Ma ei tea, miks ma üldse loen neid "Minu"- sarja raamatuid, kui olen veendunud, et inimestest on targem end eemale hoida ja nende raamatute konks on üldiselt ju selles, kas konkreetne kirjutaja sulle meeldib või mitte. Raamatu põhjal siis. Loomulikult saab niimoodi äärmiselt adekvaatse pildi. No umbes sama adekvaatse kui esimese poole sekundi jooksul, millega inimene pidavat keskmiselt teisest endale esmamulje looma.
Igatahes "Minu Californiaga" läks mul selles osas pahasti. Raamatu 25. leheküljel nendib autor robottolmuimejast rääkides, et "olin suuteline kümnete minutite kaupa tema tegevust jälgima, sest ta meenutas mulle natuke sellist armsat, aga rumalavõitu kodulooma nagu meie Eestisse maha jäänud kass Endel." Nii, kui te nüüd isegi aru ei saa, milles probleem on, siis ilmselt ka teie mulle väga ei meeldi. Koduloom on armas aga rumal (ok, "rumalavõitu")? Ükski loom ei ole rumal! Meie, inimesed, oleme piisavalt rumalad, et loomi enda kategooriates hinnata (ähähää, loll loom, üritab voodi alla pugeda, ise nii paks! ähähää, loll loom, ei oska ise pakist sööki võtta, ootab, et inimene annaks!"). Võtame kodulooma, sest ta on armas, mis sest, et rumal? Ja siis jätame selle lollikese veel maha ka kui ise Ameerikamaale kolime? Ma kujutan ette, et looma kolimine ookeani taha ongi kohutavalt tülikas kui mitte võimatu (kuidas kass nii pika lennu üle elaks?), kuid lihtsalt mainida, et jäi maha, ja seda veel samas lauses rumalusega? Minu jaoks on koduloom pereliige ning ma ei kujutaks ette, et mainiks oma pereliikme mahajätmist vaid nii muuseas. Ma saaks aru, kui räägitaks, et proovisime igatepidi, aga kahjuks pidime tunnistama, et võimalust pole, jätsime oma looma headesse kätesse, aga niimoodi? Jäi lihtsalt maha. ja kõik. Põhjendusi pole vaja.
Tekkis kohe analoogia nädalavahetusel sünnipäeval kuuldud looga, kus mu kodusea omanikust sõbranna jagas taaskord kaasinimeste "geniaalseid" küsimusi, mida talle seaga jalutades ikka nii ülepäeva esitatakse, üheks olnud, et "kui ta ära sureb, kas sa sööd ta siis ära või?", mille peale sõbranna tahtnud küsida, et kui su vanaema ära sureb, kas sa sööd ta siis ära, aga muidugi on selline küsimus kohe jube ja kohatu, aga kodulooma kohta sama küsida pole seda mitte.
Niisiis tekkis mul raamatu autori suhtes eelarvamus ning mõned leheküljed edasi sain aimu, et kerget ärritust on tundnud teisedki, kui lause "80 ruutmeetrit, mille allkorrusel on elutuba/söögituba ja köök ning üleval kolm magamistuba ja tilluke vannituba. Kui meie mahtusime vaevu oma kahe lapsega sinna ära/.../" sõnad "mahtusime vaevu" olid lausa pastakaga alla joonitud, küsimärkidega varustatud ja lisaks oli kirjutatud "väga vähe tõesti?" - ega jah, Eestis ei ela ju sellistes kitsukestes ridaelamuboksides tõesti keegi, rääkimata ühetoalistest korteritest, kus ka kahe lapsega hakkama saadakse.
