Katri Lipson. Jäätisemüüja

Raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning selle sisukirjeldus on üsna intrigeeriv:
Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Goodreadsis on raamatu keskmine hinne aga üsnagi kehvake ning enamik arvustajaid ohkab, et nemad sellest raamatust aru ei saanud. Lisaks lugesin üht Eestis ilmunud arvustust, kus minu meelest lausa tegelased segamini aetakse - jäätisemüüja ei olnud ju ühe jalaga, jäätisemüüja oli hoopis kaduma läinud Tomaš!? Igatahes, minagi olen selline vana kooli lugeja, kellele meeldib kui otsi lahti ei jäeta ja kõik kenasti autori poolt ära seletatakse. Eriti õudne on see, kui raamat tundub algul jube põnev, nii kangesti tahaks teada, mis värk siis tegelikult on ja lõpus tuleb välja, et autor unustas pooled liinid ja tegelased üldse kuhugi raamatu peale maha ja lõpus mõtle ise, mis oli tõde ja mis mitte (viimatiloetud Murakami 1Q84 oli täpselt selline, 900 lehekülge ilma igasuguse kulminatsioonita, esimene osa oli seevastu põnev ja paljulubav). "Jäätisemüüja" on aga algusest peale nii segane, et mingit asjade lahti seletamist ma ei lootnudki. Sisututvustus on mu meelest ka natuke ühekülgne, see filmiteema ei ole minu jaoks üldse raamatu peamine. Pigem on tegemist ühe suguvõsa looga, kus omavahel õrnalt seotuna ilmuvad lugeja ette kolm põlvkonda. Esimene neist on tõesti seotud filmiga "Jäätisemüüja", mille sisu väidab hiljem üks proua enda elu pealt viksitud oleva. Armastus ilma vastuarmastuseta, segadus keset sõda, mehed ilmuvad ja kaovad. Mu meelest on see lugu üsnagi lõplik. Järgmiseks aga kohtume noormehega, kes elab nõukaaegses Tšehhoslovakkias ning on eelnimetet proua ja ühe eelnimetet mehe (kumma täpselt, jääb lugeja otsustada) järeltulija. See lugu on mu meelest raamatu parim osa, sest sisaldab kogu loo pea ainukest värvikat ja kaasaelamapanevat tegelast - rootslannat Kerstinit (muuseas, nad hääldavad seda a la Tšöstin). Jäätisemüüja meeldis mulle tegelikult ka, aga tema jäi ju kadunuks. Kadri Jaanits märgib oma arvustuses, et Kerstin on tujukas, ambitsioonikas ja manipuleeriv, aga mulle ta istub, sest ma ise olen ka selline  ülejäänud ringisahmivate õnnetukeste hulgast on tema ainuke, kes aktiivselt elu kiirgab. No mida teeksite teie olukorras, kui teie mehe eks on oma terapeudi soovitusel korraldanud peo, kuhu kõik on eksid ja nende paarilised kokku on kutsunud ning kukub siis mingi "kurbuse kivi" abil sassis suhteid siluma?
"Kas sa teed minu kulul nalja? Anna kurbuse kivi tagasi, Kerstin."
"See ei tööta üldse. Igatahes mitte käes. Oled sa kindel, et see pole geišakuul?"
"Ma võin vaid ette kujutada, mida kõike Jan on pidanud koos sinuga üle elama."
"Kujuta aga, kallis Eva, sest sinu kompleksikesed on samamoodi kujuteldavad nagu need krimpsu kuivanud herned, mida sinu pisikene pepukene tunneb läbi kahekükmne printsessipadja."
"Kõige rohkem on mul siiski kahju teie tütrest."
"Mida sina meie tütrest tead?"
"Et ta lasi jalga. Kuhugi Euroopasse."
"Gunilla on nii suur tüdruk, et ta ei pea kodust ära jooksma. Või mis sina lastest tead, sinul nad lasevad juba kõhust jalga."
"Kuidas sa minu nurisünnitustest tead?"
"Kas stjuardesside koolitusel ei õpetatud, et äriklassis on täpselt samasugune õhurõhk nagu turistiklassis?"
"Kohutav. Sa sul oli tõsi taga. Sa ei tunne enne midagi, kui pole laipu." 
Mu meelest üsna vinge mutt ju?!
Kahjuks jätab autor ka Kerstini üsna ruttu maha ja hüppab Gunilla juurde, kes pole oma emalt eriti midagi pärinud ning kellest vägisi tahetakse jätta muljet, et ta on üks õnnetu armastuseta kasvanud ja seda haiglaselt ihaldav neiuke. Loomulikult läheb tal sellisena üksinda Ida-Euroopas halvasti. Miks peavad alati bitchide lapsed oma emade pärast kannatama? Mu meelest on bitchide dünastia hoopiski meeldivam variant ja mitte üldse nii ebatõenäoline.
Peale selliste segaste raamatute lugemist mõtlen ma alati, kuidas autor ise neid raamatuarvustusi näha võiks. Kas ta loeb, et ahhaa! näe, kuidas inimesed mu tekstist aru said või hoopis ohkab, et no kuidas nad ometi sellest niimoodi aru võisid saada. Katri Lipson tutvustas oma raamatut alles hiljuti Tartus, aga kahjuks polnud ma selleks hetkeks veel "Jäätisemüüjat" läbi lugeda jõudnud, võib-olla oleks pidanud minema ja vaatama, oleks ehk põnev olnud.