Kuidas saada rikkaks?

Nagu ma siin juba korduvalt ka maininud olen - ma olen ihne. Kui mõni inimene peab tähtsaks asjade omamist, siis mulle piisab lihtsalt numbrist kontoväljavõttel. Mulle piisab sellest, et mul on olemas võimalus midagi osta või kuhugi minna, ma ei pea seda realiseerima. Ma ei saa hästi aru inimestest, kes leiavad, et raha ongi kulutamiseks. Asjad võivad mulle pigem süümepiinu tekitada - et oli mul seda siis nüüd vaja, number kontoväljavõttel ei tee seda kunagi. Hakkasin juurdlema selle üle, miks ma nii tunnen ja freudilikult lähenedes alustasin ikka lapsepõlvest.
Mul on alati kõik olemas olnud. Peale ühe asja, mis oli olemas neil, kelle perel ei olnud kõige uuemat autot ega igaaastaseid välisreise - nimelt taskuraha. Mu vanemad ei andnud mulle iialgi mingit summat lihtsalt oma suva järgi kulutamiseks. Kui ma midagi tahtsin, pidin sellest oma vanematele ütlema ja siis nemad otsustasid, kas mul on seda ikka vaja või mitte. No näiteks kui jope tundus mulle kui pubekale ammu moest läinud, aga otseselt see kuskilt ei narmendanud, siis võisin oma suu uuest jopest puhtaks pühkida. Loomulikult ajas see mind toona närvi, sest mitmed klassikaaslased said näiteks lapsetoetuse endale kulutamiseks. Minu vanemad pööritasid selle peale silmi - lapsetoetus on vanemale lapse ülalpidamiseks, mitte mingi kommiraha! Kommi oli meil kodus muidugi alati. Välismaa omi. Kõik see muutis mu loominguliseks - hiljem keskkooliajal oli ju raha kangesti vaja - plaatide, õlle ja suitsu ostmiseks. Nii saigi kooli toiduraha kõrvale pandud ja puudujate toidutalonge võltsides söömas käidud, trenniraha küsitud ja mitte trennis käidud, vaid selle asemel bussiga mööda linna sõidetud, et aega parajaks teha jne. Plaadid, õlled, suitsud said ostetud. Raha võrdus vabadus. Selleks, et midagi saada, pidi raha koguma ja seda ei tohtinud suvalise nänni peale raisata. Skeemitamise tulemusena sai hangitud vabadust ehk siis neid asju, mida vanemad mingi hinna eest ostnud ei oleks. Praegu ei suuda ma näiteks kulutada oma kodu peale, sest nõukaajast on ometigi veel täiesti toimivat, kuigi moest ära voodipesu, käterätte jms lademetes ootamas - mu süda tilguks verd kui peaksin poest vähemalt paarikümne euro eest sellist manti ostma. Eks mulle meeldib ka vaadata neid ilusaid disainikodusid, aga ma ise lihtsalt ei suuda sellistesse asjadesse investeerida. Et viskan ära kõik need päranduseks saadud Hiina froteerätikud ja ostan asemele ägedat Eesti disaini? Ei suuda. Rahast on kahju. Eks mu kodu näebki välja selline eklektiline segapudru, mis erineb totaalselt kujutlusest - pidi ju olema uhke puitriiul raamatute ja plaatide jaoks, aga kui hindu nägin, ostsin ikkagi Jyskist suvalise riiuli, kus nüüd pooltel vahedel vedelevad L.-i mingid tolmused arvutijupid ja plaadid on ikka veel laiali kolimiskottides. See ei ole nii oluline mu jaoks vist. Eks ma võin stoilise näoga tolmurulli kah vaadata ja mõelda, et eks kord kui viitsin, võtan möödaminnes üles. Mõnel teisel tekivad tolmurulli peale krambid.
Ma ei oska ilma säästmata elada. Kui mu pangakonto konstantselt iga kuu nulli läheks, tunneks ma end ääretult ebakindlalt. Mis siis, kui ühel hetkel raha päriselt vaja läheb? Mitte mingite staatusesümbolite-nipsasjakeste peale? Mõtlesin just oma plaadikogu müüma hakata, mitte et raha vaja oleks, aga seda võiks alati rohkem olla.
Ehk siis, kui tahate, et teie laps õpiks säästma, ärge andke talle taskuraha, sest siis ta teab, et saab alati lihtsalt niisama mingi raha. Et raha ongi kulutamiseks. Mina teadsin, et raha tuleb alati millegi arvelt, ise tuli prioriteedid seada. Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab - teadis juba vanarahvas.