Teiseks käis L. eile ühistu koosolekul (ta sunniti selle juhatusse kunagi) ning leidis, et mina peaksin vastutasuks sellele kui tema räägib, mida seal seletati, ürituse tagantjärele ära protokollima. No ei lähe läbi! Teatasin, et mind absoluutselt ei huvita ja L. tegigi selle protokolli lõpuks ise ära. Hea, et ma kuskil eramajas ei ela, muidu mu hoov oleks ilmselt rinnuni nõgeseid täis, aed kukuks kaela jne.
Loen hetkel üsna kummalist raamatut Rachel Cusk "Arlington Park". Siin on arvustus kah. Ma olen ise veel üsna alguses, aga nagu ma aru saan, siis leiavad selle raamatu peategelased, et pereelu on neilt nende enda elu röövinud. Nad peavad pidevalt lapsi kantseldama, süüa tegema, elamist koristama ja mööda poode jooksma, aga tegelikult tahaksid midagi muud. Ma ei saa sellest aru, miks nad siis teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha? Sest nad on täiskasvanud ja on selleks kohustatud? Mu meelest on täiskasvanuelu eeliseks laste ees just see, et nad ei pea tegema seda, mida nad ise ei taha. Ok, raha peab kuidagi teenima, aga kõik muu on ju vabatahtlik. Minu arvates võiks hea meelega sülitada selle peale "mida korralikud inimesed teevad" ja teha seda, mis endale meeldib. Mitte valmistada kolm korda päevas sooja toitu, mitte kanda eakohaseid riideid, juua hommikul klaasike valget veini. Naised Arlington Parki raamatus süüdistavad aga enda elu mandumises oma abikaasasid ja lapsi. Vale mees valitud siis. Mu meelest on jubedad need "tarkuseterad", mida igasugu naisteajakirjades levitatakse a la "10 asja, mida iga endast lugupidav naine peab oskama"; "10 riietuseset, mida 30-aastane enam kanda ei tohiks"; "10 meigistiili, mis meestele ei meeldi". Kas tõesti leidub inimesi, kes loevad neid ka muu mõttega kui lihtsalt selleks, et korra päevas ennast värskenduse mõttes siniseks vihastada?
Inimesel on üks elu, miks elada seda nii nagu teised tahaksid? Miks hakata täiskasvanuks? Kas see juhtub kuidagi automaatselt või inimesed sunnivad end ise? Et tahaks kangesti kinno minna ja klaasikest veini juua, aga ei saa, sest vaja mehele süüa teha ja vaibad ka sel nädalal veel kloppimata? Las see mees otsib ise endale süüa ja vaibad viska üldse välja kui neid kloppida ei viitsi. Või sunni mees neid kloppima.
Raamatus on üks eriti õudne tädi, kes võtab kõik ülesanded enda kanda seepärast, et usub end kõigega paremini toime tulevat kui tema mees. Lõpuks teebki kõike hambad ristis ise ja mees veel rõõmustab, et "aga mu naisele ju meeldib". Ise ju kaevas endale selle augu!
Isegi lugeda on sellistest inimestest hirmus. Me ei ela ju keskajal, aga samas elame ikka mingite kirjutamata "ühiskonnareeglite" järgi, millele enda elu ohvriks toome. Isekas peab olema, mitte täiskasvanu.
Mind kasvatati lause "tütarlaps ja Aadu nimi" abil. Siiamaani ema vahel vääratab ja küsib mõne mu uuenduse (korter, soeng, riietus jms) peale "aga mõtle, teised inimesed võivad halvasti arvama hakata!". Kelle jaoks ma elan? Mingi müstilise keskmise ühiskonna jaoks? Abiellun, saan lapsi, sest ühiskond nõuab, klopin vaipu, sest ühiskond nõuab, käin täiskohaga prestiižsel tööl, sest mis muidu arvatakse?
VastaKustutaElangi enda jaoks. Arvestan muidugi ka teiste inimeste arvamusega, aga nendeks teisteks on ainult kõige lähemad, kelle arvamusest ma tõesti hoolin.
See "tahaks kangesti, aga ei saa, sest" on niiiiii levinud. Mul on tädi. Täitsa tore tädi. Ta käib umbes korra aastas Tallinnas, viimati paari nädala eest. Kutsusin ta endale külla. "Oi," ütles tädi, "ma nii kangesti tahaks teid ja sinu lapsi näha ja jutt vesta. Aga ma ei saa, sest mul ei ole su lastele midagi tuua, kingitusi ega magusat". Ja nii jäi. Veenmine, et me lapsed ei vaja kinke ja ei vaja rohkem magusat ja et nad on suvaliselt sisse-välja voorivate inimestega harjunud ja nad üldse ei oota, et järgmine külaline neile mingit tähelepanu pööraks või midagi tooks - oli nagu hane selga vesi. Inimene on välja mõelnud ootused, millele ta enda arvates teiste silmis vastama peab - ja ei painuta neid mitte - ja nii jääb. "Kangesti tahaks, aga ei saa, sest."
