Puhkusele

Poolteist päeva veel vastu pidada, siis algab puhkus. Praegu on muidugi eriti hea aeg puhkust oodata, kogu aeg vaatad ilmateadet ja kardad, et kohe saavad ilusad ilmad läbi. Juba teatati, et selle nädala lõppedes on suvega selleks korraks ühel pool kah. Ma ei kujuta ette, kui saaks suvel vaid kaks nädalat puhkust nagu suur osa inimesi, kes siis pöialt peavad hoidma, et just need kaks nädalat ei oleks suve ainsad koledad päevad. Igatahes on kogu aeg teema, et kas sel aastal veab puhkusega või mitte. Muidugi võib ju osta piletid Türki, aga siis selgub raudselt, et just sel ajal olid Eestis ilusamad ilmad kui Türgis.
Tegime lastele ID-kaardid kah, aga tuli välja, et kui ühel tuvastati kodakondsus kohe sünnil, siis teisel seda ei tehtud ja seetõttu läheb tema omaga kuskil 20 päeva. No mis mõttes? Kui nad on ühtede ja samade vanemate lapsed, kas siis ei ole kuidagi loogiline, et nad mõlemad on kodakondsuselt eestlased, ilma et seda kuskilt andmebaasist järele vaatama peaks (ja järele vaatamiseks kulub 20 päeva?). Ehk siis ilmselt saame need kaardid kätte selleks ajaks kui puhkus enam-vähem läbi. Oma lollus, mõtlesime, et saab nädalaga nagu täiskasvanutel.
Suurel osal inimestest pole isegi mitte seda lõbu, et perekond saaks koos puhata. Kohutav! Ma ükskord puhkasin üksi. Olin Tähtsas Ministeeriumis uus töötaja ja sain ainult 2 nädalat puhata ning veetsin selle +30 kraadises pealinnas Stroomi rannas pooleldi riides mööda veepiiri jalutades, sest isiklikke asju ei saanud ju valveta jätta, et ujuma minna. Kõige mõttetum puhkus üldse.
Ma ei päevitu ja mu ühel käel oli mõni aasta tagasi 56 ja teisel 58 sünnimärki, ehk ma ilmselt ei tohikski seda teha, aga pole mingit puhkust ilma rannas lamamata. Mere ääres, eelistatult. Puhkuse ajal ei tohi olla linnas. Puhkuse ajal tunnen ma kogu aeg kuklas, et puhkust ei tohi raisata. Teatud tööalastel põhjustel on meil puhkus alati augustis ja siis ma lähen alati marru kui algavad koolimüügid jms, mis üritavad mulle meelde tuletada, et suvi on läbi. EI OLE! Suvi saab läbi septembris, mitte juuli lõpus. Enamik inimesi puhkab vist juunis-juulis, aga siis on teistpidi jube tagasi tööle suunduda kui suur suvi alles kestab. Puhkusega saab ju üks aasta läbi ja algab uus. Mul hakkab uus aasta ikka alati septembris.

Tissiteema

Viimasel ajal on tissiteema jälle aktuaalseks saanud. Seoses vulgaarse dekoltee ja muuga, näiteks loen hetkel J. Eugenidese "Middlesexi". Mitte, et see teema minu puhul kunagi kuhugi kadunud oleks.
Raamatus topib hermafrodiit salvrätikuid rinnahoidjasse, mille ta lõpuks suure mangumise peale ema käest saab. Ma tean ka päris tavalisi neiusid, kes niimoodi teinud. Ja ma ei ole neid kunagi mõistnud. Ma ei ole mõistnud, MIKS ootasid tüdrukud juturaamatutes, et neile kasvaksid rinnad. Minu maailmas olid rinnad häda allikas mitte mingisugune uhkuseasi. Rinnad võrdus häbi. Rindu tuli peita. Ainsad rinnahoidjad, mis minusugusele kõlbasid, olid minimeerivad, teistsuguste olemasolu enda numbrile avastasin ilmselt kahekümnendate teises pooles. Suurte rindadega naised, kes oma viga rõhutasid, olid labased. Suurte rindadega naine tohtis kanda ainult teatud lõikega pluuse ja kleite, varjama enda labasust sallide ja kraedega. Sest muidu võis keegi tähele panna. Praegu mõtlen, kas see oli osa kasvatusest, mis peab oluliseks õpetada naisi riides käima, mitte aga mehi mitte vägistama? Kas see kõik oli minu kaitsmiseks? Oeh, siiamaani on meeles õudsed alandused, mis ilmselt ei pidanud üldse seda olema, kui seisin klassiõega kooliarsti kabinetis ja arst ironiseeris, et peaksin enda üle uhke olema, mitte nurgas kägaras kössitama, sest teised olevat minu peale kadedad. Või kui vabameelne kunstiõpetaja ütles mulle teiste kuuldes, kuidas esimene asi, mida minu puhul tähele pannakse olevat need õudsed asjad. Ma tahtsin häbist maa alla vajuda. Teate küll neid pikki tüdrukuid, kes käivad küürus, et lühemad välja paista ega mõista, et nad on modellimõõtu? Ma ei julgenud ka ennast sirgu ajada, sest teate küll, "selg sirgu-rind ette". Mingi aeg kasvasid teised tüdrukud järgi ja osadel neist avaldus sama viga, mis minul, kuid kummalisel kombel nad ei põdenud selle käes nii nagu mina. Nad julgesid kanda maikasid ja V-kaelusega pluuse (mida moežurnaalid muuseas suurerinnalistele soovitavad) ning minna randa bikiinides, mitte lamendavas trikoos. Ma saan aru, et mingisugune moealane nõu on noorele inimesele vajalik, näiteks rinnahoidjat peaks suurerinnaline kandma, sest muidu tulevad seljavalud ja muidu on kah valus liikuda, seda aga mitte stiilis "sul on midagi viga ja seda tuleb varjata". Eks ikka langeb pilk peale mõnele "viiner kiles"-tüüpi riietujale, aga pigem tundku ennast ise hästi kui kandku sunniviisiliselt kartulikotti ja tundku, et teatud kehatüüp muudab inimese iseenesest labaseks.
Aga üldiselt oleks jube hea kui inimesi nende sekundaarsete sootunnuste alusel ei hinnataks. Ses osas on meestel taaskord rohkem vedanud.

