Hakka elama stressivaba elu!

Eile sattusin veini tooma minnes telekast möödudes vaatama sellist filmi nagu Surematu. Ei, mitte mägilasest Duncan MacLeodist vaid telomeraasist. Huvitav, et filmitutvustus jätab mulje, et tegemist on mingi uue ja salapärase avastusega, aga mulle räägiti sellest ülikoolis juba aastal 2002 või 2003. Kui keegi imestab, et miks riigiteadlastele geneetikast räägiti, siis ma jah, olles tüdinenud oma põhiainetest, võtsin igasugu erinevaid imelikke vabaained kuulata. Lühikokkuvõttes siis on telomeerid osa rakust, millel on võime ära määrata meie elu pikkus - kel pikemad telomeerid, sel pikem elu, kel lühemad, sel lühem. Telomeere lühendab stress, aga telomeere saab ka kasvatada stressivaba elu elades. See koht hakkas mind filmis häirima - näidati pidevas stressis elavat omastehooldajast naist kui näidet enneaegsest vananemisest ning seejärel ennast eesnäärmevähki stressanud meesterahvast, kes oma hädast teadlikuks saades hakkas joogaga tegelema ning ennäe - vähk taandus ja telomeerid pikenesid. Kusjuures, siin ei ole tegelikult mitte mingit lootuskiirt neile esoteerikutele, kes jutlustavad, kuidas vähk tuleb valest mõtlemisest. Ma ei tea, miks seda argumenti kusagil selle mõtteviisi vastu ei kasutata, aga need samad telomeerid on seotud ka vähiga. Nimelt, mida pikem elu (ja telomeerid), seda tõenäolisem ka vähk. Ehk siis vastuseks neile, kes räägivad, kuidas vanasti vähki polnud võiks ju öelda, et ei olnud seepärast, et inimeste eluiga lihtsalt ei võimaldanud neil vähki ära oodata. Kõrvalepõikest tagasi tulles, mis mind häiris, oligi just see - elage stressivaba elu! Sellel eesnäärmevähki põdenud mehel oli see võimalik - ta oli stressanud endale suure hulga raha kokku ja võis tõepoolest ennast lõpuks poputama hakata, aga see omastehooldaja, mida tema teha saab? "Mõelge positiivselt!" ei tööta, kui stressiallikas alles jääb. Lugesin kunagi puudega laste hoiukodude teema tausta. Kuidas inimesed on viimase piirini viidud - raha saavad nad minimaalselt, tööle minna ei saa, enda eest hoolitseda ei saa, 24/7 tuleb pühenduda kellegi teise hooldamisele ning enamasti laguneb sellest katsumusest ka nende pere. Üks ema julges välja tuua oma ainsa idee olukorrast pääsemiseks - enesetapp koos lapsega, õnneks ta seda ei teinud, aga see näitab kui kohutav ja väljapääsmatu võib omastehooldaja elu olla. Ainus, mis sul on, on kohustus oma pereliikme eest hoolitseda. Kõige jubedam oli mu meelest lugu naisest, kes täiesti tervet last sünnitama minnes väljus haiglast arsti süül ööpäevaringset hooldust vajava invaliidiga. Arst kaevati kohtusse, jäi süüdigi, aga mis sellest enam. Mees jättis naise ja haige lapse peagi maha. Mõni aasta hiljem laps suri. Kas see ema pääses stressist? See on mu meelest nii õudne, et ajab nutma ja vanduma. Sama asja kergem variant on üksikvanemad - kindlasti on neid, kes ei stressa ja saavad kenasti hakkama, aga mina isiklikult ei kujutaks ette, et peaksin lastega üksi hakkama saama. Lapsed on stress (kõige muu hulgas siis) ja ma ei kujuta ette, et keegi ei hindaks laste kõrvalt "hetki endale". Aga kui see võimalik pole? Just seepärast ajabki vihale, see "hakka elama stressivaba elu!" (vrdl hetkel kuuma teemaga "osta endale vähemkulukas auto!") No ei ole see mitte vaid kättevõtmise asi! Minu arvates on vahe, kas inimene on stressi endale ise tekitanud tööga (kusjuures ma väidaks, et see meeste enda surnuks töötamine on seotud ikka nende kivinenud soorollidega "mees peab peret ülal pidama" ja kui seda ei oleks, oleks ka meeste elu lihtsam) või on stress sulle peale sunnitud elukorralduse poolt, mida ei ole nii "lihtne" muuta kui töölt ära tulla. Muidugi tekitavad inimestes stressi erinevad asjad - mõni läheb kindlasti pingesse kui ta ei saa pidevalt rabada ja peab selle asemel mediteerima. Ladusin oma tähelepanekud L.-le ette ja tema pakkus välja üsna üllatava lahenduse neile omastehooldaja-tüüpi inimestele - neil ei jäävat muud üle kui Jumalat uskuma hakata. Sest siis saaksid nad oma elu Jumala kätte usaldada ning sellega osa koormat enda õlult ära veeretada. Kunagi, kui sõbrannal veel moslemist mees oli, seletas ta muide enda palvetamist kui meditatsiooni - ehk siis kannab ta lihtsalt "sellele, seal üleval" oma päevategemistest ja mõtetest ette. No nagu päevikupidamine või nii. Ma usun, et selline asi võib inimest "kergendada" küll. Miks ma siis seda blogi pean, eks. Aga mu meelest ei suuda kõik inimesed Jumalasse uskuda. Just need inimesed, kes tahavad teada, miks? Ja ilmselt stressavad need inimesed ka teistest rohkem. Need egoistid, kes ei suuda leppida, et kannatused on lihtsalt "Jumala tahe" ning küll pärast kannatamise eest tasu saadakse. Ilma Jumalata on ilmselt raskem elada küll. Aga kuidas see läbi kannatuste Jumala omaks võtmine toimub, on minu jaoks veel keerulisem mõista.