Kuidas ma võimudega koostööd tegin

Tulen siis mina hommikul unesegasena last lasteaeda viimast ja näen, et mingi paarike kohmitseb meie fonoluku juures. Lähemale jõudes kuulen läbi luku L.-i hädist häält, mis püüab selgeks teha, et tema on kopsupõletikus ega saa inimesi kuidagi abistada. Minus tärkab lootus - mis siis kui lõpuks on Emori küsitlejad lõpuks õuele tulnud, mis siis, kui nad minu erakordselt olulist arvamust teada tahavad? Jehoovatunnistajatena nad just välja ei näe. Kohmitsejad märkavadki mind ja ka neis tärkab lootuskiir - kas ma laseks nad sisse ja vastaks paarile küsimusele ühe majas oleva korteri ning selle elanikkonna kohta? Ma ei mäleta, kas ma küsisin, kes nad on, vabalt võib olla, et mitte, aga nemad tutvustasid end Maksu-ja Tolliametina, mingid isikukaardid olid ka olemas. Loomulikult lasin nad sisse, MTA on ju see tore asutus, kes mulle iga kuu veebruaris 13. palka maksab. Seletasid edasi, et neil vaja natuke infot ja lisaks mõningaid isikuid fotode järgi tuvastada. Issand, kui põnev?! Mingid kahtlased ärid meie majas? Ega nad väga ei seletanud, pistsid mulle nina alla dokumendi minu õiguste ja kohustustega, millesse ma väga ei jõudnud erutusest süüvida (jah, enne allkirjastamist nad küll küsisid, kas lugesin ikka korralikult läbi, aga no kes siis sellele ausalt vastab, eks) ning mainisid miskit firma korterist. Põhimõtteliselt taheti teada seda, kes, mis ajast seal korteris elab, kui elab ja milline on tema eluviis (ei midagi kriminaalset, lihtsalt, kas tegemist eraisiku tavapärase eluga või aetakse mingit äri ka). Lõpuks pandi fotod ka nina alla, ilmselt siis passipildid, millest tuvastasin vaid korteris alaliselt elava isiku. Ülejäänute kohta kirjutasin, et võivad olla ja võivad ka mitte tuttavad olla, foto järgi keeruline 100% öelda. Kõike pidin oma allkirjaga tunnistama.
Tuppa minnes teadis L. kohe rääkida, et tegemist ilmselt firma korteri enda huvides kasutamisega, mille pealt siis mingit maksusoodustust on taodeldud. Tallinnas olevat selliseid skeeme uuritud, ilmselt nüüd ka siin. Nojah, tore, mina olengi see Pavel Morožov, kes teiste peale koputamas käib. Kui nüüd ukseesine ära mürgitatakse, on teada, mille eest. Miks sellised asjad alati mulle kui lihtsameelsele kaela kukuvad? Miks minu käest ei taheta teada pesupulbri kasutamise ja telekavaatamisharjumuste kohta? Õnneks L. ei aasinud, et miks ma ometi kurttumma mängida ei oska vms. Võimudega tuleb ju ometi koostööd teha, eks? Hirmus oli see, et pärast surus MTA onu mul veel kätt ka nagu tõelisel kollaborandil. Kas ma olen sama hea kui kulakutegija nüüd? Oleksin pidanud veel lisama, et "kogu aeg on mingid peod, akendest loobitakse raha alla ja irvitatakse Eesti riigi üle!"