Ärritunud pastakaomanik oli kirjutusvahendi käiku lasknud ka järgmisel lehel, aga kahjuks oli siin raev tema meeleerksust tuhmistanud, nimelt kirjutab enda arvates tähelepanelik lugeja lause "Meie maja paiknes koos viie teise samasugusega ringis ümber suure hoovi, mille süda oli hiiglaslik mänguväljak. Kui igas korteris elab keskmiselt kaks last, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et hoovi peal võinuks parematel päevadel olla korraga mängimas kuni 72 last." juurde sarkastiliselt, et 6 X 2 =12? Matemaatika koolis 2? Tegelikult ei pannud pastakaomanik aga ise tähele eelmisel lehel olnud täpsustust, nimelt, et igas ridaelamus on kuus korterit. 6 X 6= 36 ja 2 X 36 = 72. Kus veel kui enda blogis saad sellistele ebatäpsustele tähelepanu pöörata?! Ei hakka ju ise raamatusse juurde kirjutama, ega algne kirjutaja ju ilmselt seda uuesti laenutada ei kavatse, et vaadata, kuidas tema täiendustele reageeritud on.
Tegelikult see raamat ju halb ei olnud. Kirjutati California-elu mitmetest tahkudest ning täitsa huvitavalt. Siiski, kui raamat paari sõnaga kokku võtta, oleksid need märksõnad minu jaoks "first world problems" ja "pealiskaudne ellusuhtumine". Naljakas oli minu jaoks see, kuidas autor imestab, kui teda Barbiega võrreldakse.
Mul on kaks kassi, mõlemad isemoodi armsad, aga mul tuleb küll tunnistada, et ma mõtlen, et must kass on targem ja hall kass rumalam. Rumalamal hallil läks näiteks hulk aega, et ära õppida, et must kass on nii tuppa tulles kui ka toas olles üks ja sama loom - ta oli ikka veendunud, et kui must kass tuppa tuleb, siis on ta mingi õudne kuri ründaja, kelle peale tuleb sisiseda ja turtsuda. Must ilmutas selle peale oma (emotsionaalset) intelligentsust, teise turtsumist võimaluse piires ignoreerides (selle asemel, et ise närvi minna).
VastaKustutaVõib muidugi olla, et hall on lihtsalt närvipundar, sest ta olevat liiga noorelt ema juurest ära võetud (ja must kass sai ema juures elada, kuni ta oli juba selline kõrgete karkjalgadega nooruk). Õigemini, närvipundar on ta kindlasti, sest emotsioonid muutuvad tal uskumatu kiirusega ja ilmuvad kuidagi motiveerimatult (nt vihastab äkitselt tühja koha pealt meie jalgade või omaenda saba peale). Aga see, kui kaua tal teise kassi äraõppimisega läks, paneb mõtlema, et äkki tekitas ema juurest äravõtmine või miski muu talle ajukahjustuse, nii et tal ongi äärmiselt kehv mälu.
AAaah, see, et Korpus meie juures ei ela (vaid mu tütre ja ema ja õe ja boonusisaga) tekitab praegu terava soovi võtta uus kass!
VastaKustutaMind hoiab tagasi ainult see, et kui läks arutamiseks, kes minuga Vähedepressiivsesse Väikelinna kaasa elama tuleb, sai kass maha kriipsutatud, sest Pealinna männises, väikese majaesise teega elamises saab ta õues käia, aga minu teisel korrusel asuva ja suure tee kõrval asuva korteriga oleks see eriline hoolimatus - ning rihma vihkab ta kirega, KIREGA. Noh, ja uuel kassil ei oleks siin ju parem. Ta oleks ka toakass siin.
aga...
aga...
AGA...
Eih, võtan lapse enne, siis mõtlen edasi.
notsu: ma kusagilt lugesin, et see kassi emotsioonide järsk vaheldumine (n hakkab suvalise koha pealt mööda maja ringi kablutama) olevat kassidel stressi tunnus. Mingi väiksemgi liikumine a la tolm langeb, võivat siis säärase hoo põhjustajaks olla. See, et ta niimoodi teist kassi ära ei tunne, on aga tõesti kummaline ja mu meelest ka mitte päris normaalne.
VastaKustutaväga väga naine: no mul on ka toakass. Ma algul seepärast kassi ei tahtnudki, aga nüüd mõtlen, et on ikka hea, et võetud sai. Meil on õnneks üle 80 ruutmeetri ruumi, ei pea päris ühes toas istuma. Õue ta ei saa, sest samuti suur tee ja rihmaga viimine oleks vist pigem piinamine.
