Vaenlasega voodis

Üks minu põhilistest õudusunenägudest on see, et ma suudan kuidagi (unes tavaliselt üsna lihtsal moel, näiteks sõiman neil rõvedalt näod täis) kõik oma lähedased niimoodi endas pettuma panna, et igasugune edasine suhtlus on võimatu. See ei ole mingilgi viisil loogiline, sest unes miski ju polegi, aga igatahes on ühel hetkel selge, et nüüd on piir ette tulnud ja enam ei saa mitte midagi heaks pöörata. Kui nüüd psühhoanalüüsi teha, siis ilmselt meenutab see mulle mingeid lapsepõlve pahandusi, mille käigus ma kartsin, et olen olnud nii halb, et mitte keegi ei saa mind enam mitte kunagi armastada. Nuuuks!
Sama teemat, aga loomulikult palju karmimal kujul, lahkab Emmanuel Carrére raamat "Vaenlane". Tegemist on täiesti tõestisündinud looga, kus üks pealtnäha normaalset elu elav edukas mees tapab ühel päeval oma pere ja vanemad ning siis selgub, et kogu mehe elu on tegelikult olnud vale. Ta on oma karjääri välja mõelnud, eluks vajaliku raha välja petnud, ning nüüd, lõpuks omadega ummikusse jõudes, otsustanud lähedasi tõest "säästa". Raamat on põnev, sest sa ju ometi tahad teada, kuidas see kõik võimalik oli, sest tegemist ei ole väljamõeldisega (mis raamatut lugedes mõnikord ununema kipub). Mitte keegi ei kahtlusta midagi, kui kõik väljapoole normaalne paistab. Mitte keegi ei kahtle tagantjärele ebaloogilistest seikadest, sest noh, igaühel on ju veidrusi ning kui neist avalikult räägitakse, siis ju need ka tõsi on. Peale seda kui s*** ventilaatorisse lendab, osatakse küll peast kinni haarata ja öelda, et "aga tegelikult tõesti!"
Asi ei olnud ka selles, et hilisem mõrvar oleks teadlikult kohe täie panga peale välja läinud. Ei, ta alustas väikestest asjadest, mis peale mitmeid rumalaid valikuid lõpuks katastroofini välja viisid. Kes ei oleks eksamile minemata jätnud? Paljud on koole pooleli jätnud. Ja ma olen tegelikult alati imetlenud selliste inimeste julgust. Sest nagu öeldakse raamatu kommentaaris: "Tema (Carrére) raamatuid lugedes tajume igal hetkel, kui habras on meie kultuurikiht. Piisab tühisemastki seigast, kui inimese usk endasse, kogu tema maailm varisebki juba kokku ja ta jääb üksi oma kirgedega, teda valitsevate tumedate jõududega, sellega, keda (või mida?) autor oma viimases romaanis nimetab Vaenlaseks." Ma olen sageli mänginud mõttega, mis juhtuks kui astuks rongilt maha? Teeks midagi sellist, et tagasiteed enam ei oleks? Mõelnud, mis siis kui see kõik on vale, teesklus ja jama ning mis jääb järele kui see kõik maha kiskuda? Ega vist midagi jäägi. Sotsiaalne keskkond ongi ainuke asi, mis meid inimsuse juures hoiab. Raamatu peategelasel polnud peale fassaadi mitte midagi, ja ta teadis seda, seda enam ta fassaadist kinni hoidis. Ta ei saanud oma valesid üles tunnistada, sest tal ei olnudki tõde, teda ennast.  Ta ise ütles, et tunded oma lähedaste vastu olid tõelised, ometi ei takistanud see teda tapmast. Sageli leitakse, et keegi tappis oma lähedased soovist neid säästa liiga koleda reaalsuse eest. See on ju vale. Tegelikult soovib tapja ennast säästa häbist, mis kaasneks sellega kui ta lähedased saaksid teada tõe tema kohta. Liiga koledast reaalsusest pääsemiseks lepitaks ühises enesetapus kokku. Pigem on sellised inimesed nartsissistid.
Huvitav on see, kuidas raamatus tuuakse välja see, et peategelane püüab oma käitumisega depressioonist pääseda. Ta sunnib ennast olukorrast hoolimata "positiivsusele", sest nii on teda kasvatatud. Isegi peale mõrvu läheb ta esmalt postkastist lehte tooma. Hiljem leitakse, et depressioon "tuleks talle kasuks", kuid sellest hoolimata jätkab ta ka vanglas oma rolli hoidmist vahetades lihtsalt ühe teise vastu. Midagi muud peale rollide tal ju pole. Kui paljudel meist on? Ma olen oma sada korda juurelnud, kas see, mida ma tahan, on ikka minu enda soov, või lihtsalt mingisugune sotsiaalne surve, mida ma enda sooviks pean. Vahet ei ole alati võimalik teha. Ometi usun ma, et ma olen selline inimene, kes kriisis ennast kätte võtab. Mitte see äärmus, kes end depressiivselt põhja joob või siis selle vastand, mida raamatus käsitletakse - lõpuni, üle laipade, positiivset kuvandit säilitada püüdev inimene (robot?).
Oma õudusunenägude vähendamiseks peaks kindlasti vähem piirideületusmänge mängima, aga flirt Vaenlasega on kangesti põnev. "Sa ei saa näha parimat osa minust, kui pole välja kannatanud halvimat" või kuidas see romantiline tarkusetera oligi. Enamik meist ei lähe oma Vaenlase toitmisega nii kaugele, et tulemuseks oleks mõrv või enesetapp, aga kui paljud julgevad talle üldse otsa vaadata? Ja kui paljud elavad oma "lihtsat elu", kus kõik käib reeglite järgi ning pole mingit aega endasse süüvida? Kummad on õnnelikumad? Aga kummal on huvitavam?