Häda mõistusega

Üldiselt nõustun, et ka minu iseloomustamiseks kõlbab Courtney Love'i tsitaat "I would describe my personality as a cunt!" (tal on täna sünnipäev, muide!) ning mõnikord (no nii korra päevas) ajab see mind ikka täitsa marru. Vähemalt ei ole ma ainuke selline enda perekonnas.
Niisiis, läksin eelmisel nädalal esivanemate juurde, et sealt üks raamat ära tuua. Täitsa neutraalses meeleolus. Ema ütles, et see on üks kole raamat kirjelduse järgi. Ma vastasin, et ma enamasti neid Moodsa Aja omi loengi. Läksin seejärel Mikroga teise tuppa vanaemale tere ütlema. Tulin tagasi, ema vaatas mind oma tuntud "kui pilgud tapaksid" näol ja alustas tiraadi sellest, kuidas ma olen üks vastik plärtsuv ülbik, kes käituda ei oska. Mul vajus suu lahti ja küsisin, et milles nüüd siis järsku asi? (Kuna see pole mitte esimene kord, siis ilmselt oli mu reaktsioon siiski kergelt selline "milles siis nüüd JÄLLE häda?!) Ema vastas, et tuleta meelde! No mul tõesti ei tulnud midagi meelde, sest polnud ju mingit põhjust, miks ma midagi "plärtsuma" oleks pidanud. Ah, iga kord kui ma tema juurde tulevat, olevat mul teatud hoiak ja nägu ees ning pidevalt halb tuju. Mul ausõna, ei olnud sel päeval varem halb tuju olnud, mis sest, et juba uksest sisse astudes oli ta mind taas vihjamisi näpuga kõhtu torganud. Isegi nüüd ei tekkinud halb tuju, vaid lihtsalt tõeline tüdimus sellest teemast: "Kui mul pidevalt halb tuju on, siis järelikult ei ole sellel ju sinuga mingit pistmist? Tuleb välja, et sa lihtsalt oled juhtumisi seesuguse närvihaige, lolli, inetu ja väljaveninud kõhuga värdja ema!" Selle peale kostis ta muidugi, et ma olen tõepoolest täiesti haige inimene ning haaras oma asjad ja põrutas toast välja. Selline see suhtlus meil kord juba on.
Hiljem hakkasin arvama, et minuga tüli väljavõlumine võis olla lihtsalt kaval plaan pääseda lastehoidmisest nädalavahetusel - kuigi meil sellest juttu ei olnud, sain hiljem teada, et tal oli plaan suvilasse sõita ning äkki ma oleks talle lapsi kaasa pakkunud ning erilist põhjust neist keeldumiseks ei olnud. Meenub anekdoot Jukust, kes selleks, et sõbrast lahti saada, teda näpistab ning kui talt küsitakse, et miks ta lihtsalt sõbrale ei öelnud, et too ära läheks, vastab Juku, et see oleks ju ebaviisakas olnud.
See selleks. Valede nägude, tujude ja lausete pärast on meil sadu tülisid olnud ja mitte ainult minuga, kord hakkas näiteks L. suvilas kohe hommikul asju pakkima, kuna see võtab muidu ilmatu aja ning ka sellest järeldati, et meil ei kõlba lihtsalt suvilas koos nendega olla ning üleüldse on L.-l kogu aeg vingus nägu ees. Kui ma siis ütlesin, et no tal lihtsalt ongi, siis leiti, et miks ma ometi seesugusega koos pean olema. Ehk siis, mul on niivõrd kõrini sellest teemast. Ma ei oska alati oletada, mis tujus või millise näoga ma olema pean, et mitte jälle sahmakat kaela saada. Ja ma olen aru saanud, et ega minu olemised seda sahmaka saamist eriti väärata suudagi.
Sama kiiresti kui need tujud algavad, need ka tavaliselt lõpevad. No vähemalt kui on kokkupuutehetki - siis tehakse lihtsalt nägu, et mitte midagi pole olnud ja elu läheb edasi. Praegu me pole rohkem kokku puutunud, ei helistanud ega midagi. Aga meil oli varasemast kokkulepe, et sel nädalavahetusel on lapsed tema juures kuna meil on Punk'n'Roll. Mis ma siis nüüd tegema peaks? Vabandama asja eest, milles ma endal mingit süüd ei näe? Sellest hoolimata tekiks tunne, et "näe, suhtleb ainult siis, kui temal vaja on!" Kas see arvamus on aga 100% vale, kui vaja ei ole, ega ma vist tõesti endast märku ei annaks ka. Jätta Punk'n'Rollile minemata lihtsalt sellise mõttetuse pärast? Hetkel tundub see mulle kõige reaalsema plaanina. Sest ma kardan helistada. Kuidas ma tean, kas ta on veel mu peale vihane või mitte? Või isegi kui enam ei ole, kas minu helistamine annaks talle võimaluse uuesti kõik meelde tuletada? Nagu vanaema enda kohta ütles - kardan siin maailmas kolme asja - usse, äikest ja oma tütart. Ma ei saa ka ilmselt kunagi täiskasvanuks selle sama hirmu pärast. Kusagil alateadlikult arvestan kogu aeg ema arvamusega.
Üks sõber lubas järgmiseks nädalavahetuseks Positivuse piletid välja teha. Kohe esimese mõttena lööb pähe -  mida ema sellest arvaks, kas ta oleks nõus kahte nädalavahetust lapsi hoidma? Kummast üritusest ma eos loobuma peaks? Kas on mõtet üldse öelda, et tegelt nagu tahaks minna, või saab kohe pähe? Kõige lihtsam oleks üldse igasugu sõltuvussuhtest hoiduda ning oma tahtmistest loobuda. Istungi terve suve kodus ja mis siis. Samas võib ju juhtuda, et emal on hea tuju ja ta on meelsasti nõus lapsi hoidma? Selja taga olevat ta rääkinud, kuidas mina üldse lapsi talle ei too. Miks ta ei võiks ise lapsehoidmist välja pakkuda siis, miks mina pean küsima? (Sest see on võim, arvan ma.) L.-i poolsed vanavanemad on küll ise lapsi enda juurde küsinud, aga me ei taha ju ainult neid ka koormata. Kui üldse lapsehoidmisvajadusest rääkida, siis seda on keskmiselt korra kuus. No vahel tõesti oleks vaja. Ja mõnikord juhtub kahjuks, et oleks mitu korda järjest vaja.
Tahaks surra. (Jah, ma olen täiesti labiilne.)