Tabuteema - toit ja kaal

Veetsin üleeile 2,5 tundi laste EMO-s ja eile 2 tundi lastehaiglas erinevate uste taga. (Ei, lapsel pole midagi häda, lihtsalt osav väike simulant). Minuga kaasas olnud inimene väitis, et see oli päris põnev kogemus jälgida inimesi, milleks muidu aega ei ole (ehk miks vanainimesed juba hommikul arsti ukse taga passivad kui neil aeg pärastlõunaks on...). Igatahes väitis ta, et tema vaatluste tulemusena selgus, et iga teine inimene on ülekaaluline. Eriti paksud olevat noored emad ja puberteediealised lapsed. Eks vaatasin siis isegi veidi ringi ja tõsi ta oli. Ülekaalulisus põhjustab muidugi terviseprobleeme ka ja sellega on ehk seletatav paksude noorte hulk lastehaiglas. Emadus teadagi põhjustab samuti kaalutõusu. Teiselt poolt lugesin Eesti Ekspressi lugu sellest, kuidas ajakirjanik end 200-kiloseks maskeeris ja siis alandust pidi tundma. Või teine äärmus - Liis Lass on viis päeva pärast sünnitust supervormis ja artikli all olevad sapised kommentaarid. Väga paks olla on alandav, sale olla on ebaviisakas paksude suhtes ning anoreksiapropaganda. Kas normaalne on siis tänapäeval olla 5-10 kilo ülekaalus? Ülejäänu on juba äärmused? Mina kui õel kõrend ei tea siiski mitte ühtegi juhtu, kus selline ülekaal ei oleks toitumisega seotud. Trenni ei sunni ma kedagi tegema, sest ise ka ei tee ja nälgima ka ei õhuta, kuid ikkagi ei usu ma seda "geenid on  mu paksuses süüdi"-juttu. Paksus tuleneb ikkagi sellest palju kaloreid sa endale sisse sööd ja palju neist ära kulutad, tee või tina. Tuleb kas vähem ja/või kalorivaesemalt süüa või siis rohkem liikuda. Kui seda teha ei taha/ei suuda pole vaja end petta geenide jutuga. (See käib siis nende kohta, kes kaaluga hädas on, loomulikult on ka neid, keda kaal üldse ei häiri ja see on igatahes targem variant kui kõhnu kiruda ja kreemikooke suust sisse ajada). Söögil, mida suust sisse aetakse on ka oma roll, sest kuigi ma ise ökot taga ei aja, hämmastab mind ikkagi mõne enamiku toiduvalik. Näiteks oli poes tugevalt rasvunud ema koos tugevalt rasvunud 3-aastasega, nendega kaasas olnud (tugevalt rasvunud) tädi pani korvi paki kartulikrõpse, mille peale ema ütles, et võta parem suurem pakk, sest laps pole õhtust söönud...Kas need ongi need meie alatoidetud lapsed, kellele kodus õhtusööki ei anta? Mu meelest on odavam osta kilo kartulit ja need ära praadida kui krõpse suust sisse ajada. Nii tervisefanatt ma ei ole, et praekartuli surmatoitude alla liigitaks aga krõpsude (väike)lastele pakkumist ma ka ei mõista. Lapsed nõuavad üldiselt seda, mida neile pakutud on - paljud ütlevad, et no mis sa teed kui laps krõpsu ja koolat nõuab. Laste sünnipäevadel on eranditult krõpsud ja limonaad laual - nii näebki laps, et see on mingi ihaldusväärne värk, mida peo ajal saab. Nii nagu meil omal ajal olid kartulisalat ja viinerid. Tänapäeva lapsed kartulisalatis midagi imelist ei näe - seda ostetakse Selverist iga nädal.
Kuskil oli huvitav fakt, et sale aitab olla ühekülgne toit. Meie peres pole keegi eriti kokakunsti armastanud ja seega olen ma harjunud vähemalt korra nädalas kartuleid ja hakklihakastet sööma ning nälja korral võileiba tegema. Magustoite ei olnud meil kodus pea kunagi ja ma ise teen kooki häda sunnil mõnel tähtpäeval. Tänapäeval on vist aga see ühekülgne toit pigem kord nädalas valmispitsa või burger ja näljakustutuseks krõpsud, ehk siis see ühekülgsuse valem ei toimi enam.