Ole vait ja söö seda, mis taldrikus!

Loen parajasti lastele õhtujutuks ette lookesi raamatust "Talulood" - seal on vahvad põrsad, targad lehmad, sõbralikud kanakesed ja muud intelligentsed ning sümpaatsed pudulojused. Tavaliselt ongi esimesed lasteraamatud sellised, mis jutustavad armsate loomakeste tegemistest ning enne kui laps on mõnd lehma või siga näinud, oskab ta öelda, missugust häält need loomad teevad. Loomad on ju toredad! Kellele nad ei meeldiks?
Lisaks sellele, et taluloomad on toredad, on nad aga ka maitsvad. Kas te pole kunagi mõelnud, kuivõrd õõvastav ja silmakirjalik on tegelikult see, kuidas ma loeme lastele muinasjuttu kolmest põrsakesest ning teeme siis neile õhtuks viinereid, pilaffi või hakklihakastet? Kui järele mõelda on see ju ikka päris räige. Minu laps on küll küsinud, et kas see on päris kana. Nojah, on tõesti. Inimesed tapavadki kana ära, et teda süüa. Samamoodi tapavad nad ära lehmakese ja põrsakesed. Aga noh, vastikud hiinlased söövad isegi kutsakesi, me vähemalt nii barbaarsed ei ole. Viimati anti McDonaldsist lasteeinega raamatuid kaasa. Laps luges mammutitest, keda kurjad inimesed taga ajavad. Ma seletasin, et kahjuks oli nii jah. Inimesed olidki mammutitele kurjad, ajasid neid karjakaupa taga ja nottisid maha. Inimesed tapsid Ameerikas lausa kõik piisonid maha, sest need maitsesid hästi.
Eile lugesin seda ja no tõesti kadus kanaisu ära, lugege kommentaare kah. Siis jagati FB-s tapalemineva lehmakese kurba nägu. Jah, taaskord näide sellest, kuidas Internet päeva ära rikub, aga tegelikult me ju teame seda, et elu selline on. Me lihtsalt eelistame mitte märgata. Elu lihtsalt on selline võikalt ebaõiglane. Ma ei hakka üldse rääkima isiklikest valikutest taimetoitlaseks hakkamisel, enamiku inimeste jaoks on see üle mõistuse keeruline ning siiski jääb see ilmselt alatiseks vaid käputäie fanaatikute pärusmaaks. Liha tootmine kasvab maailmas aastast aastasse. Inimene on segatoiduline. Ma mõistan täielikult taimetoitlasi, ma ei saa aru sellest, miks peaks kellegi toiduvalik üldse vaidlusi tekitama, ma lihtsalt konstateerin fakti, et enamik inimesi ei ole ega hakka kunagi olemagi taimetoitlased. See teema läheb otsapidi eilsesse, tarbimist ja raiskamist puudutavasse, sest ka toitu toodetakse maailmas nii palju, et suur osa sellest rändab otse prügikasti. Ning sealjuures üha suurenev osa inimestest hoopistükkis nälgib. Ameeriklased alustasid loomade "tuunimist" antibiootikumide ja GMO-ga  - ikka selleks, et saada kiiremini ja rohkem, seda teed läheb vaikselt ilmselt ka ülejäänud maailm. Süüa on ju vaja, inimesi sünnib üha juurde. Ja jälle ei ole väga midagi teha. Indiviidi tasandil võib ju võimalikult ökolt elada, aga suur pilt sellest väga ei muutu. Inimestel ei ole raha ega aega mässata, nad nõuavad kõige odavamat vorsti ning neid ei huvita, kuidas see vorst valmistatud on. Mis kuradi loomad, meil on inimesed näljas! Samas mu meelest nõustub enamik, et jah, loomad on elusorganismid, kellel on mingisugused tunded ning otsest loomapiinamist ei õigusta väga keegi. Me ütleme, et farmides võiks ju olla normaalsed tingimused, kuid kas tegelikult ka on, ei julge eriti küsida. Me lihtsalt nendime, et elu ongi selline, kus ühed söövad teisi. Ega need loodusfilmid ka teab mis halastusega ei hiilga. Selles valguses meenub mulle alati see imeline raamat C.McCarthy "Tee" - ma usun, et on üsna lihtne tulla otsusele, et muu toidu puudumisel paneme lihtsalt mingid nõrgemad inimesed kusagile puuri kinni ja hakkame neid vaikselt otsast sööma. Osad ei hakkaks, aga noh, ongi parem, saame nemad ka ära süüa ja elame jälle ise paar päevakest kauem. Loomulik on elama jääda, mitte end ohverdada. Geenid peavad edasi kestma. Sellest, et esmapilgul vastuoluline geenide edasikestmine ja osa inimeste (ja ka loomade) võime ennast ohverdavalt käituda on tegelikult omavahel seoses, on R. Dawkins oma "Isekas geenis" kirjutanud. Sellest, et elu on rõve ja ebaõiglane, on ta ka kirjutanud. Ainuke jama on see, et erinevalt loomadest (ilmselt, aga mine sa tea), suudavad mõned inimesed seda rõvedust endale teadvustada. Elu see kergemaks ei tee, parem ära mõtle selle peale ja head isu! Imelik ju, et isegi enamikul lastest, kes kõigepealt kuulevad nunnudest loomadest ja seejärel hammastega nende kallale asuvad, ei teki erilist dilemmat. Mõnel tekkivat, aga nemad on vähemuses. Äkki ka see on osa geenide salakavalast plaanist?

"Emme, mulle ei meeldi mu väike vend!"
"Ah, ole vait! Nii ei räägita!"
"Emme, ma tõesti ei taha oma väikest venda!"
"Tasa!"
"Emme, mu väike vend on nii vastik!"
"Ole kuss, meie peres süüakse seda, mis parajasti laual, ega vinguta!"