Õudsed visuaalid

Ostsin endale magamistuppa sellise pildi (mitte sellise hinnaga kui seal :)) ja sain kohe kommentaari, et mõttetu kitš ning sama hea kui Jyskist pilt osta. Miks ma selle pildi ostsin? Sest NY on mu unistuste linn, selle pildi koloriit sobib mu magamistoaga ja mulle meeldib. Magamistuppa pidavat aktid passima. Ei taha. Miks ei taha, et nagu teine naine või? Ei ole asi selles. Lihtsalt mulle ei meeldi aktid. Meesakt ei ole parem. Või noh, kui see oleks paljas James Dean või Tommy Lee, siis sobiks. Ma olen nagu rohkem postritüdruk. Varem oli mul tuba maast laeni postreid täis, nüüd oleks see vist imelik. Samas kui ma oleks kodu sisustamisel kogu aeg sellega arvestanud, siis ehk sobiks ka. Muidu olin ma selline iseäralik laps (vähemalt praegusel ajal on see vist väga iseäralik), keda veeti kunstinäitustele ja ma pean tunnistama, et enamasti mulle seal ei meeldinud. Enamik pilte tekitas minus ebameeldiva tunde. Mõnda kohe päris kartsin. Praegu mulle näiteks ei meeldi überpopi Epp-Maria Kokamäe pildid. No ei ole üldse minu teema. Enne Campbelli purgisupp kui selline pehme joonega unenäoline maal, mis on mu meelest kuidagi...ähvardav? Maastikupildid ja lilled mind üldiselt ei ähvarda aga needki meeldivad mulle rohkem konkreetsete pliiatsijoonistustena kui värviliste maalidena. Endale mulle ka maalimine ei istu, joonistada veel võin, kuigi ei oska. Üks lemmikpilt on mul ka, Navitrolla "Harilik rõõmukera", kahjuks seda enam netist ei leia aga pildil on siis selline armas-õudne valge elukas. Justnimelt armas-õudne. See pilt on kah kuidagi õõvastav aga põnevalt. Kunagi käisime hullumajas ekskursioonil ja seal olid hullude tehtud pildid seintel, mu kunstiandega sõber võdistas õlgu ja ütles, et selliseid pilte ta omale seinale küll ei tahaks, paha ja närviline energia olevat tuntav. Ma ei tundnud miskit ja ostsin emale hullude õmmeldud padja.
Õudsetest visuaalidest veel rääkides oleme viimasel ajal lapsele Eesti Ekspressiga kaasas olevaid lastefilme ostnud. Oo õudust, mis mälestused! Ma vist kartsin enam-vähem iga teist Eesti multikat. Filmidest rääkimata. Nukitsameest pole ma iial täispikkuses näinud. Kunksmoor hüppas korstnasse, Põld oli psühhedeelne õudus, isegi Kilplastes on jube koht, kus hobusest jääb järele luukere. Suur Tõll! Brrrrr....Ja siis vaatasime nukufilme. Ott kosmoses - mäletasin, et oli tore film. Ent! Seal on üks koht, kus Ott põrutab raketiga Marsile. Puujalg, gaasimask, okastraat, sõjanui, kuulipildujatärin ja aatompomm - ehk siis kogu kompott mind lapsepõlvest peale õudusunenägudes painanud detailidest! Lõpuks sain siis teada, kust see kõik pärit on. Laps vaatas kah kõrval, ei teinud teist nägugi. Teise põlvkonna inimene, ilmselt. Või no loodan, et temale see psühhotraumat ei tekitanud. Kolle ja pimedust ta mul ei karda. Kunagi nägi unes roboteid, siis karjus. Mina ei saanud magada, sest kardinavoldid tekitasid mulje verejanulisest jänesest. Vaatasin isaga idée fixe-i, oli selline saade, kus ühes osas räägiti mingitest koledatest väljamõeldud loomadest aga no ma ei saanud ju tollal  aru, et need väljamõeldud olid.