Ettekuulutus minu surmast ei vasta tõele

Nagu eeldada võis, jäin ma ikkagi elama. Aga mis elu see on! Vähemalt siiani.
Igatahes tuleb kõik kirja panna enne kui mälu kustutustöödega pihta hakkab ja tekivad ekslikud mõtted a la "ma võiksin küll veel sünnitada."
Esiteks läksin ma kohale 8.30ks nagu paberil kirjas aga koha peal selgus, et see on nö süsteemi sisenemise aeg, mitte opiaeg (mis jõudis kätte alles kell 11). Süsteem töötas konveiermeetodil, teatud kohtades olid sõlmpunktid, kus siis kokkuaetud inimesed oma saatust ootasid ja minusuguste haavalehtede õnnetuseks sattusid seal sõlmpunktides kokku nii need, kes alles oma oppi ootasid kui ka need, kelle kallal juba veidi toimetatud oldi. Minu kõrvalvoodil lamas näiteks üks onu, kel paar raudora ninas. Edaspidi vältisin muidugi pead tema poole keeramast aga kahju oli juba sündinud. Värisesin seal voodil siis, süda puperdamas, käed higised ja jube migreenihoog peas, silmad märjad pisikesi nutvaid lapsi vaadates, lisaks pandi mulle ruumisolijatest viimasena kanüül, nii et enne jõudis mul juba mõte tekkida, et äkki mulle ikka ei pandagi. Kanüüli panemine oli tõesti üsna köki-möki ja mitte nii jäle kui ma eeldasin. Rahustit anti õnneks ka, peaks selle endale kohe menüüsse võtma. Raudoradega torgiti ninna meditsiiniline kokaiin (no miks peab kasutama neid jubedaid pikki raudorasid, mis näevad välja nagu keskaegsed piinamisriistad?), õnneks mitte nii sügavale nagu omal ajal põskkoopaloputuse ajal. Kokaiini mõju oli küll tunda - tekkis selline kerge joobeastme tunnus, et noh, teeme ka midagi vä? Suitsu on kellelgi vä? Kõik meeldiv kadus opituppa sisenedes. Silmad seoti kinni ja show võis alata. Õnneks sain ma kogu opi aja arstiga lobiseda - pidev kontrollimatu loba on ainus, mis hoiab mu kujutlusvõime vaka all ega sunni keskenduma hetkel toimuvale. Kui mind lõpuks peale 15 minutit ratastoolis minema sõidutati oli küll tunne nagu oleks rekka alla jäänud. Müts maha ikka nende ees, kes iluoppidel käivad, minu madal enesehinnang pole ilmselt pooltki vajalikust, et selliseid asju enda peal korda lasta saata. Niisiis oli mul mõlemas ninaaugus pool marlirulli, teip peal (tahtsin pilti ka teha aga a) ei suutnud b) liiga rõve oli), pea valutas kontrollimatult hoolimata peotäiele valuvaigistitele ja selles olukorras sõidutati mind palatisse toibuma. Raamatut lugeda ei suutnud, telefoniekraan näis liiga ere, lasin sanitaril teleka käima panna ja vahtisin poole viiest kümneni tuima näoga seda (mida ma enne seda tegin, ei suuda ega taha meenutada). Õnneks olin palatis üksi, sest kogu öö sai kuulda mu vaikset vandumist - katsu sa sellises seisundis silmatäitki magada. Kui lõpuks olin kuidagi uinuda suutnud, saabuski äratus - seda kell 6 hommikul. Kogu öö oli unistanud, et see jama mul ninast välja võetaks ja hommikul seda õnneks ka tehti (mis oli oodatult rõve tunne muidugi), sellest ajast alates on ninast vaikselt aga kindlalt verd tilkunud ja üldse on kogu krempel samamoodi kinni nagu enne koos marlitampooniga.
Sellegipoolest oli hommik ikka õhtust targem, hommikul saabusid uued patsiendid, keda sai hirmutama hakata. Kõigepealt muidugi ütlesin, et te parem ei taha teda, mis nende uudishimu kohe üles kruvis ja seejärel laskusin detailidesse. Üks tädi oli näiteks üldnarkoosile lootnud - selle lootuse kummutasin kohe, samas tädi rääkis mulle silmagi pilgutamata, kuidas ta ninaverejooksu käterätikuga peatada oli püüdnud ja sellest polnud piisanud. Ohh jahh. Pärast nägin üht onu ka koridori peal kellele kõrisse auk oli tehtud.
Mis mul siis seda jama põhjustab? Mingi allergeen peab ikka kuskil olema ja kuna kogu jama (lisaks vasomotoorsele riniidile ka astma) on tekkinud viimase 5 aasta jooksul ning just nii kaua olen korteris elanud, siis ilmselt on siia kuhugi koer maetud.
Ahjaa, lapsel oli novembri 2 esimest nädalat nohu, mis läks kõrva edasi (antibiootikumiravi), siis nädala lasteaias, siis neeruvaagnapõletik (taas antibiootikumiravi), jõudis nüüd 3 päeva lasteaias käia ning taas paks tatt ninas, mis tõenäoliselt jälle kuhugi edasi tungib. Ema ütles kohe lausa tabavad sõnad selle kohta telefonis: "No mine p****!" Selline olukord ongi. Ilmselt ka teekond opile - ninast adenoid ja kõrva tšundid.
Ja siis meil veel puuritakse juba kuu aega, mis ma siin kodus olen istuma olnud sunnitud. Merry f***** X-mas!