Saaga läheb edasi

Kõik keerleb siiani nina ümber. Ehk siis nina oli jätkuvalt totaalselt kinni, lugesin, et paranemine võibki võtta oma 4 nädalat. Ok, pidasin vastu, erakorralisse ei läinud, kuigi ärkasin öösel iga tunni aja tagant. Tänaseks oli ülevaatus kirjas.
Saatusekaaslased istusid kah ukse taga, kaasaarvatud see mees, keda ma opipäeval orad ninas kohtasin - tal ei paistnud nina kinni olevat. Läksin siis uksest sisse, arstionu vaatas ninna ja ütles, et ahhaa - selge see, miks sa hingata ei saa ning asus oma näpitsatega tööle. Kui netist lugesin, et keegi kommenteeris opijärgset ninatampoonide eemaldamist kui "nina kaudu aju välja koukimist", siis mõtlesin, et see on veidike ülepingutatud aga see, mis minuga täna toimus, võiks seda võigast pealkirja kanda küll. Ja siis seda tuli - vilksamisi vaadates kollakas-punaseid klimpe, millest mõnda suuremat (no nii väikese hiire suurust) ka uhkelt õele näidati, ja seda tuli ja seda tuli ja mul hakkas kõik sees ja silme ees ringi käima, külm higi kattis kogu keha ning peagi jooksiski õde nuuskpiiritusega kohale. Arst küsis, et kas ma olengi selliste kalduvustega, opi ajal olevat ma ka kangesti kaame tundunud. Olen-olen, näpuvere ja kõrvaaukude tegemise juures (läks otsapidi uuristamiseks kätte) on samasugust äravajumist esinenud. Emapoolset liinipidi mitu meditsiinitöötajat ees, lapsepõlves rahustati, et küll see verekartus läheb üle. Ei kardagi ju otseselt verd või valget kitlit, pigem just seda koukimist, uuristamist, torkimist. Ja üle see ei paista minevat.
Nina on nüüd lahti, kuigi ühes sõõrmes justkui oleks mingi tükk veel sees, aga ükski võim mind seda näitama küll ei vea. Võib viis korda arvata, kas ma lõhna ja maitset tunnen...Mitte mingi väega ma seda teist korda teha ei lase. Eks peab siis sellise eluga leppima ja tegema nagu mulle kord öeldi: "asi see siis söögile maitset juurde mõelda ei ole!" Mu meelest see eriti lihtne ei ole, minu jaoks on hea söök siiski üks elu olulisemaid asju. Samas meenub klassiõde, kes pidas söömist aja raiskamiseks ja unistas, et mõeldaks välja mingi kapsel, mida manustades nälg kaoks ja energia taastuks. Ilmselt olid neil kodus väga halvad toidud.
Kogu seda jama põhjustav allergeen on endiselt selgusetu (allergiatestid ei näita miskit) ning seega peangi jääma allergiarohtude peale ja lootma, et see on miskit praeguse korteri spetsiifilist ning lootma, et kolides olukord muutub (kui selleks ajaks, eeldatavalt suveks 2012, juba liiga hilja ei ole st polüübid on juba tagasi kasvanud). Uues korteris peab vist haiglaseks puhtusefriigiks kah hakkama, et välistada igasuguste tolmulestade jms levik.
Aga praegu on mul vist posttraumaatiline šokk, tahaks end teki sisse kerida ja ulguda, et "MIKS MINA?!" Lugesin kõiketeadvast Internetist, et ninaprobleemid põhjustavad ka vaimseid häireid...