Hälvetega ühiskond

Olin sunnitud täna hommikul ühistransporti kasutama. Ma pole nii palju kurje inimesi ammu näinud, nagu Delfi kommentaatorite kokkutulek. Millegipärast oli mul jõudnud tekkida romantiline arusaam vanainimestestest kui lahketest hallipäistest prouadest ja taatidest. Jõudsin unustada, et meie vanainimesed on nõukogude ajal karastuse saanud "hammas hamba vastu" kultuuri kasvandikud. Palju poleks puudunud kui oleksin kah ühele kähvanud, et "kahju, et sind ära ei küüditatud!" Õnneks seisan ma enda suhtes toimuva ebaõigluse ajal tavaliselt käed rippu ja suu ammuli ega oska midagi kosta. Huvitav, et lastele korrutatakse kogu aeg, kuidas tuleb "palun" ja "vabandust" öelda aga suvaline tädi käratab mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta sinatades peale. Ma nimelt tegin sellise mõtlematu teo, et soovides väljujaid endast mööda lasta, ronisin seisma ühte pingivahesse aga tagumisest uksest olid tädid juba peale tormanud ja soovisid minu taga olevaid pinke kiirkorras hõivata. Väljujad üritasid samamoodi üksteisest üle ronida, et ikka esimesena välja saada, sõimu osaliseks sai üks õlakotiga "ees töllerdanud" meeskodanik. Lapsed ja noorukid vaatasid hirmul nägudega, kuidas "prouad" endale rinnaga teed rajasid. Huvitav, et mul ei ole vist elu sees nii kiire olnud kui neil inimestel seal ilmselt igal hommikul. Vanainimestel peaks ju üldiselt kehv uni olema - bussid käivad nii viiest hommikul -  võiks siis juba varakult ennast minekule sättida, mitte viimasel minutil ärbelda. Ilmselt on tegemist siiski mingit sorti ekstreemspordi liigiga, mida inimestele lihtsalt meeldib harrastada - "jess, täna sain Leidale kotiga pähe löödud ning jõudsin turusappa kaks minutit kiiremini kui eile!" Huvitav, kas sellist tsirkust kusagil mujal kui Ida-Euroopas ka kohtab? Kuidas sealsed vanainimesed ennast välja elavad? Kas meie ise käitume vanemaks saades viisakamalt, sest pole pidanud järjekordades isamaasõja veteranidega võitlema?