Ettevaatust! Sisaldab pilti vulgaarsest neegrip****ga naisest!

Üldiselt tundub, et nii mõnelgi blogijal on oma emaga mõningaid lahkhelisid. Ei saa ka ise seda salata, aga üldiselt olen üritanud asja huumoriga võtta. Muudmoodi lihtsalt ei saa. Täna aga sain seesuguse üllatuse osaliseks, et see varjutab juba ka huumori.
Eks ikka mitmed on kahtlustanud mul erinevaid komplekse - nii et siit ta tuleb - kõigi minu komplekside allikas: ostsin endale selle kleidi (Ophelia on kergelt Courtney Love'i fänniteema ja ei ostnud ma teda sellise õudse hinnaga nagu praegu näha), panin selga, läksin sõbrannale külla ja viisin lapsed ema juurde. Ema vaatas, näkku ilmus põlastav ilme ja ta ütles: "No ma ütlen ausalt, sellised kleidid ei sobi sulle. Sul on ju neegri perse! Samasugune nõgus selg nagu minul. See ei sobi! Tead, prantsuse daamid ei kanna kunagi dekolteed, ei tea miks selline vulgaarne dekoltee meil nii moodi on läinud? Mis see üldse on - jälle sealt viienaelapoest tellitud lirakas või?"
Kui te nüüd loodate midagi eriti võigast näha, siis siit see tuleb - mina oma vulgaarse kerega oma vulgaarses kleidis:

Tagantpoolt pilti ei teinud, hiidperse poleks ilmselt pildile mahtunudki.
Kui ma eelmises postituses kirjutasin mõttetutest inimestest ja nende kriitikast, siis tuleb öelda, et mu ema on hästi hakkama saanud. Seekord ma ei saanud enam isegi haiget mitte, sest see oli lihtsalt niivõrd naeruväärne. Sõbranna juures sai päev otsa neegriperse nalju tehtud. Oleks ta mu kõhupeki kohta miskit öelnud, oleks ma ehk isegi mingit torget tundnud, aga tagumik! Mul peaaegu ei olegi seda! Ehk siis moraal - kui tahetakse haiget teha, suudetakse näha asju, mida tegelikult olemaski pole ning kui neid hinge võtta, võib ise oma hädad vabalt välja mõelda. Ja dekoltee. Kas kõik, mis pole kurguni kinni, on dekoltee? Tahate dekolteed - siin on üks korralik!

