Aga no siin ma olen. Eile küsis keegi jälle FB-s nõu lõhnade kohta, et milline see hea võiks olla. Ma ikka imestan, et inimesed selliseid asju teistelt küsivad. Mu meelest on lõhnad täielikult maitse asi ning see, mis meeldib ühele, ei pruugi teisele üldse sobida. Mulle tundub, et lõhnu vist isegi kingitakse?! Juhul kui enne pole kokku lepitud, milline lõhn kingitakse, on see ikka üsna riskantne. Lõhn on mu meelest kindlasti rohkemgi maitse asi kui ehe või riideese, võrreldav näiteks muusikaplaadiga, mis ehk kingitakse, aga kui ikka ei meeldi, siis jääbki ju vedelema (kas tänapäeval veel kingitakse plaate?). Võib-olla olen ma lihtsalt tundlik ses osas ja enamikele inimestele meeldib enamik lõhnu, mida nad nuusutavad? Mul on just vastupidi, enamik ei meeldi. Ema kinkis mulle sel aastal 2 erinevat lõhnatestrit (no ta kinkis ikka muud ka, mitte ainult tasuta saadud testreid). Üks oli mingi Burberry lõhn, selline täielik meh-emotsioon, ei häiri aga ka mitte midagi erilist. Teine oli Chaneli Mademoiselle, üks hetke populaarseid lõhnu, esimene seos oli mul kohe mu vanavanaema kapil seisnud umbes nelikümmend aastat vana ja aegunud lõhnapudel, mida ma lapsena endale peale tupsutasin. Järellõhn oli veidi parem, aga ikka mitte midagi sellist, mida endale ostma hakkaksin. Testrist piisab, mul jagub ühest väiksest 5 ml pudelist peaaegu kuuks ajaks. Samas tundub, et suur osa inimesi ostabki lõhna just populaarsuse alusel - millest siis muidu need igakuised lõhnaedetabelid poodides - inimesed ostavad just neid lõhnu, mida teised ees on ostnud. Mul seevastu on olnud vaid paar sellist lõhna, mis on meeldinud ning enamasti on need mingid vanad lõhnad, mida nüüd tikutulega otsida tuleb, sest need pole enam popid ning on seetõttu tootmisest maas. Hea, et mul ühest pudelist aastateks piisab. Mul on nimelt üheaegselt üldiselt vaid 3 erinevat lõhna - talviseks hooajaks, suvelõhn ning pidudeks. Suvelõhn on ainuke, mis eriti pretensioonikas ei ole, sest selle peab ju kolme kuuga ära kasutama. Viimased kolm aastat on mul suvelõhnaks Yves Rocheri The Vert, mille taaskord ema mulle andis ning mis sarnaneb väga mu eelmise suvelõhna Elizabeth Ardeni Green Teaga. Seal lingil väidetakse sama. Üldiselt on see päris hea lehekülg, sest annab võrdluseks sarnaseid lõhnu, mis siis loogiliselt võttes ka meeldima peaksid.
Minu viimaste aastate põhilõhn (talvine hooaeg on meil ju see põhihooaeg) on aga Kenzo Le Monde est Beau. See lõhn tuli välja aastal 1997 ning viimati kui selle ostsin, oli seda poes ainult 1 eksemplar. Nagu näha, siis lõhnade lehekülg sellele väga analooge ei anna ning ka siis kui ma poes müüjalt küsisin, kas sellele sarnaseid lõhnu eksisteerib, väitis ta üsna kindlalt, et see on nii unikaalne lõhn, et sarnaseid just pole. Mulle meenutab selle lõhn tomativarte lõhna. Tegelikult peaks seda tomatilõhna tekitama hoopiski mustsõstralehed, mis on lõhna üheks koostisosaks. Jah, mul oli kunagi Dermoshopi mustsõsta käteseep ning see lõhnas tõepoolest sarnaselt. Suvine kasvuhoone, mmm. Ma tahtsin ju kunagi kasvuhoonelõhna tõttu lausa aiandust õppima minna, väga hästi põhjendatud erialavalik ju?
