Tsirkus Barcelonas

Laupäeval sai taaskord pealinnas käidud. Koos bussitäie lastega, paari õpetaja ja mõne lapsevanemaga. Käisime Rahvusraamatukogus saksakeelsete lastelaulude võistluse finaalkontserdil. Juhtus olema 9. mai. Paljud lapsed olid esinemise ajaks kostümeeritud. Järsku kargas nurga tagant välja poisike nõukogude sõduri vormis, õlal automaadimakett ja taskus oranžitriibulised lindid. Mõtlesin, et on alles mõnel koolil kostüüm valitud. Siis nägin ka paari vanameest sületäie nelkidega ning koitis, et ilmselt nemad siin lauluvõistluse pärast ei ole. Njah, varsti on viimasedki inimesed, kes seda 9. mai sündmust oma silmaga nägid, surnud, kuid mõned üritavad oma ajalugu ikka läbi laste elus hoida. See automaat õlal oli ausalt öeldes jube. Enamasti lastel niivõrd ehtsana näivate relvadega mängida ei lasta ju, kui üldse lastakse, siis veepüssid on üldiselt erksavärvilised ega meenuta päris taparelvi. Lapsel oli kindlasti uhke tunne, aga no mis täiskasvanu see lapsega niimoodi teeb? Hiljem jagati meile saksa lippe, Saksa Kultuuri Instituut asub nimelt Rahvusraamatukogu ja selle teatava lilli täis istutatud platsi ligiduses. Siiski ei tekkinud olukorda, et ühelt poolt oleks tulnud lapsed saksa lipukestega ning teiselt poolt georgi lindikestega. Huvitav, mis siis saanud oleks? Lapsed poleks ilmselt millestki aru saanud, aga täiskasvanutele oleks see ometi intrigeeriv vaatepilt tundunud. Tartus oli hea rahulik, ei tähistatud siin ei Euroopa päeva ega vehitud lindikestega (Raadil siiski on üks ausammas, kuhu nelke viiakse, aga Aljošaga võrreldes on see ikka üsna tagasihoidlik koht) , kesklinnas oli hoopis laat, kust ilmselt mõlema ajalookäsitluse pooldajad ostmisväärset leidsid.
Aga ega meil bussiski tsirkuseta saanud. Olime just tõusnud banketilauast, kus esinenud lastele kooke ja pirukaid pakuti ning asutasime end tagasiteele, kui üks lapsevanem küsis, et kas tagasiteel ikka peatus ka tehakse - tema lastel olevat kõht tühi. Miks siis? Sõime ju just? No, ihihihiii, teate, meie lapsed ei söö väga muud kui friikaid ja hamburgerit. Järgnes tõsimeelne arutlus teemal, kas suure bussiga McDrive'i saab või mitte. Ma istusin oma istmel ja pööritasin omaette silmi. Päriselt ongi inimesed nii vastutulelikud või? Et tõesti kole lugu kui lapsed peale kiirtoidu muud ei söö, ei tea kohe, kuidas selline olukord tekkinud on? Vastus minu peas: "Teate, kui teie ärahellitatud põngerjatele ei kõlba pirukad. Pirukad! Rõvedalt ebatervislik toit muide! Missugune laps ei söö pirukaid?! Ma saaks aru kui ainult toorsalatit oleks pakutud! Siis teie põngerjad lihtsalt kannatavad koduni! Vaadaku oma issi pealt, kuhu viib ainult friikartulite ja hamburgerite söömine! Ok, see oli nüüd õel, aga tõesti, tegemist on juba suurte lastega, mida nad koolis tegema hakkavad kui nad mitte midagi ei söö! Ahsoo, nojah, kartulikrõpse nad ilmselt pugivad ka ja neid kooli kohvikus vast ikka leidub. Normaalsed inimesed tahavad õhtuks koju jõuda, mitte oodata kuskil Kükita grillis, kuidas teie põngerjatele kolm korda üles soojendatud taimerasva sees kartuleid praetakse!" Loomulikult hoidsin mina suu kinni ja terve bussitäis ootaski Kükita grillis. Oleme ju tolerantsed inimesed, mitte ebaviisakad molkused ning sisistame alles seljataga, milliseid õudseid inimesi ikka leidub. Meenub sõbranna jutt sellest, kuidas nemad peavad töö juures alati sünnipäevadeks gluteenivaba-öko-vabapidamisel kanade munadest jne koogi küpsetama, sest kaks tervisenatsist prouat nõuavad seda. Ei ole nii, et nemad lihtsalt ei võta kooki kui neile ei sobi, vaid kõik ülejäänud peavad nende nõudmistele alluma. Kas see ülejäänute tolerantsus ehk polegi põhjus, miks tundub, et meil ongi vaid kaht liiki toitujaid - need, kes tervislikkusest juuksekarva lõhki ajavad ja need, kes end vaid kiirtoiduga nuumavad. Kuhu jäi "vanarahvatarkus" stiilis "süüakse seda, mis laual ja kui ei kõlba, siis hoitakse suu kinni!" Miks peavad kõik teised tsirkusest osa võtma?
Ahjaa, bussis ei läinudki kellelgi süda pahaks, kuigi õhus leviva popkorni-sokihaisu-higileha tõttu oleks see igati loomulik olnud.