Mõttetutest inimestest ka minu poolt

Blogija Printsess kirjutas siin mõttetutest inimestest ja kuigi ma ei ole tema blogi pidev jälgija (ei ole miskit ta vastu, lihtsalt tal nii palju tegelasi seal ja kui algusest peale kursis ei ole, pole eriti mõtet jälgida), siis pidin ju ometi kontrollima ega minust ei räägita. Teema teemaks, ma nii resoluutne vist ise ei ole, olen päris mitut enesematerdajat enda kõrval talunud, mingid piirid kindlasti on - näiteks kui see haletseja nõuab, et sina tema arvamust kinnitaksid "onju, ma olen nii nõme!" - selliste poputamist ma ka ei salli, sest tegelikult nad endast nii halvasti ehk ei arvagi, vaid otsivad pigem tähelepanu. See selleks, igatahes julgeb Printsess seal välja öelda, et tema on enesekindel, arvab endast hästi ja peab end ilusaks.
Seejärel ilmuvad mingi hetk välja paar kommentaatorist "tõekuulutajat" (liiga poppide blogide mure), kes peavad vajalikuks Printsess "maa peale tagasi tuua" - sa ei ole üldse ilus! sul on see viga, too viga ja lõpuks selline häda ka! Heh, minu arvates on just sellised inimesed kõige mõttetumad tegelased üldse. Meil igaühel on oma maitse ning loomulikult ei peagi kõik inimesed kõigile meeldima, aga seda ütlema minna? Minu arvates on need tegelased samal astmel kutiga, kes kord ühte mu meessoost sõpra tänaval ähvardas, et tollel on nii loll nägu, et järgmine kord lööb selle üles - kui küsisime, kes see hull oli, siis vastas tuttav, et täiesti võhivõõras tüüp. Ilmselt oli ka tegemist Printsessi postituses mainitud mõttetute madala enesehinnanguga tüüpidega, kes peale "ärapanemist" end lõpuks hästi tunda said. Jess! Las, raisk, tunneb end nüüd halvasti! Nagu mina, iga kord peale peeglisse vaatamist. Ei ole tema midagi parem! Mida ta siin eputab, kurat! Koht tuleb kätte näidata! No teate küll neid teemasid naistefoorumites, kus paksud, vinnilised, higist lehkavad, kõverjalgsed, puseritihambused daamid ükshaaval targutavad kui koledad Megan Fox, Mila Kunis ja muud ebaõiglaselt kenaks peetavad staarid tegelikult on.
Kurb on see, et tegelikult teeb see haiget. Ma usun, et isegi neile, kes end muidu kenasti tunnevad. Ma võisin vanasti Rate's paarikümne positiivse kommentaari kohta ühe jõleduse saada ja ka selle tavaliselt alaealiselt trollilt, aga ikka jättis see minusse kuidagi räpase tunde. Et see inimene on oma negatiivsusega ka mulle märgi külge pannud. Miks peab mõni inimene nii vastik olema?
Lõpetan, sest muidu muutun sentimentaalseks, jõin juba ühe pudeli õlut ära...

Kuidas saada rikkaks?

Nagu ma siin juba korduvalt ka maininud olen - ma olen ihne. Kui mõni inimene peab tähtsaks asjade omamist, siis mulle piisab lihtsalt numbrist kontoväljavõttel. Mulle piisab sellest, et mul on olemas võimalus midagi osta või kuhugi minna, ma ei pea seda realiseerima. Ma ei saa hästi aru inimestest, kes leiavad, et raha ongi kulutamiseks. Asjad võivad mulle pigem süümepiinu tekitada - et oli mul seda siis nüüd vaja, number kontoväljavõttel ei tee seda kunagi. Hakkasin juurdlema selle üle, miks ma nii tunnen ja freudilikult lähenedes alustasin ikka lapsepõlvest.
Mul on alati kõik olemas olnud. Peale ühe asja, mis oli olemas neil, kelle perel ei olnud kõige uuemat autot ega igaaastaseid välisreise - nimelt taskuraha. Mu vanemad ei andnud mulle iialgi mingit summat lihtsalt oma suva järgi kulutamiseks. Kui ma midagi tahtsin, pidin sellest oma vanematele ütlema ja siis nemad otsustasid, kas mul on seda ikka vaja või mitte. No näiteks kui jope tundus mulle kui pubekale ammu moest läinud, aga otseselt see kuskilt ei narmendanud, siis võisin oma suu uuest jopest puhtaks pühkida. Loomulikult ajas see mind toona närvi, sest mitmed klassikaaslased said näiteks lapsetoetuse endale kulutamiseks. Minu vanemad pööritasid selle peale silmi - lapsetoetus on vanemale lapse ülalpidamiseks, mitte mingi kommiraha! Kommi oli meil kodus muidugi alati. Välismaa omi. Kõik see muutis mu loominguliseks - hiljem keskkooliajal oli ju raha kangesti vaja - plaatide, õlle ja suitsu ostmiseks. Nii saigi kooli toiduraha kõrvale pandud ja puudujate toidutalonge võltsides söömas käidud, trenniraha küsitud ja mitte trennis käidud, vaid selle asemel bussiga mööda linna sõidetud, et aega parajaks teha jne. Plaadid, õlled, suitsud said ostetud. Raha võrdus vabadus. Selleks, et midagi saada, pidi raha koguma ja seda ei tohtinud suvalise nänni peale raisata. Skeemitamise tulemusena sai hangitud vabadust ehk siis neid asju, mida vanemad mingi hinna eest ostnud ei oleks. Praegu ei suuda ma näiteks kulutada oma kodu peale, sest nõukaajast on ometigi veel täiesti toimivat, kuigi moest ära voodipesu, käterätte jms lademetes ootamas - mu süda tilguks verd kui peaksin poest vähemalt paarikümne euro eest sellist manti ostma. Eks mulle meeldib ka vaadata neid ilusaid disainikodusid, aga ma ise lihtsalt ei suuda sellistesse asjadesse investeerida. Et viskan ära kõik need päranduseks saadud Hiina froteerätikud ja ostan asemele ägedat Eesti disaini? Ei suuda. Rahast on kahju. Eks mu kodu näebki välja selline eklektiline segapudru, mis erineb totaalselt kujutlusest - pidi ju olema uhke puitriiul raamatute ja plaatide jaoks, aga kui hindu nägin, ostsin ikkagi Jyskist suvalise riiuli, kus nüüd pooltel vahedel vedelevad L.-i mingid tolmused arvutijupid ja plaadid on ikka veel laiali kolimiskottides. See ei ole nii oluline mu jaoks vist. Eks ma võin stoilise näoga tolmurulli kah vaadata ja mõelda, et eks kord kui viitsin, võtan möödaminnes üles. Mõnel teisel tekivad tolmurulli peale krambid.
Ma ei oska ilma säästmata elada. Kui mu pangakonto konstantselt iga kuu nulli läheks, tunneks ma end ääretult ebakindlalt. Mis siis, kui ühel hetkel raha päriselt vaja läheb? Mitte mingite staatusesümbolite-nipsasjakeste peale? Mõtlesin just oma plaadikogu müüma hakata, mitte et raha vaja oleks, aga seda võiks alati rohkem olla.
Ehk siis, kui tahate, et teie laps õpiks säästma, ärge andke talle taskuraha, sest siis ta teab, et saab alati lihtsalt niisama mingi raha. Et raha ongi kulutamiseks. Mina teadsin, et raha tuleb alati millegi arvelt, ise tuli prioriteedid seada. Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab - teadis juba vanarahvas.

Naised ei ole kunagi vaprad

Mini ja L. vaatasid eile koos telekat. Näidati mingit reklaami, kus kellegi kohta öeldi: "Oi, kui vapper naine!" Mini konstateeris selle peale: "Naised ei ole kunagi vaprad!" L. sai muidugi rõõmsalt parastada ja ma pidin tõdema, et lapsekasvatus on vist ikka rappa suundunud. Tegelikult muidugi ei adu Mini ilmselt veel täpselt selle sõna tähendust ja seostab seda oma multikate vaprate rüütlitega. Igatahes ei ole "vapper" sõna, mida kasutatakse naistest rääkides. Eks ma siis tuletasin talle meelde, et "Vaprake" oli ju ometigi tüdruk ja naised võivad ka ikka täitsa vaprad olla, aga noh, või ta siis usub. Igatahes käivad vist asjad ikka nii nagu minu lapsepõlves, et poisid tohivad seda ja toda, aga tüdrukud peavad olema  sellised ja sellised - puu otsa ronimine vs põlved koos istumine näiteks. Minule seostus millegi keelamine koheselt sellega, et poiss olla on privileeg, tüdruk olla aga kohustus. Eks ma siis mingi eani üritasingi võimalikult poiss välja näha, et privileege välja teenida, hiljem sain aru (nagu Courtney Love, kui ta esimest korda naistebändi esinemas nägi), et "vau! tüdrukud võivad ikka ka seda teha!" Ehk nagu Courtney on öelnud: "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it, it's that simple." Aga isegi kui mina ei ole "girls and women should be seen and not heard"-tüüpi kasvatuse pooldaja, siis ümbritsevast tabab laps ikkagi ära vihjed, kuidas olla "õige". Poisid on halvad ja lärmakad (samas õige poiss ongi selline, vaikne ja vagur on mingi imelik erand), poistel ei ole pikki juukseid, poisid ei tohi kanda roosat värvi riideesemeid jne. Ma loodan, et see on mingi etapp, mingi arengus vajalik aeg, mille käigus inimene õpib enda sugu tundma, olgugi, et läbi stereotüüpide. Ehk on tal siis hiljem lihtsam otsustada, milliseid omadusi ta endas kanda tahab? Päris sooneutraalset kasvatust ma ka ei poolda - no see "sõbrakeste" värk Rootsis, mu meelest on see samuti kunstlik, ma leian lihtsalt, et juhul kui laps ei sobi olemasoleva stereotüübiga, ei tohiks teda kindlasti alavääristada (nagu minu lapsepõlves tihti tehti). "Mis poiss sa selline oled, kui nukkudega mängida tahad!"; "Sa ei saa kunagi mehele, kui nii räpakas oled!" Ja lapsed võiksid saada valida, kas nad tahavad õppida näputööd või puutööd. Või miks mitte mõlemat? Meie sõprusklassis Soomes oli nii ja mu meelest oli see puutöö kordi põnevam kui kudumine-heegeldamine.
Muidu käisime nädalavahetusel Punk'n'Rollil, mille kohta keegi kuri tädi Raadi Rikaste Rajoonist (Foursquare annab sellise nimetuse näiteks) kätsatas, et kuidas tema nüüd peab oma lastele seletama, mida tähendab: "T*ra, kus mu kitarr on?" Ühe pildi peale jäime ka, aga kõigepealt avastasin, et L.-i pintsaku vooder jätab sellel mulje, justkui oleks tal püksilukk üsna ulatuslikult lahti ning veidi hiljem ka selle, et ühel šoti kildiga härrasmehel paistab sel pildil rohkem kui paistma peaks, nii et seda pilti ei näita. Igatahes kuigi pidu kestis mõlemal päeval kõigest kuskil keskööni, peale mida me jala koju kõndides enne ühte magama saime, tundsin ma esmaspäeval, et nüüd tahaks terve järelejäänud suve magada. Ei ole vist enam selles eas.

