Kokkuvõttes on vist ainult 2 peamist põhjust, miks abiellutakse: romantika ja majanduslik kindlustatus, mõlemad enamasti olulised naispoolele. Mõlemat poolt mõjutavaks põhjuseks võiks olla mööndustega kolmas - alati on abiellutud, komme on selline. Meeste puhul lisandub siis mõnel juhul ehk see "õige mees võtab ikka oma naise ära". Ma ei viitsi hakata statistikat tegema, kui paljud mu tuttavatest abielus on, aga ise olen käinud nii ühes pulmas iga viie aasta tagant, nii et üüratult populaarne see tegevus olla ei saa.
Igasugused "unelmate pulma" saated ja ajakirjad teevad mu meelest asjale karuteene, sest kõik võtavad pähe, et pulmad on mingi über-pidustus, mida ilma laenu võtmata ja 500 inimest kutsumata läbi teha pole viisakas. Pulmad on justkui selleks, et teistele näidata - "because I can!" Kui raha laristada pole, siis ära parem pulmi pea, muidu vaadatakse viltu. Kui romantikat tahta, siis võiks mu meelest lihtsalt kuskile reisile minna, mitte teiste jaoks pidu korraldada. Väike ja viisakas vastuvõtt on ka kena, aga alati on seltskonnas mõned "vana-kooli" esindajad, kes kirtsutavad nina kui laual pole sült-kartul ja labrakas küla kultuurimajas hommikuni ei kesta. Võeh. Ma juba väiksena kartsin seesugust "rahvalikku pulma", sest olin näinud pilte sugulaste pulmast, kus pruudil lasti leiba lõigata - no niimoodi, leib vastu rinda surutud, ma pelgasin, et veristan end raudselt niimoodi ära. Nukku mähkida ma ka ei osanud ja Pampersitest võis siis vaid und näha. Igatahes ei ole selliseid peod midagi olulist, mida ma elus kogeda tahaksin.
Majanduslik kindlustatus - kaob ära vajadus selle järele kui ebavõrdsesse suhtesse lihtsalt ei astuta ega lasta end ülal pidada. Ma eriti ei usu sellesse - "muidu oli ta nii tore aga siis ühel päeval varastas mu paljaks"-juttu. Märgid, et kaaslane kahtlane tüüp on, avalduvad ikka juba varem, tuleks veidi tähelepanelikum olla. Üldiselt ega see riik ka ikka ei aita, kui ise enda aitamiseks midagi ei tee.
Jääb järele vaid "nii on kombeks"-põhjendus abielule. Ei tasu salata, et ka mina eeldasin lapsena, et ühel hetkel tuleb abielluda (ja neli last saada). Ilmselt on aga enamik mehi õnnelikud selle uue moraali üle, mis neid abielluma ei sunni ja naised ei leia midagi võluvat ise meeste käe palumises. Nii need vabaabielud õitsevadki. Kas pole imelik, kui lapsed on mehe nimega ja ise oled nagu võõras inimene perekonnas? Samamoodi on ju tegelikult imelik see, et abielludes oma nimest loobud - lihtsalt see on harjumuseks kujunenud. Abielludes isegi ei pea keegi kellegi nime võtma. Räägitakse, et abielu annab kindlustunde, kui selle all just ei mõelda majanduslikku kindlustatust, mida ma juba mainisin, siis lahutatud abielusid tean ma vist veidi rohkem kui neid, mis püsima on jäänud. Kusjuures on huvitav see, et kord abiellunud ja lahutanud inimesed abielluvad suure tõenäosusega uuesti. Justkui käiks abiellumine kokku teatud inimtüüpidega. Traditsioone austavate? Pidusid hindavate? Ma ei tea, ma ise ilmselt sinna ei kuulu.
Abiellumise vastu on üheks heaks argumendiks ka see, et saad surivoodil kallile kaasale habiseda, et "ma kahetsen ainult ühte asja, seda, et mitte keegi ei armastanud mind piisavalt, et minuga abielluda..." See oleks mõnusalt dramaatiline lõpp. Ei tahaks võimalust käest anda.
Ses suhtes ei saa ma aru mingist kooseluseadusest - mis imelisi hüvesid see kooselu annab, et nii kangesti on vaja seda registreerida? Mis mõttes ei taha ma abielluda, aga notari juurde kooselu registreerima läheksin? Vahet ju pole? Mis jube püha asi see abielu on, et samasooliste kooselu selle sõnaga tähistada ei või? Kas poleks mõistlikum ja lihtsam öelda, et abielu kehtib kelle iganes vahel ja poleks vaja mingit eraldi kooseluseadust? Oi ei, meil on ju see võimas kirik ja Varro Vooglaid, keda me sugugi vihastada ei taha. Tuleb veel Nool ja viskab odaga...
