Fännid ilmselt juba teavad, et Marilyn Manson valmistab hetkel ette oma sel sügisel ilmuvat uut albumit Born Villain. Esimene pääsuke on juba ilmunud ka: samanimeline lühifilm (no minu meelest mitte erinev muusikavideost).
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
MM-i plaati aga ootan küll, kuigi ka tema puhul on jäänud mulje, et "parim enne" on juba ületatud.
Mis "Puhastusse" puutub, siis tolleaegne õhustik ei olnud nii mädane, nagu Oksanen kirjutab. Selline on ilmselt noorema põlvkonna ettekujutus sellest ajast. Nii vana ma pole, et ise seda aega mäletaks, aga meie isad, onud ja tädid elasid selle üle ja rääkisid meile, lastele, kuidas asjad olid. Ka minu isa ja tema vend olid erinevates poolte sõjavägedes, muidugi esines pealekaebamist ja reetmist, aga kõik oli siiski inimlikult mõistetavates piirides. Selles raamatus kirjeldatud sündmused on aga räigelt üle võlli pandud.
VastaKustutaAga eks see ole ju ilukirjandus ka. Tavaliste inimeste tavalisest elust ei viitsitaks lugeda. Või vähemalt ei leiaks see nii suurt kõlapinda. Ja kes ütleb, et selliseidki inimesi pole tegelikult olemas olnud. Minu arvates ei saa kindlalt öelda, et sellist asja pole olemas olnud, me ju ei tea. Või siis on inimeste mälestused erinevad, sealt õigust taga ajada on väga keeruline. Kirjanik aga valib ikka sellise loo, mis rohkem intrigeerib.
VastaKustuta