Osta elevant ära!

Eile sain ma hakkama teoga, millega suur osa eestlasi juba hakkama on saanud, aga ega keegi vist uhke ei ole - nimelt ostsin midagi tooteesitlejalt. No teate küll neid tüütusi, kes teile helistavad ja iga nipiga teie koju saada üritavad - me koristame teie toad ära! me peseme teie kraanikausi puhtaks! me valmistame teile süüa! ja teil ei kaasne sellega mitte mingisugust kohustust! Nojah, kuna mul on üks väike mure ja L. mõistis telefonis valesti, et tegemist on kuidagi linnavalitsusega seotud organisatsiooniga, mitte pelga müügiettevõttega (ma oleks ausalt tahtnud seda kõnet kuulda, et kuidas ta ometi niimoodi aru võis saada), siis lasi ta džinni pudelist välja. L. oli muidugi nii ettenägematu, et jäi ise tööle ületunde tegema ja oli nõus, et minu juurde saabub üks kena noormees. Edasist võib juba ette kujutada (ei, no mitte SEDA, eks), igatahes kui L. koju jõudes avastas, mida ma teinud olin, vaatas ta mind umbes sama näoga kui ma oleks teatanud, et
"tead, siin käis üks võõras mees ja tal oli väga vaja meie autot laenata, ta lubas ausõna õhtul tagasi tuua!"
"mis võõras mees? mis ta nimi oli? telefoninumbrit ikka küsisid?"
"aa, ei, no see läks meelest, aga ma kirjutasin vähemalt autonumbri ülesse..."
See dialoog ei oleks minu puhul vist üldse väga uskumatu.
No tegelikult oli mul seda asja vaja. Ja ma loodan, et poes ei pakuta paremaid poole odavama hinnaga. Minusugune "ostame kohe ruttu esimesest kohast ära"-tüüpi inimene on esitlejatele muidugi kerge saak. Igasuguseid muid esitlejaid ma enda koju parem ei lase. Noh selliseid, kelle pakutavat kraami mul "tegelikult võiks ju vaja minna", sest ma tean, et ma olen nii loll, et ostangi ära. Nagu ükskord selle 800-kroonise teleskoopharja, mille töökaaslane hiljem pooleks murdis.
Tegelikult mul on vist imelikud ostuharjumused. Ma olen lõpmata ihne. Ma ei osta eriti midagi (va see kord kui ma avastasin everything5poundsi ja tellisin sealt paar kuud iga kuu midagi, aga enam ma pole viitsinud sealt tellida, sest nüüd on mul ju ometi kõik olemas juba). Aga kui mul tuleb "tunne" peale, siis ma lihtsalt lähen ja ostan ega vaata hinda kah enam. Ma ei osta asju nende omaduste või firmamärgi järgi, vaid ainult selle järgi, kas tekib "tunne" või mitte. Ehk kui ikka kullast mannekeen vaateaknal sosistab "osta mind ära!" nagu Tuvikestes, siis mina ostangi kullast mannekeeni ära. Teistega koos poes käia mulle ei meeldi, sest siis ei sosista asjad mulle kunagi midagi.
Tegelikult mind häirib see, kuidas paljud inimesed on ära harjunud meil poodides lokkava juurdehindlusega. Et põhjendamegi endale, kuidas me oleme nõus kvaliteedi eest maksma ja soetame endale mingeid 100-euroseid kingi, kuigi tegemist on tavaliste tarbeesemetega. Ma sain poolpika säärega tanksaapad kah alla 50 euro kätte ja see on ikka tõsine lagi, mida ma olen nõus maksma ja ainult asjade eest, mida ma siis kindlalt ka aastaid kannan. (Ja "aastaid" all ei mõtle ma kahte hooaega, mille elavad enamasti üle ka täiesti suvalised odavad käimad).

