Head naabrid

Ma ei ole majainimene. Kui ma väike olin, kasvasin üles eramajas ning imestasin alati nende korteris üles kasvanute üle, kes üle kõige oma maja igatsesid. Aed ei olnud minu jaoks mitte võimalus vaid kohustus, kuigi tõtt-öelda mind aias rügama ei sunnitud, kuid ilmselt ma aimasin, et mida vanemaks saan, seda tõenäolisemaks see muutub. Ega ma praegugi teisiti arva, tegelikult on aiast rõõmu vaid enam-vähem kolm kuud, hoolt aga tahab see aastaringselt. Loomulikult mõnele see meeldibki, aga mitte mulle. Niisiis olen ma väga rahul korterieluga, mida lähemal kesklinnale, seda parem. Korterit vaatama minnes näed sa ära selle suuruse, seisukorra, kujunduse ja muu sellise, kuid kahjuks jääb kõige olulisem nägemata - naabrid. Kokkusattumuse korral võid küll sattuda peretüli peale, kuid enamasti toimub kõik oluline öisel ajal, mil potentsiaalseid ostjaid külla ei kutsuta. Kunagi isegi mõtlesime, et võiks ju olla võimalus veeta öö huvialuses korteris, saaks "tõelisest elust" palju rohkem aimu kui päevasel ajal. Mina olen kortereid vahetanud kahel korral ning mõlemal korral on üheks olulisemaks põhjuseks olnud naabrid.
Minu esimene iseseisev elukoht oli Tallinnas Pelgulinnas. Väike ühetoaline korter vanas tornidega puumajas. Minu korter asuski ühe sellise tornikese sees. Ilus ja armas korter oli, asukoht samuti hea. Naabrid...Üldiselt oli meil nii, et all elasid normaalsed inimesed, va arvatud üks kaltse ja rämpsu korjav hull, kelle "hobi" ohustas kogu maja tulekahjuga, aga ülemisel korrusel olid kõik peale meie hullud. Ühel pool elas rahumeelne jota, keda kõik keskealiseks pidasid, hiljem kui ta ära suri, selgus, et tegemist oli 30 ringis noormehega. Siis oli üks kahe koeraga kuri vanamutt, kes kõigi kohta kõike teadis ning enda arvates midagi majahaldurilaadset oli. Eriti häiris teda kui keegi midagi uutmise- või remondisarnast teha soovis. No ja siis olid meie kõige lähemad naabrid, kuri kupeldaja ja õnnetu narkarist naisuke, kes end Sõle tänava bussipeatuses müümas käis. Peale iga tööotsa käis ta kodus pesemas või ma ei tea, mida tegemas, alati joostes, rauast ust tagantkäe kinni lüües. Loomulikult töötas ta ikka öösiti. Vahest lunis ta meilt valuvaigisteid, kui soovitasime arstile helistada, siis ta keeldus kategooriliselt. Keegi suri seal korteris ära ka ning selle asemel, et kiirabi või politsei kutsuda, itkes naine lihtsalt tundide kaupa kõva häälega kuni keegi lõpuks teada sai, et korteris on laip ja ise asjad korda ajas. Nende poolt sigines meile ka armas prussakakoloonia, kelle hävitamisest meie poolt erilist tolku ei olnud, sest sealpool seina seda ju ei tehtud. Kõige lõpuks avastasime, et oleme ainsad lollid, kes elektri, TV ja Interneti eest maksavad, kupeldaja oli juhtmetega veidi susserdanud ja nüüd jooksid hüved kõigile, kes soovisid ning võib-olla härra isegi teenis selle pealt. Kui me ta kätetöö omavoliliselt hävitasime üritas ta mulle tooliga vastu pead äsada, õnneks sain ukse enne ta nina alt kinni tõmmatud. Kutsusime politsei, kes andis teada, et käitusime valesti - ilma tervisekahjustust ette näitamata ei ole millestki kinni hakata.
