Kas Näosaade ja Laula mu laulu on üks ja seesama saade? (üldisest kultuuritaustast)

Just selliselt mõttelt end tabasin. Analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et ei ole. Nimelt ei ole ma kumbagi saadet kunagi näinud, nagu enamikku telesaateid ja -seriaale. Ma ei ole kunagi suur telekasõber olnud, L. pidevalt nöögib mind, sest ma pole enamikku kuldsest klassikast kunagi näinud. No meil pandi telekas käima Lasteekraani ja Aktuaalse kaamera ajaks, ma polnud tõesti enne täiskasvanuiga näinud selliseid šedöövreid nagu Siin me oleme või siis noh, see teine, kus nad sanatooriumi lähevad (no ikka ajan neid filme omavahel segamini). Selle tulemusena pidasin ma muuseas oma klassivendade "kilde" nende omaloominguks, mitte filmidest pärit tsitaatideks...
Praegu ei vaata ma telekat päris mitmel põhjusel (ei taha sõltuda mingitest kellaaegadest, reklaamid jms) aga peamine on see, et lapsed vaataksid sel juhul terve õhtu telekat. Lastesaateid ma lasen neil vaadata, aga kui me ise teleka ees oleme, ega siis lapsed ka oma toas mängida ei taha. Minu jaoks ei ole see okei kui lapsed vaatavad suu ammuli asju, millest nad midagi aru ei saa, selle asemel, et eakohase tegevusega tegeleda. Koos L.-ga vaatab mini saateid 4X4 (maasturitega Siberis-saade), Kuldvillak ja How it's made. Ega temaga hea koos vaadata ei ole, sest ta pidevalt küsib ja selle tulemusena ei kuule ise sõnagi, mida telekas räägitakse. Samas on kogu see värk omavahel läbipõimunud - näiteks käivad lastesaates külas Getter Jaani ja Birgit Õigemeel - mini ei tea absoluutselt, kes need olema peaksid. Mõni temavanune nõuab sünnipäevaks nende eelmainitute plaate. Või Kättemaksukontori fänninänni. Kodus ja autos kuulame me pidevalt muusikat, aga mitte sellist peavoolu oma. Kas see paneb lapsed kuidagi kehvemasse olukorda? Oleneb lapsest muidugi ka. Mul endal oli sama lugu, et üheksakümnendail kui usuvärk taas popiks sai, õhkas pea kogu klass koos õpetajaga kui ilus olevat Sõnajalgade kontserdil olnud, hiljem kui ma sellest oma kodus iitsatasin, et miks siis meie ei käinud - olid ju küünlad olnud ja hardus ja kõik olid püsti seisnud ning mis peamine, terve linn oli kohal käinud, siis vanemad ainult naersid selle üle. Isa ütles veel, et ansambel Sõrajalg. Praegu ilmselt mõtleb enamik nii.
Ma olen tegelikult õnnelik, et minu lapsepõlve lemmikbänd oli Genesis. Hilisem eurotümakas sadas niikuinii lõpuks sisse, aga mingis eas tuli Genesis taas meelde ja selle tulemusena kuulan ma nüüd taas oma "lapsepõlvemuusikat", mitte aga niiväga seda, mida ma pubekaeas heaks pidasin. Sellega seoses meenuvad kunagised naabrid, kes alati üle tänava Seelikuküttidel kõlada lasksid...Kas nende lapsed on tulevased süldifännid isegi juhul kui vahepeal indie't kuulama satuvad?
Olen ka tähele pannud, et lapsed eelistavad loomu poolest rütmikamat muusikat. Kui ikka playlistis mõni tantsulugu ette tuleb, panevad nad seda kohe tähele ja hakkavad ringi karglema. Sama olen ise tajunud süldimuusika puhul - ma võin seda jälestada, aga jala paneb nagu iseenesest tatsuma kui kusagil kuuled. Milleks siis toetada vaid primitiivseid instinkte, millega inimene niikuinii kaasa läheb? Selle asemel võiks näidata, et on ju muud ka. Kipun siiski arvama, et peavooluga mitte kaasaminek pigem avardab laste valikuvõimalusi kui kitsendab. Peavoolust kõrvale astuda on raskem, kuid kõrvalt alustanule on peavool hilisemas elus niikuinii koguaeg kättesaadav.