Suvi

Eile oleksin ma äärepealt esimest korda elus kahetsenud, et mul lube pole, aga õnneks tuletas L. mulle meelde, et ka taksoga saab randa minna. Mis on otse loomulikult palju glamuursem kui oma autoga saabuda, seega lubade tegemine jääb ära. Kui ma olin aga lõpuks ometi uinunud peale kõigi logistiliste lahenduste peas läbi mõtlemist - kaks last, kellest üks ei kavatsegi kõndima hakata ja teisest pole lihtsalt mingit abi, miljon asja jne, ärkasin selle peale, et Mikro undas oma voodis, mida ta tavaliselt ei tee, sest mul on õnn omada kahte ideaalselt magavat last. Ja param-paraa - tüübil nina lörises ja ihu oli üleni kuum. Keset kuumalainet, keset kuramuse juulikuud! Punk'n'Rolli nädalavahetuse eel! Lihtsalt imeline. Tegelikult oli Mini kah tatine, aga tema on juba piisavalt suur, et sellest mitte hoolida ning ma eeldasin, et tegemist on kas konditsioneerikülmetuse või sellega, et ta 16-kraadises merevees kõhutas. Aga nagu ma aru olen saanud, siis sellist asja nagu külmetus olemas ei ole, tatitõbi tuleb ikka mingist viirusest. Taaskord sai see tõestatud. Lapsevanemana olen selliste üllatustega muidugi juba harjunud. Ma ise jäin ka üheksal juhul kümnest haigeks just enne seda kui kuhugi minek oli. Juhuslikkuse teooria järgi on konks muidugi selles, et eks neid minekuid oli ikka tihti ning seesugused kokkusattumused jäävad kergemini meelde.
Muidugi on ka tööd nagu muda, nagu alati ainult meie ettevõttes suveajal kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Tõmban aga kardinad ette ja teen tööd. Laulupeol ka ei käinud. Puhkuseni on kolm nädalat. Küll selleks ajaks jõuab ilm külmaks minna.

Ma ei saa sellega MITTE IIALGI hakkama!

Tuli välja, et kodulehe loomiseks ei lähe vaja mitte kahte päeva vaid maksimaalselt kahte tundi, millest esimene kulub peast karvade kitkumisele, kuna esiteks ei töötanud administraatori paroolid, aga õnneks töötas mingi ringiga variant ja teiseks juba tavaline ahastus, et "ma ei saa sellega mitte iialgi hakkama!" ning seejärel natuke katsetamist ja valmis ta ongi.
Seda viimast endale tüüpilist reaktsiooni olen ma üritanud veidi taltsutada, sest tõele au andes olen ma ikka alati toime tulnud. Mäletan veel selgelt, kuidas ma istusin mingi multimeedia kodutöö taga ja kaalusin tõsiselt, millal dokumendid ülikoolist välja võtta, sest ma ei suutnud endale arvutisse installeerida kodutööks vajalikku programmi. See ei ole võimalik! Seda ei saagi teha! Mulle aitab! Ma ei oska! Mitte midagi! Tol korral vist L. isegi aitas, et proovi äkki nii, no ja nii loomulikult läks ludinal. Tegelikult said mingil moel hakkama isegi need, kes ei saanud aru, millise programmiga mida teha ja kellele pidi rääkima a la "ja siis pane see siit ristist kinni". Seda enam ei peaks mina paanitsema, et ma ei saa iialgi hakkama. Võib-olla päris algajad ei paanitse üldse?
Kusjuures on mind elus päris palju aidanud üks lause, mille ütles kunagi peale keskkooli lõppu mu autoriteetne emakeeleõpetaja - ilmselt ma olin jälle kobisenud miskit stiilis, et "no eks ma proovin, kas ma saan sellega hakkama" ja ta vaatas mulle lihtsalt tõsiselt otsa ja ütles - "sa saad alati kõigega hakkama!" Ma arvan, et seda peaks inimestele sagedamini ütlema.
Äkki on see kasvatuse viga, sest mind säästeti lapsena ikka päris paljust viidates sellele, et laps pigem segab töödes, kui tast abi on. Või siis ikkagi temperamendis, sest lasteaias on Mini kohta öeldud, et ta on tark ja tubli, aga jube kärsitu, mis väljendub siis selles, et mingi tegevuse ebaõnnestudes ta loobub kergelt ja kukub märatsema, mitte ei viitsi uuesti proovida. Kuigi me oleme sada korda rääkinud, et edu võti on harjutamine. Aga noh, eks laps käib ikka tegude, mitte sõnade järgi. Mikrole pole see-eest keegi miskit veel õpetanud, aga juba ta teab, et kui mänguasi tema soovile ei allu, tuleb sellele vihaselt hambad sisse lüüa ja oma pead vastu põrandat taguda. Arst arvas lausa, et äkki on neuroloogiline probleem, ma ütlesin, et ei, lihtsalt perekondlik...
Mitte hakkama saanud olen ma ainult inimestega seotud olukordades - autokool ja töö Tähtsas Ministeeriumis läksid just selle nahka. Ma ei usu, et ma oleksin võimetu autosõitu ära õppima, aga kui su esimeseks õpetajaks satub šovinistlik siga, siis see lammutab su enesekindluse nii ära, et lihtsalt on keeruline roolis olles ennast kokku võtta ja mitte täieliku luuserina tunduda. Autokool on üks koht, kus ma liiga kaua vastu pidasin - oleksin pidanud kohe peale esimest sõidutundi õpetajat vahetama. Tähtsas Ministeeriumis - oeh, ma olen mõelnud, et 23-aastane arendusnõunik ei ole siiski päris normaalne (ok, on olemas inimesi, kes on piisavalt ambitsioonikad, et end läbi suruda), eriti veel olukorras, kus sa pead asendama 10 aastat tööd teinud inimest ning su tööülesanneteks öeldakse olevat "no sirvi neid kaustasid, seal peaks näha olema, mida ta tegi".

Suhtedraamadest

Hakkab pihta, üks töö ajab teist taga ja puhata üldse ei saa. Ma lubasin selle nädala jooksul ühe kodulehe valmis teha. Kodulehe. Mina. Ma ükskord ühe koolis tegin. Mitu aastat tagasi. Tahtsin täna siis pihta hakata, aga mu "päristööl" oli SOS olukord ja pidin seal neid veidi aitama ja nüüd ongi juba kell nii palju, et minu päeva viljakas osa on möödas. Kuskil isegi uuriti, et peale kella 14 juhtub see enamiku inimestega. Kahe päevaga ju ometi jõuab kodulehe valmis teha...
Tegelikult tahtsin jälle ennast kiita nagu tavaliselt. Nimelt sattusin eile lugema üht lugu, kus naisinimene rapsis mingite koledate destruktiivsete meessuhete vahel, tervis oli tal ka halb ja bioloogiline kell tiksus. Masendusest rohkem ei lugenud, sest tundsin kui jube see on ja kui õnnelik ma pean olema, et mul selline elu ei ole. Viimasel ajal muud ei olegi kui destruktiivsed meessuhted igalpool. Et see nagu ongi norm. Ma muide suhtlen oma eksidega ja mõni on sellepärast silmi pööritanud ka, justkui oleksin ma ebanormaalne. Isegi vanemad inimesed on leidnud, et see on lugupidamatu mu praeguse suhte suhtes. Mitte, et ma päevad läbi eksidega kohvikuidpidi tormaks, aga ma üldiselt tean, mis nende elus toimub ja tähtpäevadel soovin õnne ning poes kohtudes ütlen tere. Palju õigem oleks ekse vihata. Ma olen muidugi selline õudne inimene ka, et  ise olen kõik lahkuminekud põhjustanud - eksid peaks mind vihkama, mitte mina neid. Minu esimene eks tegelikult minuga ei suhtle ka ja tema on ainus, kes ise mu maha jättis, aga ei suhtle ta minuga seetõttu, et keegi pidas vajalikuks minu nime all esinedes tema uut elukaaslast sõimata. Mina see ei olnud, aga eks väga ei uskunud. Ei teagi, kas tõesti oli mõni omaarust heatahtlik sõbranna või siis on see täielikult väljamõeldud lugu, et oleks põhjust mind vihata. Igasugu suhtedraamade puhul panevadki mind sellised väljamõeldud lood alati kõige rohkem imestama - et ilmuvad välja mingid inimesed, kes teavad raudkindlalt, kuidas sa oled endine narkomaanist prostituut ja su mees petab sind Säästumarketi taga (ei ole õnneks minuga juhtunud aga no minge vaadake kasvõi Perekooli ja otsige mõni teema mingi kodumaise kuulsuse kohta). Mis on nende inimeste motivatsioon? Tõmmata "sensatsioonilise paljastusega" endale hetkeks tähelepanu? Aga mis edasi? Ega muidugi keegi neid "fakte" hiljem kontrollida ei saa ja laimu vastu kohtusse minna kah enamik ei viitsi. Kui järele mõelda, siis tekivad sellised lood ilmselt üsna lihtsalt - keegi teab kedagi, kes ükskord nägi sind baaris - käis baaris, järelikult jõi - jõi, järelikult hiljem laaberdas kuskil - ja nii kui veidigi tuntuks saad, tuleb keegi välja jutuga, et teab, kuidas sa omal ajal kohalikus baaris täis peaga kakerdasid, mis sest, et sa viibisid seal ehk ühe korra oma vanaisa peiedel. Ja võib-olla teadlikult ei valetatagi - mälu ju moonutab fakte ja inimesed usuvad seda, mida uskuda tahavad. Nii on jube kerge kogemata mingi skandaali keskele sattuda. Väiksena ma mõtlesin, kui tore oleks teada, mida inimesed sinust tegelikult mõtlevad - praegu oleks see vist päris hirmus teadmine, sest pilt kellestki koosneb tahes tahtmata vaid väikestest infokildudest konkreetse inimese kohta, mis on aga segatud palju suurema infohulgaga, millega interpreteerija elus kokku on puutunud. Kui sellel inimesel on näiteks ebameeldivad kogemused punapeadega ja sa juhtud seda olema, siis saab sellest ebameeldivast kogemusest kohe ka osa sinu identiteedist, kuigi see sind absoluutselt ei puuduta. Kui paljudele inimestele mina olen vale pilguga otsa vaadanud, vale välimusega olnud või valet juttu suust välja ajanud? Kõik nad on minu potentsiaalsed vihkajad! Ilma pealiskaudsete üldistusteta on ka raske elada - me ei suuda iialgi kõiki ja kõike sügavuti tundma õppida. Aga ikkagi, miks vihata ekse? Pigem on see viha enda vastu, et sa kohe alguses mölakat ära ei tundnud. Inimeste suurde muutumisvõimesse ma väga ei usu, kõik, mis kunagi avaldub, on varem kusagil olemas. See kõlas nüüd diibilt.