Peolõhnaks on mul aga Diori Hypnotic Poison. Jälle jube vana lõhn, välja antud 1998. Ja jälle ema antud, sest ta ei suutnud seda kannatada. Vanaema seevastu kiitis, olevat korra tallegi seda kellegi matusteks peale pandud. Jah, sellest samast pudelist, mis mulgi kasutusel on. Väide, et lõhnad ajaga halvaks lähevad, mu meelest väga ei päde. Ehk mingi kümne aastaga lähevad, viis ei tee küll veel miskit.
Paar head lõhna minu meelest on veel Lolita Lempicka kõige esimene lõhn (mitu pudelit on sama kujundusega, ma ei ole täpselt kindel õiges lingis). Secret Garden oleks ka minu esimene iseloomustus selle lõhna kohta, nagu ka lingil keegi mainib. Muinasjutuline Alice Imedemaal lõhn.
Igapäevastest nn asjalikest lõhnadest meeldis mulle DKNY Women. Naljakas, et kõik mulle meeldinud lõhnad on üsna erinevatest kategooriatest - on värsked, on puudriseid, on lillelõhnalisi.
Lõhnad seostuvad mälestustega. Ehk kui ma mingit lõhna tunnen, tuletab see mulle meelde ajad, mil ma seda kandnud olen. Näiteks puberteediiga seostub mul tugevalt Yves Rocheri Ming Shuga.
Lõhnadest, mis mulle ei meeldi siis ka. Tegelikult lõhnad erinevad ka olenevalt sellest, kellel need peal on. Sama lõhn erinevatel inimestel tundub erinev. Ükskord ammu läksime kinno ja siis imestasin, miks ühest neiust, kel endal kassi pole, eritub kassipissi haisu. Hiljem ema kaebas, kuidas masside menulõhn D&G Light Blue haiseb kuse järele. Käisin siis selle neiu juurest läbi ning nägin tõepoolest, et ka tema kapil see pudelike seisis. No ma ei tea - kuidas saab üks menulõhn meie meelest kust meenutada? Järelikult enamikule ei meenuta. Eriti õudne on see, kui inimesed endale pool pudelit parfüümi korraga peale kallavad. No kuidas muidu see pudel paari kuuga ära kasutada, et saaks uue osta? Või see, kui higilõhna parfüümiga summutada püütakse st lõhn lastakse riiete peale, samal ajal ihu pesemata jättes. Minu teada tuleks parfüümi piserdada lümfi piirkondadele st otse nahale - kõrvade taha, kaelale, randmete sisekülgedele. Juustele võib ka, aga alkohol parfüümis ei pruugi juustele just hästi mõjuda. Riiete peale võib parfüüm suisa plekid jätta. Aga no sel teemal olen ma inimestega palju vaielnud. Mõni ütleb, et ikka riiete peale, kuhu mujale.
Meenub veel see, kuidas pubekana sai parfüümi asemel endale aerosooldeodoranti peale lastud. Mingi popp sari deodokaid oli lausa, mida me siis sõbrannadega jahtisime, pidevalt tuli sellel uusi lõhnu välja. Leidsin! Impulse deodorandid olid need - näe, sellised pudelid:
Oi, minul olid nii roheline kui lilla deodorant, nii head olid (omal ajal) :D
VastaKustutaIse olen lõhnade osas ka vanakoolikas. Olin 16, kui käisin Rootsis ja sain seal Calvin Kleini Escape'i testri. See lõhn jättis mulle sügava mulje ja muidugi seondub ka suurepäraste mälestustega seal Rootsis. Nüüd olengi sest ajast saadik näpud taha ajanud, kui mõistliku hinnaga Escape'i lõhna näen. Ajatu klassika.