Kolisime siis Tartusse tagasi. Korter oli tavalises viiekordses paneelmajas. Esimesed paar kuud oli idüll, siis lahvatas ülakorrusel mingi skandaal ning vaikse üksikema korteris algasid järsku ööpäevaringselt kestnud peod. Kutsusin paar korda politsei ning imede ime, nad vist saidki trahvi, sest proua tuli minuga pahandama, et ta olla minu tõttu "lampi maksma pidanud". Saabus vaikus, üksikema oli endale mehe leidnud. Vaikus kestis lühiajaliselt, sest peagi lahvatasid öid kestnud tülid, millest siis hommikul käsikäes väljuti. Mõned faktid: endisest süstivast narkomaanist krussis närvidega naisterahvas, haiglaselt armukade steroide õgiv noor boyfriend, korra käis öösel külas politsei kiirreageerimisrühm, sest kuulda oli, kuidas noorhärra madistades põrandale väänati ning naisterahvas halises, et "ütle neile, kuhu sa selle peitsid!". Joomist seal muide ei olnud, väga sportlik paar oli, alati liikusid jalgratastel. Mingil hetkel hakkas meil pistikutest vett tulema ning kui L. üles asja uurima läks, tuli välja, et naisterahvas oli imikut vannitanud. Kuidas see imik sinna tekkis, on arusaamatu, aga ju ta kuidagi suurte tülide vahel leppimisena eostati. Peale imikut suudeti kuidagi mehele isegi lähenemiskeeld saada aga see toimis vaid lühiajaliselt, hiljem käis mees ikka oma ihuvilja vaatamas, mis toimus nii, et ihuvili saadeti õue liivakasti ning üleval hakkas röökimine ning tramburai pihta. Enne ärakolimist suhtlesime sel teemal ka korteriühistu juhatuse esinaisega, kes oli majas juba aastaid elanud ning tema sõnul olevat praegune olukord ikka kordi parem aastatetagusest, mil naisterahva boyfriendide käest võis trepil peksa saada või endale süstla jalga astuda, nüüd olevat naine täitsa joonele saanud kui ainult seda närvihaiget peikat kaelas ei oleks.
Miks ma üldse naabrite teema ette võtsin, on aga see, et meie alumine naaber kolib ära. Eile kohtusime ka uue naabriga, kes viskas õhku paar kahtlust äratavat lauset. Nimelt ei olevat tema mehest muruniitjat ega muu füüsilise töö tegijat, tema lugevat-kirjutavat. L. pakkus, et "ju ta mingi blogija on". Teiseks väitis uus naaber, et nad on väga seltskondlikud inimesed, kellel käib tihti külalisi ning seetõttu otsisidki nad korterit esimesele korrusele. Mul käis kohe jõnks seest läbi. Ütlesin siis lustakalt, et niikaua kuni öö läbi tümakat ei lasta, on kõik korras. Lugevad-kirjutavad inimesed ju ei kuula tümakat? Ega ju? Äkki ma hakkan hoopis intellektuaalseid vestlusi läbi põrandalaudade kuulama? Omamoodi "Ööülikool"? Palun, palun, olge normaalsed!
Muidu me enne naljatasime, et raudselt kolib alla mõni lõbus mustlaspere. Kunagi sõbral oli selline naabriks ning ta kahtlustas, et mustlased ei maga mitte kunagi. No näiteks tuldi öösel kell kolm tema juurde videomänge laenama. "Ma ei ole rassist, aga", eks. Kunagi olime Egiptuses hotellis kuhu peale väheste eestlaste olid majutatud enamasti hispaanlased, prantslased ja venelased. Hommikul kell viis hakkas see madin, kisa ja trampimine pihta. Inimesed lihtsalt ärkasid vara ning suhtlesid omavahel valjuhäälselt. Mõtlesime siis sõbrannaga, et kas eestlane kui vagur ning uimane inimene kah kedagi niimoodi häirib? No, et mida nad on nii vaiksed ega sega kedagi? Loomulikult on ka neid reisiseltskondi eestlaste hulgas, kes poole ööni joovad ja röögivad aga ma kasutan siin üldistamist. Need hispaanlased, prantslased ja venelased häirisid meid just nimelt varase ärkamise, mitte õhtuste pidudega.