Mul on sõbranna, kes leidis Valgevenes elades kassi. Too reisis nendega kaasa nii Portugali kui USA-sse kolides. Täna elatakse taas Eestis ning arvake ära - jah, kass on samuti siin. Kellele läheb korda, see suudab ka kassi kaasa võtta.
VastaKustutaMa olen leidnud end nüüd viimasel ajal päris sageli küsimas, et miks ma neid minu-raamatuid üldse loen? Miks ma raiskan neile aega, kui võiks samal ajal lugeda päris kirjanike kirjutatud teoseid. Ja enam ma ei viitsigi. Nii palju minusid on mul pooleli jäänud, et kahju hakkab maha visatud ajast.
Noh. Päris-kirjaniku päris-raamatut loed sa nädala või mitu. (Mina vähemalt loen.) "Minu" saad läbi õhtu või paariga.
VastaKustutaMe vajame ajule nii pingutust kui puhkust. Kes vaatab seriaale, kes istub Facebookis, kes loeb kergemat kirjandust. See ei ole raisatud, vaid puhatud aeg, ja ka seda on vaja, ja selle pärast endale tuhka pähe raputada - ei ole kohane.
Minu :) arust on Minu raamatud maailma kirjususe osas väga valgustuslikud. California mulle väga ei meeldinud, aga ehk on see keskkond mulle lihtsalt liiga tuttav - olen Palo Altos palju käinud ja sealsete 1st-world-problem teemadega mõneti tuttav. Aga lugeda võib ju kogu maailmast alates Supilinnast kuni eksootiliste pärapõrguteni teisel pool palli :)
Neid minu-raamatuid võib võtta ka kui reisijuhte. Barcelonas lugesime "minu Barcelonat" ja see annab linna avastamiseks parema tausta kui mistahes ametlik reisijuht.
Ja üldse, raamatu teeb huvitavaks huvitav, tähelepanelik, vaimukas ja hea sulejooksuga autor. Mu lemmikud on seni olnud Jaana Davidjants (Berliin), Heilika Pikkov (Jeruusalemm) ja Liina Org (Suriname).
Kaur: jah, ma loen ka neid nö vahelduseks. Ikka parem kui Cartland, ma eeldan :) Kogu aeg ainult neist "toituda" kindlasti ei suudaks, aga tõsisemate raamatute vahele sobivad hästi. Minu lemmikud "Minu"-sarjast on peale nimetatud Berliini ja Jeruusalemma (Suriname ei jäänud nii eredalt meelde) veel Shanghai, Prantsusmaa, Kambodža, India, Island ja Tai (seda enamik ei salli just autori pärast, aga mulle täitsa sobis tema elurõõm ja lõbujanu). Barcelona ootab hetkel lugemist.
VastaKustutaNeed mul puha lugemata! Kas Island või Reykjavik (Tui Hirv)?
VastaKustutaIsland. Reykjaviki pole veel lugenud.
VastaKustutaMu hall kass on õnneks pikapeale ikka musta kassi tundma õppinud, mis ei ole musta kassi jaoks ehk kõige mugavam, sest hall kipub temaga vahel tüli norima, nüüd, kus ta teab, et must on ohutu. Aga stress, jah... ma ei kahtlegi, et tal on stress, aga häda on selles, et stressi paistavadki talle põhjustavat sellised pisiasjad nagu mingi asi vales kohas (nt põrandaharja vihkab ta hirmsasti ja üritab maha murda, kui sellega põrandat pühkida), inimesed, kes kõnnivad, kui tema tahaks, et nad paigal oleks, inimesed, kes on lihtsalt niisama ja talle tähelepanu ei osuta, ja inimesed, kes osutavad tähelepanu valesti (nt silitavad vale nurga all või vale tugevusega).
VastaKustutaPuhtobjektiivset, välist stressi peaks mustal kassil rohkem olema juba sellepärast, et hall kass käib teda rohkem tüütamas kui vastupidi. Aga ometi on must rahulikum.