Eksperiment terakestega ebaõnnestus täielikult, hommikul ärkasin kohutava valuga vasakus kõrvas ja praeguseks olen kõrvapõletiku diagnoosiga antibiootikumide peal. Ema andmetel esimene kõrvapõletik minu pika ja raske elu jooksul. Seoses piinava valuga ei taha eriti kõrvaklappe pähe panna ning kuulan avalikku ruumi täitvat raadiomuusikat. Ehk siis olen tööl ja seda mitte töö pakilise iseloomu tõttu vaid sellepärast, et võtan sel veerandil ka mõned ained koos statsionaaridega ning lihtsam on töölt loengusse minna kui kodunt reisima hakata. Igasuguste kohustuste "tatihooajale" planeerimisega lähen juba teist aastat alt, eelmisel aastal jäigi rahvaülikooli ilusa emakeele koolitus korralikult lõpetamata. Sel aastal siis kirun ja üritan ikka loengutesse kohale minna.
Aga ma tahtsin ju hoopis raadiost tulevast muusikast rääkida. Tuli üks selline laul, mis mul ihukarvad õudusest püsti ajas ja ma lihtsalt pidin teada saama, kes sellise rõlguse valmis on treinud.
No kohe häbi hakkas, et mulle ei meeldi. Seesugused muhedad onud ju. Popid veel pealekauba. Teine samasugune rahva lemmik, kes mul südame oma lauludega pahaks ajab on Jaan Tätte - no ma ei või kuulata kui üks täismees laulab naiivse häälega laulukest põdrast ja ämblikust. Kohe piinlik hakkab mul kui seesuguseid laule kuulan. Iseenesest pole mul lauljate endi vastu mitte vähimatki - ma oleks kohe rahul kui mulle Orelipoisi laul meeldiks ja ma saaksin Eesti Laulu finaalis millegi emakeelse poolt hääletada. Ilmselt on kõige selle taga mingi lapsepõlvetrauma. Umbes nii nagu ma ei usalda pruunide silmadega mehi, keda teised kõik kompuks peavad, sest üks selline viskas mulle esimesel koolipäeval kui mina, kodune laps, kangesti sotsialiseeruda tahtsin, puuoksa otse silma. Ma olen sellele konkreetsele isendile andestanud - paistab üsna vägivallavaba mees olevat, aga eelarvamus kummitab siiani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar