Vaikimine pidavat miskipärast kuld olema. Huvitav, kas see on ainult meie, introvertsete põhjapoolsete rahvaste vanasõna? Eks mõni inimene võiks ehk tõesti rohkem vakka olla aga mõnikord oleks ikka vaja oma suu lahti ka teha. No näiteks kui konkreetselt küsitakse. Igatahes käib FB ühes grupis väikse kokkusaamise korraldamine ja õnneks on FB selline nuhk, et annab teada, et tegelikult on kõik teadet näinud, vastanud on aga...noh, mõni on kah. Kui raske on öelda, et kahjuks ma ei saa tulla või lausa, et ma veel ei ole kindel, kas saan tulla? Selle sama asja pärast ei taha ma enam ühtegi üritust ise korraldada - täpselt samasugune vaikimine toimus ka siis, kui mõni aasta tagasi klassikokkutulekut korraldasin. Eriti rõõmustavad olid inimesed, kes algul tulla lubasid või andsid lootust, et tulevad ning kui konkreetseks läks, siis haihtusid. Jube meeldiv on niimoodi eelarvet kokku panna näiteks. Ühes teises FB grupis otsiti sponsorlust ühele üritusele, saadeti kirju suurematele Eesti ettevõtetele. Vastuse saatsid nii paarinädalase ootamise järel kaks ettevõtet. Ongi normaalne nii või? Alati kui kirjale mingit vastust ei tule, hakkan kahtlustama, et äkki läks valele aadressile või jäi märkamata vms. On nii raske saata vastus, et "tänan, saime kätte, vastame esimesel võimalusel"? Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud. Ometi on suurematel töövahendusportaalidel suisa blanketid selle kohta olemas - saada kasvõi see automaatvastus, ainuke töö on "saada" vajutamine. Päriselt, ma tahaks teada, miks inimesed ei reageeri? Mina, kusjuures, tunnen ennast lausa süüdi kui mõni kiri on kauem vastamata. Meie kiires elus niimoodi ilmselt kuhugi ei jõua. L. muide arvas, et see on inimeste peen viis näidata, et nad on ühed kohutavalt tähtsad ja pidevalt hõivatud tegelased. Umbes nagu mu endine parim sõbranna mulle paar aastat tagasi jõulude ajal teatas, et enne veebruari keskpaika temal minu jaoks küll aega ei ole. Jah, siiamaani olen kibestunud. Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...my ass.
Mina olen üks selline...:)ma lihtsalt ei viitsi üritustel käia ja kuna valetada ei taha, siis parem olen kuss...
VastaKustutaTööürituste ja kokkutulekute puhuks aitab mu meelest päris hästi see, kui lasta erinevatel inimestel korraldada. Kes on korra ise teinud, see mäletab (vähemalt järgmisel üritusel) kui oluline on teada anda ja et viriseda tohib ainult konstruktiivselt. Vähemalt meie kollektiivis see toimib.
Aga abitaotlused on hoopis teine teema. Meile tuleb neid kümneid- ikka väga-väga palju. Ja pahatihti on ka selliseid, kus on unustatud saaja nimi isegi ära muuta- lihtsalt automaatselt on saadetud.
Lihtne variant oleks tõesti saata kiire vastus: täname teid küsimast, aga raha ei anna. Variant b on siiski see, et töötad need teatud rutiini järgides läbi,süvened, võrdled teiste abipalujatega, sest nende paljude hulgas võib vahel olla ka mõni tera.
Ja pole harvad olukorrad, kus abiküsimine tuli inimesele meelde paar päeva enne üritust. Ja kui siis lõpuks vastamiseni jõuad, on üritus ammu läbi- neile mina nt vastata enam ei viitsigi.
Mu meelest oleks valetada kergem, sest sellest vaikusest ma loen pigem välja, et ilmselt ei taheta lihtsalt tulla. No muidugi kui pidevalt nii tehakse, on see ka märk sellest, et korraldaja teeb midagi valesti kui inimesed huvitatud pole.
VastaKustutaKorraldamisega on vist nii, et kõik tegelikult teavad kui jube asi see on ning sageli on nii, et kui ise ei tee, ei tee keegi teine ka. Pärast aga öeldakse, et tore oli ja siis ongi kahju kui traditsioon hääbuks ja ikka korraldad.
See konkreetne abipalve oli meil ühe jõulude ajal toimuva heategevuse jaoks, kus soovisime teada, kas saaks mõningaid tooteid soodsamalt või tasuta ja saatsime laiali ikka rohkem kui kuu aega enne. Sõnastust ma ise ei tea, ehk oligi asi selles.
"Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud."
VastaKustutaSeda ei harrastata Britis ka. Aga vahe vist selles, et siin nad ytlevad kohe, et vastavad vaid positiivsete uudiste korral ja nt homse paeva jooksul. Ehk siis, kui homse jooksul vastust ei saa, siis tead, et olid s... Seda muidugi juhul, kui oled paasenud (loplikku) intervjuu etappi.
Aga siis voib jalle kysida tagasisidet, et noh, mis neile ei meeldinud Sinu puhul voi millest vajaka jai ja sellele nad on nous kyll vastama.
Kui on mingi eriti magus koht, siis on suisa tookuulutusse sisse kirjutatud, et kuna kandideerijaid on nii palju (taiesti tavaline taks on nt 200-300 inimest yhele kohale), siis nad votavad yhendust vaid nendega, kellest huvitatud on ja et intervjuud toimuvad 2 nadala parast. Siis tead, et kui 2 nadalat neist kuulnud pole, siis ei laind onneks.
Ehk et kogu protsess on siiski suhteliselt kommunikeeritud.
Aga yrituste suhtes olen ma ka pigem valetaja kui vaikija. :) Vaikuse puhul on toesti ysna selge, et lihtsalt ei taheta tulla. Ma ka vaga tihti ei taha (pole lihtsalt mingi eriline seltskonna lovi), aga ma siis motlen mingi (haleda) vale valja :D
Meil on ka alati üle 200 kandideerija olnud, olen ikka oma väikeste näpukestega kõigile vastused saatnud :)
VastaKustuta