VastaKustutaKaur: mul oli kunagi sõbranna, kes iga küllakutse peale kahtles, kas ma ikka tahan teda enda "pereidülli segama". Lõpuks mõtlesin, et ehk ta ise tunneb nii, kui mina temal külas käin ning enam end "peale ei surunud". Nii meie suhtlus katkeski.
VastaKustutaMarca, mul on oma lihane ema selline.
VastaKustutaMa enam täpselt ei mäleta sisu, aga see Arlington Park meeldis mulle. Hästi kirjutatud raamat.
VastaKustutaMinu arust oli see ehe näide ühest vähestest asjadest, mis meil on paremini kui vanal heal Inglismaal. Meil on emapalk ja lasteaiad. Nagu ma aru olen saanud, siis seal pole lubatud lapsel kuni 10 (või oli see lausa 14) aastani üksi kooli ja kodu vahet käia, ega tohi laps pärast kooli üksi kodus olla. Lasteaedade süsteem seal puudub ja kool algab 4-aastaselt. Seega on loogiline, et ema (isa tavaliselt teenib rohkem) peab jääma koduseks, kui ta lapsi soovib muretseda. Lapsehoidja palkamine tähendaks, et tema töötasuks läheks suurem osa ema palgast, lisaks veel süümekad halb ema olemise pärast. Seetõttu tundub esialgu mõttekas (ka ühiskonnas aktsepteeritud) viis muretseda ühe soojaga umbes 3 last selle "kasutu" aja täiteks, kui nagunii kodus peab passima. Mis siis, et pere elujärg on jõukam kui meil ja lastetoetused soosivad ema kojujäämist, siiski toob selline elukorraldus kaasa just sellist negatiivsust nagu romaanis kirjeldatakse. Naisele tundub, et Päris Elu käib kusagil mujal, sel ajal kui tema lastega kodus passib, ja süüdi on abikaasa, lapsed või ühiskond. Seda enam, et pärast pikka kodusistumist keegi naist tööturul enam ei oota ja siis polegi tema osaks jäänud muud kui kibestumus.
BTW, need naised ei toida ka meeste-naiste vahelist palgalõhet nagu meil, sest nad ei tööta üldse. Naised, kes lapsi on otsustanud mitte saada, rabavad ja teenivad võrdselt meestega :P
Bianka: selles osas on sul õigus kindlasti ja raamat on ka minu arvates hästi kirjutatud. Just see ängi edasi andmine. Ma ei usu, et need tunded ka meil tundmata on, kuigi jah, lastehoiusüsteem on Eestis kindlasti väga hea. Kohustuslik kirjandus neile, kes meie süsteemi kiruvad või igatsevad, et saaks mehe armust kodus istuda.
VastaKustutaMa lugesin mitu arvustust läbi. (NYT, Guardian, jne.) "Desperate Housewives" on umbes sama asi, kirjelduse järgi?
VastaKustutaAga teie, teie ise. Kas te ka tunnete, et saite lapsed, kuna ühiskond nõuab? Või on neist teile endale siirast rõõmu?
Liiga õiget juttu kirjutad. Mul pidi pea suure noogutamise peale otsast kukkuma.
VastaKustutaJumala eest ma ka ei saa aru, miks inimesed oma elu nii keeruliseks elavad. Kui ei meeldi ja nii vastumeelne on miski, ära siis tee ja ära tee kõike ise ja üksi. Kaasa teised pereliikmed ka asjasse.Käsitlematu...
Noja see mingite "normide" järgi ja "teiste" heakskiidu nimel elamine on vapsee ajuvaba. Kui ma oleks hakanud oma tegudele heakskiitu ootama, siis oleks vähemalt pooled asjad jäänud elus tegemata.
Kaur: kuna raamat on mul alles kusagil poole peal ja seriaali ma eriti enam ei mäleta, siis ei oska võrrelda.
VastaKustutaEnda lapsed nüüd selliseks taagaks küll ei ole, kui seal raamatus. Mul on muidugi muu elu ka olemas.
Mina ei saa aru, miks need, kes tulla ei taha, sind negativismiga mürgitavad? Kui inimesed kuskile minna ei taha, siis nad tavaliselt nii ütlevadki ju, mitte ei hakka heietama teemal "te olite kõik parajad värdjad".
VastaKustutaRents: no mulle peeti tookord just konkreetselt kena loeng teemal kui mõttetu minu korraldatav üritus on.
VastaKustuta