Maitseküsimus

Ma olen siin juba sada korda "New Post" vajutanud ja siis kõik ära kustutanud, sest tundub, et viimasel ajal on kõik teised minu mõtted juba kirja pannud. Feministeerium kirjutas eurolaulu videost ja Berendseni arvamusloost , Rents kirjutas sellest, kuidas "ei maksaks oma hobisid automaatselt üldkehtivateks eesmärkideks taandada". Ei ole nagu midagi lisadagi. Ega ma ei hakka ju ometi kirjutama sellest, kuidas mu lapse sünnipäev erakordselt hästi õnnestus ("ägedam kui teistel" - check)?! Jätkuvalt tahaks filtrit, mis varustaks mind küll päevakohase informatsiooniga, kuid hoiaks eemal masendavad uudised, idiootide kirjutatud arvamuslood ja räige kollase ila, millel ikka klikkida tahaks ja siis hiljem ennast selle eest needa.
Tegin endale paar kuud tagasi Goodreadsi konto, sest sealtkaudu sai blogisse panna ägeda vidina, mis su viimatiloetud raamatuid (saab tegelikult ka muude parameetrite alusel genereerida) näitab. Loomulikult on seal ka statistika osa, mis mulle kangesti meeldib. Igatahes saab seal raamatuid hinnata ja oma hinnanguid teiste omaga võrrelda. Lõpetasin eile M. Houellebecq (mul pole õrna aimugi, kuidas teda hääldatakse ja seega ei tea, kas nime käänates tuleks kasutada lihtsalt ülakoma või ülakoma ja i-tähte) "Kaart ja territoorium", andsin sellele hinnanguks viiepallisüsteemis 4 ehk siis "I really liked it" nagu Goodreads seda tõlgendab ning silmasin vilksamini ka varasemalt teiste poolt samale raamatule antud hinnanguid. Üks naine Hollandist oli ühe andnud ja pika arvustuse kirjutanud. Hakkasin seda lugema, et no kuidas sa annad niivõrd heale raamatule ja kirjanikule ühe. Goodreadsis üldiselt ei käi inimesi, kes arvustavad raamatuid stiilis "ega ma muidu üldse raamatuid ei loe, aga see sattus kätte, lugesin kolm lehekülge ja oli jube jama", seega oli ka see arvustus täitsa sisukas lugemine. Inimene heitis Houellebecq´(i)le ette, et tema karakterid ei tekita temas soovi neile kaasa elada, nad on üheülbalised, Houellebecq peab ennast teistest paremaks, targutab (miks ometi kirjeldab ta nii täpselt fotografeerimise tehnilist poolt kui sellel süžeele midagi juurde anda pole!), toob sisse tegelasi, kelle olemasolu paneb õlgu kehitama. Huvitav, mina loen raamatuid üldiselt nii, et ma ei lahka autori meetodeid ega stiili, ma võtan lugu nii nagu see mulle ette on antud ega hakka sealt endale meeldivaid ja mitte meeldivaid asju eristama. Mulle kas meeldib või mitte, aga ma ei mõtle sellele, kas mõni tegelane oleks võinud olemata olla või "no miks ta sinna metsa pidi minema, täiesti mõttetu kõrvalepõige". Kui autor selle sisse kirjutas, ju siis sellel mingi mõte oli, isegi kui mina seda tuvastada ei suutnud. Pigem olen ma sellist lahkamist märganud filmiarvustuste juures, filmides hakkavad ebaloogilisused ja venivad kohad paremini vist silma ka. Samas mina ei märka neid alati ka siis, tavaliselt keegi seletab mulle, et "no see koht oli täiesti sürr" ja siis ma mõtlen, et njah, tegelikult küll. Ma vist elan filmidesse ja raamatutesse väga sisse, et selliseid ebakõlasid ei märka. Kui mulle raamat ei meeldi (või film) siis on enamasti probleem stiilis - näiteks nämmutav-õpetav stiil nagu Coelhol ("Veronika otsustab surra" on tema puhul minu jaoks küll erand) või siis pikad kirjeldused, kus räägitakse asjust, mis mulle väga huvi ei paku. Vaatasin ka Houellebecq´(i)le ühe andnud inimese teisi hinnanguid ja ei, ta ei olnud sugugi kiitnud raamatuid, mida mina vihanud oleks ega loopinud ühtesid nendele, mis mind kõnetasid. Pigem olid meie arvamused muus osas suuresti kattuvad. Üksikute eranditega. Ahjaa, too Hollandi naine ütles oma arvustuses, et tema meelest on Houellebecq suurim ülehinnatud kirjanik peale Amelie Nothombi! No mismoodi?! Mõlemad kaks kirjanikku on mu meelest tõeliselt head ja ma ootan pikisilmi, et rohkem nende teoseid eesti keelde tõlgitaks.
Mis ma tahtsin asjast järeldada (sest alati peab ju ikka elust õppima), on see, et enamike inimestega, kellel on mingidki seisukohad ja põhimõtted, kattuvad need ilmselt suures osas meie omadega. Erinevus on mingites väikestes asjades, mis võivad aga täiesti saatuslikuks saada. No näiteks võin ma vabalt armastada sama muusikat, samu raamatuid ja filme, kui mõni...no ütleme šovinistlik siga. Me võime samade asjade puhul nautida erinevaid nüansse, aga kui me räägiksime puhtalt oma meeldimistest, võiksid need kattuda. Kuni ühel hetkel - bumm! avastame, et oleme oma rinnal ussi soojendanud. Tegelikult suurem osa inimesi suudab vist isegi leppida a la "ta on küll neonats, aga muidu täitsa tore poiss, käisime koos Rammsteini kuulamas". Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellel on minust totaalselt erinev muusika/kirjanduse/filmimaitse, aga kelle üldised põhimõtted minu omadega kattuvad? Ilmselt küll. Kas ma suudaksin läbi saada inimesega, kellega mu muusika/kirjanduse/filmimaitse kattub, aga kes on aktiivne EKRE pooldaja? Ma ei kujuta küll ette EKRE pooldajat, kes kuulaks Hole´i (Nirvanat küll, sest üldiselt ei olda kursis muusikute väjaütlemistega) aga ilmselt mitte.