavad tähekesi kuklale, kuna Rijanna tegi endale sellised jnejnejne.
Ps. Liblika nakoll naisterahval tähendas alates kaehksakümnendatest aastatest narkomaani.
No aga eristumise taotlemine on see ju igal juhul. Märk sellest, et kuulun mingisse gruppi, mul on mingisugused vaated, maailmapilt või tahaksin olla kellegi moodi. Ilmselt on väga vähe neid, kes ütlevad, et "ah, tehke midagi", enda olemust asja üldse mitte segades.
VastaKustuta