Saaks see jama juba ometi läbi! Õudne on avastada, kui palju on su ümber kitsarinnalisi, pahatahtlikke, kontrollivajadusega inimesi, kes ainult ootavad hetke, mil oma "tõde" sulle peale suruda ja sind "traditsioonilistele normidele" allutada. Või siis räägitakse asjadesse süvenemata hoopis mingist aiaaugust. Või muust august. Olen teada saanud, et perekond on ainult laste kasvatamiseks mõeldud üksus, elukaaslane tähendab hoopistükkis armukest ning kui keegi julgeb selle peale suured silmad teha, siis vastatakse malbe naeratuse saatel, et "see on ju kõigest minu arvamus", mis sest, et selle arvamuse järgi peaks sinu meelest kogu elu ikka käima ka. Samas arvamus "ela ise ja lase teistel samamoodi elada" on räige pealesurumine ja propaganda.
Või siis arvamus, et SAPTK on küll üks jube äärmuslaste kamp, aga tegelikult on ju vastasleer nad ellu kutsunud - oli vaja seda teemat tõsta siis üldse, näete, mis nüüd juhtus! Ega jah, oli vaja seda orjust kaotama hakata - tänu sellele see Ameerika kodusõda ju puhkeski! Miks te ei ole vait ega kannata nagu õige eestlane?!
Tegelikult tahtsin ma hoopis positiivsetest asjadest kirjutada nagu näiteks see, et kutsuke, kelle operatsiooni toetuseks raha koguti, sai opile ja tervise tagasi. Mul tuli kohe pisar silma selle peale, kuidagi väga kaasa elasin. "Debiilikud hoolitsevad ju ikka loomade eest, kui meil on samal ajal sadu lapsi näljas!" Raha saadi oodatust pea poole rohkem ning ülejäänud läks Tartu koduta loomade varjupaigale. Midagigi head tehtud vahelduseks.
Teiseks sai nädalavahetusel Winny Puhhi kaemas käidud. Sealgi ei saanud ilma "põhiteemata" - külalisesineja väljakuulutamise ajal hakati saalist spontaanselt "Varro Vooglaid!" karjuma. Naersin. Baari järjekord oli poole tunni pikkune ning otse meie nina all said odavamad joogid otsa ning alles olid vaid käsitööõlled ning kangem kraam. Järsku märkasin, et kohviaparaadi taga on üks purk Alexandrit ja teine Gin Long Drinki. Eeldasin, et omadele peitu pandud, aga otsustasin riskida ja läks õnneks. Müüdigi. Uskumatust õnnest tiivustatuna otsustasin lava ette trügida. Ja läks ka see korda. Korra kukkusin, aga aidati ilusti üles. Lava ees oli saun ja kari palja ülakehaga mehi. Kas see läheb trennina kirja, kui oled kaetud võõraste inimeste higiga? Kõik olid väga sõbralikud ja rõõmsad. Ilmselt olid enne end Internetis kommenteerides välja elanud. Jooke müüdi klaastaaras, esimest korda nägin sellist asja kontserdi puhul ja see oli ometigi Winny Puhh, mitte Andrea Bocelli, ning ühtki verist pead ei hakanudki silma. Lõpus kutsuti kõik naised veel lavale kah, aga loomulikult olin ma sel hetkel WC-sse suundunud. Ahjaa, WC-s pakkus üks neiu mulle kvaliteetsiidrit. Ka selliseid inimesi veel on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar