Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Tegelikult tahtsin sellest raamatust juba siis kirjutada, kui seda lugesin, kuid ilmselt tuli jälle midagi vahele, üritan nüüd uuesti. Kahjuks pole aga raamatut enam käepärast ja seetõttu pean usaldama oma mälu, mis teatavasti oskab edukalt petta.
Igatahes võtsin selle raamatu kätte väikese eelarvamusega, sest Anna-Maria Penu tundub olevat inimene, kellega ma päriselus vist väga hästi läbi ei saaks - loomulikult on adekvaatne anda inimestele hinnanguid nende üksikute loetud kirjutiste põhjal :) Miks ma nii arvan? Sest mulle on jäänud mulje, et Anna-Maria on erinevalt minust kui keskmisest eestlasest - kaagutab palju aga mune ei ole, selline tüüp, kes pigem tormab uljalt võitlusse, enne läbi mõtlemata, kas on üldse lootust. Meie, urueestlased, selliseid ju päris normaalseteks pidada ei saa. Ses mõttes oli raamat "Kes kardab Aafrikat?" ju lausa näidiseksemplar. Esiteks - normaalne inimene ei lähe üldse mustale mandrile ja kui lähebki, siis korralikult turvatud kallihinnalisele safarile, mitte uurima seda, kuidas elu tegelikult käib, sest me ju siiski eeldame, et me väga ei taha teada. "Tehku need hullud seal, mis tahavad, meie oleme õnneks siin, normaalsete inimeste maal ja midagi muuta me niikuinii ei saa!"
Anna-Maria (tegelaskuju?) teeb hoopis teisiti - läheb Ugandasse ja sukeldub kohaliku ajalehe juures tööellu. Ok, püsiks ta siis seal nurgas ja vait nagu ilmselt eeldatakse - ei, ta hakkab oma nina igale poole toppima ning avastab loomulikult mitmeid vajakajäämisi kohalikus demokraatias ja inimõiguste tagamises. M.O.T.T.? Anna-Maria siinkohal ei peatu vaid asub probleemidega tegelema - mis sest, et teda eriti ei lasta. Mul on alati selliseid raamatuid lugedes tunne, et tahaks peategelast takistama joosta - no kuidas sa aru ei saa, et head nahka sealt tulla ei saa, päästa vähemalt enda oma ära! Mõnes osas meenutas raamat üht teist võõras kultuuris hakkamasaamise raamatut Amélie Nothomb'i "Jahmatus ja värinad", kus peategelasel tuleb rinda pista Jaapani kontorikultuuriga - erinevus selles, et sealne peategelane üritab alati käituda kultuuriga kooskõlas, kuid satub sellest hoolimata lõpuks kontorilaua tagant WC-sse koristajaks. Anna-Maria aga ei üritagi kohanduda vaid läheb ja räägib mustadele meestele, kelle arust naise koht on kinder-küche-kirche, homoseksuaalsete õigustest. Tule taevas appi, eks! Kuigi Anna-Maria on teatavasti siiamaani elus ja terve ning tegutseb ilmselt oma eesmärkide poole edasi (ma ei väida sugugi, et tema eesmärgid valed oleksid - lihtsalt minu meelest on tegemist lootusetu võitlusega), kardan mina lugejana endiselt Aafrikat. Ilmselt annab Anna-Maria kohalikust elust päris tõetruu pildi ja ma kaldun arvama, et enamikku ei haara tema kirjeldusi lugedes meeletu rännukihk, pigem mõtleme, et eks see Aafrika oleks oma looduse ja kultuuriga huvitav paik külastada aga inimesed seal küll meiesugused tsiviliseeritud ei ole. Või noh, mõni šovinistlik siga ehk leiaks, et ongi õiged mehed ja mõnus machokultuur, aga sellised inimesed vaevalt raamatuid loevad (küll mul on palju eelarvamusi!).
Minu jaoks oli raamat huvitav sisevaade teistmoodi elavate-mõtlevate inimeste maailma.