Hilbumajandus

Tahtsin juba kirjutada, et vahelduseks eidemöla kah, aga tuli meelde, et muud siin  ju ei olegi...Igatahes, praegu on see kõige hirmsam aeg, mil suveriided on veel ära pakitud, talveriideid ära panna ka ei saa, sest iga hetk võib jälle lund pursata ja selga pole mitte midagi panna. Nii õnnestus mul eile Raekoja platsis retuuside väel õlut juua. No ikka nii, et särk kanni ära ei katnud. Õudne on kui oled juba piisavalt vanaks elanud, aga riides käia ikka ei oska. Üldiselt oli varem mu riietus tavaliselt "mingid püksid" ja "mingi särk". Suvel lühikeste, talvel pikkade käistega. Siis avastasin, et kui pükste ja pluusi puhul tuleb ikkagi miskit kombineerida, on kleit veel lihtsam variant - lihtsalt üks ürp selga visata. Talvel käib ürbile mantel peale. Jope on kehvem variant, sest kleidid sellega üldiselt ei sobi (isegi mina saan aru) kuna keskkoht jääb vale koha peale ja sa näed välja nagu vales järjekorras lumememm. Kihilist riietumist ma pelgan, kuna alati hakkab palav ja kuhu siis see ära võetud kiht panna? Minu puhul kaotatakse see lihtsalt kuhugi ära siis. Poes on ka piin käia, sest seal jääb alati mõni hilp silma, mis ülejäänud koduste hilpudega absoluutselt kokku ei sobi. Mu ema loeb regulaarselt ajakirja "Mood" ja jagab seda mullegi. Piinlik öelda, aga enamasti sirvin ma selle läbi ja loen vaid filmi ja raamatuarvustusi, sest moest ei tea ma tõesti muhvigi. Eile igavusest lugesin intervjuud kellegagi, kes rääkis, kuidas poodlemine on ikka mõtestatud oluline tegevus, mille puhul peab hea nina ja mis kõik veel olema. See intervjueeritav ei saavat tavapoodides käiagi, sest asjad "ei kõneta" teda. Mind kõnetab tavaliselt hind - et no odav särk, kuhugi ikka kõlbab, eriti kui mingi haige slõugan on peale kirjutatud. Viimati ostsin näiteks särgi kirjaga "All my bitches love me". Ma olen tõesõna püüdnud, aga nö korralike asjade puhul ajab mind vihale nende hind (üle 50 euro hilbu eest maksta on ikka röövimine) ja see, et need on nii korralikud, et jäävad kappi seisma, kuna ma ju ei liigu korralikes kohtades. Ajakirjas "Mood" oli näiteks lugu ka naisest, kellel on kapp täis ballikleite, mis sest, et tal pole neid pea kunagi võimalust kanda. Sellest ma ei saa üldse aru - ma nutaks seal kapi najal siis...Muuhulgas on mul lähenemas lõpuaktus. See on nii lõbus, kuidas kõige üles vurhvitum ollakse põhikooli lõpetades, keskkooli ajal saab ka ikka mööda õmblejaid ja juuksureid joosta, aga magistridiplomi puhul mõtled, et milline neist vanadest kleitidest kõige vähem ära trööbatud on...Iseenesest võiks ma oma põhikooli kostüümi või keskkooli lõpukleidi ka veel selga ajada, sest mõõdud pole eriti muutunud, aga akadeemilise aula jaoks on need vist liiga lühikesed. Kuigi bakat lõpetades tuli keegi semiootik oma diplomile järele otse rabamatkalt - seljakoti ja kottpükstega. Nii ikka ei sobi, eks.