Valimistulemustest

Vaatasin eile valimisstuudiot nagu ikka. Üksi, nagu ikka. L. avaldas, et tema polnud üldse valinud. Üldiselt arvab ta nii nagu kirjas sellel taiesel (pärit suviselt Voronja galerii näituselt Nelikend aastat Eesti punki):

Kas te teate mõnda inimest, kes ütleks, et ta muidu pooldab Savisaart, aga valima ei lähe? Või mõnd EKRE poolehoidjat, kes valima minna ei viitsinud? Valima ei lähe aga palju neid, kes ilmselt annaksid oma hääle mõnele eelnevalt mittenimetatud erakonnale, kuid ei oska valikut teha/ei tunne piisavalt huvi. Keskerakonna valija läheb alati valima. Konservatiivne rahvuslane samuti. Põnev oligi vaadati tabelit (tabeleid on muidugi alati põnev vaadata), kus näidati valijaid, kes kahe eelmise Riigikogu valimiste vahel oma erakondlikku eelistust muutnud olid - Keskerakonna valijaist oli selliseid vaid käputäis ning neist enamik oli otsustanud toetada SDE-d (Ossinovski), Reformierakonnal oli vahetajaid veidi enam, kuid kõige rohkem vahetasid omavahel valijaid IRL ja SDE. Ehk siis maailmavaatelt tegelikult erinevad erakonnad, kes aga millegipärast valijate silmis enam-vähem ühel pulgal on. Meil on justkui kaks võitlevat erakonda, mida kas armastatakse või vihatakse (KE ja REF) ning IRL ja SDE, keda valisid varem need, kellel kahest suurest kõrini oli saanud. Seekordsetel valimistel oli variante rohkem ning ilmselt kaotasid sellest enim just IRL ja SDE. Tegelikult olid minu meelest absoluutsed läbikukkumised ka mõlema erakonna valimisklipid. Kes tahaks olla see "lihtne inimene", kellele loodeti vastu tulla? Kas kordagi ei tundunud selline lähenemine kuidagi ülbena - meie "tähtsad inimesed" vs Tädi Maalid? Mikseri komejandi videod olid nii piinlikud, et ime, kuidas ta üldse rohkem hääli sai kui Ivari Padar. Partsi reklaamis olid kenasti vastandatud vaene kassapidaja ja jõukas pereema, kes siis otse kassapidaja nina all kahtlustas, kas vaeste toetamine äkki tema taskust midagi ära ei võta. Ei ole kohatu või? Ei tasu oma puuduvat näitlejameisterlikkust demonstreerida, ammu on selge, et löövad reklaamid, kus näidatakse suurelt kellegi nägu, taustaks mingi õõnes hüüdlause - see jääb rahvale hästi meelde.
Hoolimata sellest, et minu huvi statistika, tabelite ja tulpdiagrammide vastu sai rahuldatud, oli valimistulemus siiski pehmelt öeldes masendav. Olgu see Savisaar, tema valijat niikuinii ei kõiguta. Tuleb leppida faktiga, et meil on Lasnamäe ja meil on Ida-Viru, kus elavad hoopis teise maailmatunnetusega inimesed kui mujal (kusjuures tegelikult sai KE Ida-Virus ju vaid 58 % häältest - ülejäänud jagusid mitte Putinimeelsete erakondade vahel). Samas tõuseb KE toetajate arv iga valimisega vaikselt ent kindlalt. Ei ole nii, et kui nõukameelsed vanurid ära surevad, saame ka seesugusest mõtteviisist lahti. Ja ma saan aru, kui kole on tegelikult see perspektiiv hallipassimeestele kodakondsuse andmisest. Lõimumist ei ole toimunud, natuke hilja on. Kas me laseme neil võtta vene passi ja muutuda Putini kaasmaalasteks (keda Kremlil tuleb kaitsta) või anname neile õiguse valida ja aitame Savisaare võimule? Nii nagu Savisaart valiv eestlane näeb vaid tasuta transporti ja muid hüvesid ning pigistab silma kinni Savisaare lepingu ees Putini parteiga, nii pigistab EKRE-t valiv kodanik silma kinni hiiliva konservatiivse elukorralduse ja vähemuste diskrimineerimise ees ning hüüab hurraa rahvuslusele. Savisaarega oleme juba harjunud, EKRE positiivne kuvand ühiskonnas ehmatas mind palju rohkem. Internetikommentaatorid leidsid ometi partei, mis nende seisukohti jagab ja kaitseb? Martin Helme ajab mulle hirmu peale oma altkulmu luurava pilgu, kangete kriipshuulte ja joonlauga tõmmatud paipoisi soenguga. Kas tõesti valiti EKRE-t vastukaaluks Toomile ja Kõlvartile (positiivsem variant) või leidsid EKRE hoopis endised IRL-i valijad, kelle jaoks IRL liiga pehmoks jäi (hullem variant)?
Üllatus oli see, et minu valitud kandidaat pääses Riigikokku. Valisin Vabaerakonda ja naist. Herkel mulle muidu sugugi ei sümpatiseeri, aga valida ei olnud ju tõepoolest eriti kedagi.