VastaKustutaSinu kirjutatut lugedes avastasin ennast mõttelt, et abiellumise ja pulma vahele ei tohiks mingil juhul panna võrdusmärki. Pulm on ikkagi vaid pidu, kuid abiellumine palju enamat - see "heas ja kurjas kuni surm meid lahutab" värk. Abiellumine on kahe inimese meeldimise, kiindumuse ja armastuse loo apoteoos. See minu mõte on küll vanamoeline, kuid tunnistagem, ilus.
Äkki see ongi kuidagi sassi läinud - et osa abielusid lähevadki lörri, kuna tahetakse pulma, mitte abielu? Ja samas elavad mõned abielus, kasvõi vabas, aga ilma pulmadeta? Kui inimesed on otsustanud koos olla, kas on siis tingimata vaja seda kõigile kuulutada? No näiteks kui ollakse sellised introverdid nagu suur osa eestlasi (venelased ju abielluvadki meil rohkem).
VastaKustutaHundi uluga väga nõus!
VastaKustutaAga mis siis kui näiteks kaks üksikema otsustavad kulude kokkuhoiu mõttes ühe katuse all elada ja varanduslikud suhted kooselu seaduse raames ära määratleda? Abielu ei oleks siin ju kohane..
VastaKustutaMina tahaks küll abielluda. Minu meelest on see ilus ja koob pere tervikuks. Ma ei ütle, et abielu kui paber kedagi kinni hoiab, minule on abielul emotsionaalne olulisus.
VastaKustutaSelle mõttega olen nõus, et miks ei võiks kooseluseaduse asemel lubada geidel ja lesbidel abielluda. Usuhulludele jäägu siis kiriklik laulatus (mulle kui uskmatule jääb see ju nagunii kättesaamatuks, tahan ma abielluda siis mehe või naisega).
Karini: ma ei ole kindel, kas see kooseluseaduse alla läheb isegi? kas see ei eelda siiski armastuse olemasolu? :) lihtsalt varanduslikke suhteid saab muud moodi ju ka reguleerida.
VastaKustutaMariliis: no ega ma püüan ka endale põhjendada ära, miks ma peaks rahul olema, et keegi mind ei taha ;P Miks jääb kiriklik laulatus kättesaamatuks? Tean päris mitut, kes lihtsalt kirikliku laulatuse ilu pärast läbi teinud nii ristimise kui ka leeri, usku polnud kellelgi.
Marca, jah, peab tegema läbi ristimised ja leerid, aga minu jaoks on see üks karneval ja seda ma iial läbi ei teeks. Kiriklikult abielluda, olemata ise usklik - see pole mu jaoks loogiline.
VastaKustutaMind ka ei ole veel keegi naiseks võtnud, aga lootus jääb! Seda ma tean, et lapsi ma enne ei tee, kui tanu peas :P
Kiriklikku pulmakarnevali ma ka mitteusklikuna ei teeks. Mitte, et ma seda usu narrimiseks peaks vaid lihtsalt ei viitsiks, see pole nii tähtis mulle.
VastaKustutaKunagi mõtlesin, et abiellumise puhul võiks ikka 22 viimane taks olla, sest "vana ja koledana" ju ikka enam abielluma ei hakkaks :P
Kiriklik laulatus ateistina on minu arust usklike mõnitamine. Sa teed edevusest läbi midagi, mis teiste jaoks on püha. Ei, nii ei sobi!!!
VastaKustutaMu meelest ei muutu ühe pühadus sellest väiksemaks kui teine seda pühaks ei pea. Seega ma mõnitamist ei näe. Võõraste sulgedega ehtimine lihtsalt.
VastaKustutaMina jälle ei saa üldse aru, sellest "pidu ei tee, sõidame ära ja las külalised joovad šampust" värgist.
VastaKustutaMinu jaoks oli väga oluline, et sain sõpru ja sugulasi kostitada, olla koos nendega rõõmus, anda neile võimalus olla meie üle rõõmus, anda võimalus mõlema suguvõsadel ja sõpradel üksteosega tutvuda jne jne ja lõppude lõpuks häid pidusid pole kunagi liiga palju.
Ja mis sült ja tited?! MA olen käinud pulmas lossis ja mererannas. Tänapäeval, nagu öeldakse- on ju kõik võimalused.
Ma elan ilmselt teises inforuumis,sest mu sõpruskonnas on vaid 3 lahutatud paari ja ka pulmas käisin mõni aeg tagasi üsna tihti- nüüd on kahjuks pigem matuste aeg:(.
Aga Hundi Ulul on muidugi õigus ja ma mõistan ka seda, et paarikümnele inimesele peo korraldamine pole enam lihtne ja odav lõbu. Seega pigem jah- abielu ja ei -pulmad.
Eks see kindlasti on ka inforuumide erinevus. Mulle on ette sattunud just enamasti need süldipulmad ja ainsal mulle vastuvõetaval üritusel kuulsin norinaid, et miks pikka lauda ja rahvakombeid polnud.
VastaKustutaEga ma ise sellest hooliks, teeks ikka nagu mulle meeldiks, aga kedagi kosima ikka ei läheks, olgu ma nii soorollide vastane kui tahes.