Enesetapud ja elu pärast surma

Juhtusin järjest lugema kaht üsna morbiidset raamatut - J.Eugenidese "Süütuid enesetappe" ja Sylvia Plathi "Klaaskuplit". Esimest olin kunagi ammu filmina ka näinud, film on vist raamatust populaarsemgi, aga mulle jäi tol korral sellest mulje kui ühest pikast ja ilusast kaadrist, millel aga erilist sisu ei olnud. Äkki vaatasin lihtsalt poole silmaga, sest raamatus on ikka sisu piisavalt. Ei ole lihtsalt viis ilusat õde, kes end heast peast ära tapavad. Mõlemad raamatud sellised vihmase ilma nukrameelsed lugemised. "Süütutest enesetappudest" saan ma mingi piirini aru - kui sul ikka noore inimese elu elada ei lasta, aga samal ajal keeb puberteet, ei ole erilist probleemi end ära tappa. Ma naiivselt usun, et päris paljud on selles eas kasvõi vihaga enesetapust mõelnud - et no ma näitan neile, las nutavad siis! Noor inimene ei taju oma elu pikkust ja võimalusi - tähtis on nüüd ja kohe, ka surma lõplikkus on kergelt arusaamatu ja enesetapp romantiline. Sylvia Plath on keerulisem, tema ainus romaan on suuresti autobiograafiline, käsitledes tema 20ndate eluaastate depressiooni, millest ta tookord küll välja tuli, kuid mis külastas teda fataalsel moel taas vaid mõned aastad hiljem. Huvitav on see, et mingi piirini tunnen ma end noores Sylvia Plathi(s) tegelases end pea 100% ära. Täpselt see sama "andekas tüdruk", kes võidab kooliajal erinevaid konkursse, kuid kes tegelikult ei tea, mida ta teha tahaks, või isegi teab, aga mõistab, et kõike korraga ei saa. See sama tunne, et tegelikus elus ei ole su senised talendid miskit väärt ning hoolimata ideaalidest ootab sind ees täiesti keskpärane elu. Aga ühel hetkel ei saa Sylvia (tegelane) sellega enam hakkama, ta näeb ainsa väljapääsuna enesetappu ning tunneb õudusega, et läheb hulluks. Sinnamaani mina ei jõudnud. Ma vist leppisin nagu Holden Caulfield, kelle leppimist mu kunagine kirjandusõpetaja normaalseks käitumiseks pidas ja kellele ma toona kohutavalt vastu vaielda oleks tahtnud. Kas leppimise vastandiks saabki olla vaid enesetapp? Kas ma kasvasin kuidagi endale märkamata ikkagi vähemalt selles osas suureks? Kas minu ajukeemia "sai hakkama"? Ma ei ole tegelikult kunagi mõistnud seda "ja siis sa ei suuda lihtsalt nädalate kaupa voodistki välja saada"-tunnet, sest ma olen seda ainult lühiajaliselt tundnud. Ma olen alati ära tüdinenud ja voodist välja roninud. Depressioonis inimene seda ei suutvat. Mina ei suuda mõnda muud asja. Näiteks oma emotsioone taltsutada ja nagu ma aru saan, siis võib ka see olla üks depressiooni liike. No et mulle meeldib "testida", mis siis juhtub kui ma käitun võimalikult jubedalt, et kas siis leidub ikka keegi, kes mu välja kannatab (ja sisimas ma ikka loodan, et on). Vahel ma näen õudusunenägusid, kus ma suudangi kõik sillad lõplikult põletada ja see on päris õudne. Selline vaikne allaandmine ja enesehaletsus pole üldse minu stiil. Õnneks.
Tegelikult jõudsin nende morbiidsete mõtetega üldse sinnamaani, et mis siis saab kui mulle näiteks telliskivi katuselt pähe kukub. Mu reaalne elu võib ju otsa saada, aga Internetis eksisteerin ma edasi. Jääb alles konto Facebookis, see blogi siin ja paljud muud kontod, mis kusagil olemas on. Ma ei ole kellelegi andnud volitusi neid minu surma korral sulgeda (paljud meist on, eks) ja keegi mu paroole ei tea ka. Internet pidavat selliseid "elavaid surnuid" täis olema ja üha rohkem neid tekib. Eks mingi aja järel kindlasti osa kontosid kustub, aga on ka nö mälestusprofiile, mida kellegi sõbrad-sugulased üleval peavad. Kes see päris surnuaial ikka viitsib käia. Kui kunagi sai arutatud, et kuna inimene veedab enamuse oma elust tööl, siis peaksid just töökaaslased olema need, kes su matuseeelistustest teaksid, kuid kas tegelikult pole tõsi see, et suurima osa oma elust veedab tänapäeva inimene hoopis Internetis? Kas peaks mingi üleandmisakti tegema - et ava see ümbrik minu surma korral, siin on mu fesari parool, kirjuta staatusesse "on surnud ja tunneb end suurepäraselt"?