Vaatasin ulmefilme

Pühad olid üsna sisukad, jõudsin kolm raamatut läbi lugeda (mõne jaoks ilmselt sisuka nädalavahetuse vastand), sõin munade värvimisest üle jäänud sibulatest tehtud suppi (minu panus piirdus juustu riivimisega, aga supp oli nii jube hea, et väärib ära märkimist. Võib-olla on muidugi kõik toidud nii head, kui neisse pool pudelit veini kallata..Retsept muidu siin) ning vaatasin ära kaks ulmefilmi. Seda viimast ma üldiselt normaalselt ei tee, üldse vaatan filme väga harva ja seetõttu mõtlesin oma arvamuse kirja kah panna.
Esimesel õhtul vaatasime sellist filmi nagu "Elysium". Targemate ja kogenumate filmiarvustajate arvamusi saab lugeda siit, siit, siit ja näiteks siit. Lühidalt siis räägib film tulevikumaailmast, kus rikkad ja ilusad on omale uue elamiskoha loonud Maa lähedal kosmoses, kus on kena kõigi mugavustega elu, boonusena veel aparaadid, mis su igavesti noore ja tervena hoiavad, Maa peal seevastu käib lakkamatu võitlus üha vähenevate ressursside pärast. Mõnikord püüavad mõned Maalased ka rikaste maailma tungida, kuid ega rikkad sellele pehmelt öeldes hästi ei vaata. Film on kenasti etteaimatava süžeega ja loomulikult saavad lõpuks kõik marjamaale. Niimoodi film lõppebki, justkui oleks kõik siis hästi. Kuskil arvustuses toodi küll välja ka see, et ehk mõeldi sellise lõpuga hoopis seda, et tsükkel hakkas siis põhimõtteliselt otsast peale. Jube tore küll, kui me kõik terved oleme ja ära ei sure, aga kuhu me niimoodi ära mahume? Elysiumi puhul on lahendus selline nagu ta ikka inimühiskonnas olnud on - ühtedel on väga hea ja teistel on väga paha. Ebavõrdsus on halb, on meile alati õpetatud. Samas on ka ebavõrdsuse kaotamine enamasti vaid vägivalda esile kutsunud, mis teatud aja järel tsementeerib taas vana korra, et ühtedel on hea ja teistel mitte. Eks ikka on meie kõige suurem häda see, et meid, inimesi, on natuke liiga palju, et kõigile ressursse jaguks. Hea küll, on ka teooriaid, et tegelikult see päris nii ei ole, ühed elavad lihtsalt teiste arvelt ja meile pole ära elamiseks sugugi nii palju vaja ning kõigil oleks hea kui vaid osa meist nii palju ei tarbiks. Siiski paistab see tohutu hüvede tarbimine olema kohe esimene asi, mida arenema hakanud endised kolmanda maailma riigid teha ihkavad. Keegi ei taha kohe jätkusuutlikult elama hakata, see tuleb väiksel osal ühiskonnast meelde alles siis kui tohutu tarbimise ajajärk end ammendama hakkab. Inimese loomus on ahne. Mõtlesime peale filmi, et ülerahvastatuse probleemile on vist ainsa hea lahenduse välja pakkunud Dan Brown oma Infernos. Vähemalt algselt tundub see kena, õiglase lahendusena. Ega see inimese ahnet loomust ju muudaks, aga ehk vähendaks see siiski ressursside puudust?
Inimese riukalikule loomusele pööras rohkem tähelepanu meie teisel päeval vaadatud film "Tähtedevaheline" (Interstellar). Sellel filmil on väga palju arvustusi, lingin siia ainult ühe, guugeldades leiab palju teisigi. Film on pea 3 tundi pikk eepos, L., kes ootas märulit, ilmselt pettus rohkem kui mina. Mind ajab armastus nutma, teda pigem öökima. Minu jaoks oli miinuseks see, mida arvustusedki mainivad, et üritatakse hõlmata väga paljut, aga hoolimata kolmest tunnist jääb ajast puudu. Paljud teemad lihtsalt jõutakse ära mainida, muud midagi. Peab ka tunnistama, et meile kui absoluutselt füüsikakaugetele inimestele jäid osad asjad arusaamatuks (hoolimata sellest, et mõni arvustaja märkis just, et "lihtsate füüsikaseaduste" seletamisele pöörati liiga palju tähelepanu...). Minu jaoks oli filmi tähtsaim idee selles, et altruismi ja liigina mõtlemist ei saa inimeselt loota (viimast soovitab ju ka Valdur Mikita), inimene jääb alati, ka võimatus olukorras iseendale ja oma vajadustele truuks. Selles valguses on huvitav, kuidas ikkagi saadeti kosmosesse inimesi ennastsalgavale missioonile. Ilmselt tuleb seda kunagi ka päriselt teha. Ilmselt neid inimesi uuritakse eelnevalt psühholoogiliselt, kuid hoolimata sellest on ikkagi ülisuur kiusatus saboteerida missiooni vaid selleks, et ise elama jääda. Mis selle vastu aitab? Terroristid nii ei tee. Aitab vaid pime usk ja ajupesu. Meie läänemaailmas ei ole sellega harjunud, mis teeb meid kõvasti nõrgemaks võrreldes rühmadega, mis suudavad üksikisiku (elu)tahte alla suruda. Individualism on tõesti tupik (näe, Mikita arvas ju ka nii), aga ikkagi on just see tupik ideoloogia, milles ma elada tahaks. Ma ei taha ennast inimliigi nimel ohverdada, ma ei taha elada vaesemalt kui mul on võimalik, ma ei taha liigi tuleviku nimel ennast järglastest ilma jätta. Peale mind tulgu või veeuputus. Ma tean, et paljud seda viimast küll tunnistada ei taha, kuid järgivad siiski kolme esimest, lootes, et üksikud "rohelisemad" valikud neid kuidagi rehabiliteerivad. Mina seda ei usu.

Loogilise lõpuna pilt mu munadest ja mu supist.