Ka tegelased ju korduvad. Me oleme neid asotsiaalseid pahuraid (vana)mehi ja erudeeritud, aga seksuaalselt aktiivseid, oma lesbikogemusi meenutavaid kauneid noori naisi ennegi kohanud. Võeh, naisõiguslased pahandavad - järjekordne keskealise valge mehe seksuaalfantaasia!
Mulle Houellebecq meeldib. Mulle meeldib tema enesekindel stiil - ta kirjutab lõigu mingit sündmust või käitumismustrit kirjeldades ning lõpetab selle üldistava kokkuvõttega, sageli ühelauselise konstateeringuga - just nii ongi. Saame ühe kenasti tsiteeritava aforismi. Houellebecq ei kahtle, ei too sisse erinevaid seisukohti, ta läheb sirgjooneliselt ennustatava kaose suunas. Sa kas noogutad kaasa või vihastad.
Aga ma ei saa ka aru, miks talle seda ette heidetakse. Tegemist on ju ilukirjanduse, mitte arvamusartikliga, inimestel ongi enamasti must-valged seisukohad. Kuna Houellebecq´i minategelane kannab samuti eesnime Michel, siis kiputakse tegelaste arvamusi kirjanikule endale üle kandma. Keskealine valge mees on ta ju ka. Nii nagu Kender on võigas pedofiil, nii on ka Houellebecq rassist ja seksist? Kas see on mingi eneseabi kirjanduse ja elulugude lugemise buumi mõjudest, et muud kui enesekohast kirjutamist enam ette ei suudetagi kujutada? Ei kujutata ette, et keegi võiks ette kujutada? Mu meelest on täitsa võimalik kirjutada mitte-fantaasia romaani, mille tegevus toimub kaasajal, kuid mis ei põhine reaalsel elul (see oli siin iroonia).
Raamatule heidetakse ette ka seksi, detailsed kirjeldusi, kehavedelike voolamist ja isegi pedofiiliat (!). Seda viimast mina kusagil ei märganud. Mida sa loodad leida raamatust, mille kujunduses kasutatakse pilti kutsuvalt sassis voodipesust (eestikeelse variandi äärmiselt õnnestunud kujundus, muudes variantides enamasti nappides bikiinides naisekehi)?
Minu meelest markeerib seks raamatus lähedust palju laiemas kontekstis. Seks on lihtsalt inimliku kontakti äärmuslikem vorm. Houellebecq´i tegelane põlgab ju S&M seksi just selle minetatud läheduse pärast. Seega ei käida ka Aasias pelgalt prostituute keppimas, vaid loomulikku, inimlikku ühendust otsimas, mis Lääne ühiskonnas kaduma on läinud.
Läänes ei osata enam nautida, teineteisele pühenduda, ei soovita üksteist õnnelikuks teha, vaid ainult raha teenida ja tooteid tarbida. Ma arvan, et praeguses maailmas meie kindlasti selle Lääne maailma alla ei sobitu (veel) - meie ühiskondlik lõhestatus pole veel nii kaugele jõudnud, et eksisteeriks ulatuslik ennast tilgatumaks töötav jõukam keskklass, kes veedab oma elu kusagil turvatud pilvelõhkujates ja eraldatud elamurajoonides, aga kindlasti on inimesi, kes sellisest elust unistavad. Houllebecq näitab, mida see kõik endaga kaasa toob. Tuletame siinkohal meelde, milline menu on saatnud Halle varjundeid - just nimelt S&M, firmatooted, eralennukid jms kui unelmate elu ning seda idealiseerivad tavalised pereemad.
Kas me ka tegelikult tahame ja oskame niimoodi elada ja õnnelikuks saada? Houellebecq väidab, et tegelikult me vajame palju vähem. Me vajame seksi ja seda mitte lihtsalt keppimise mõttes, vaid me vajame, et keegi teine meid hellitaks, näitaks üles huvitatust meie suhtes ning meid õnnelikuks teeks. Mu meelest võiks seda ka näiteks armastuseks nimetada. Abielu on hukule määratud, kui selle all mõistetakse mingisugust töökorraldust, aga mitte üksteisele pühendumist, üksteisega arvestamist ja soovi teineteist õnnelikuks teha.
Ma olen isegi meie ajakirjandusest lugenud lugusid seksivabast edukast abielust. Kas te usute seda? Muidugi on ka aseksuaalseid inimesi olemas, aga pigem hakkab silma see, et seksi serveeritakse kui isiklikku hobi, millega tegelemiseks on vaja lihtsalt "härjal sarvist haarata" ning teine inimene on sealjuures lihtsalt "masturbeerimise abivahend". Mu meelest võib Houellebecq´i küll täitsa "viimaseks humanistiks" pidada nagu kusagil kunagi öeldi, võib-olla sobivad just tema šokeerivad meetodid ühele korralikule kalestunud kapitalistile? Vähemalt teda loetakse.
Kui me eemaldame elust igasugused "räpased" naudingud ning elame vaid puritaanlikult puhast elu (kogu see tervislikkuse, sportlikkuse, puhtuse võidukäik), siis kas me ikka oleme rohkem inimesed või lihtsalt ühed õnnetud loomad?
ma igiseks natuke selle S/M ja "tundetu seksi" võrdsustamise kallal. üks mu lemmik-seksiblogi, mis ma vahel lugenud olen, on S/M-iga tegeleva inimese oma ja tema (jpt) kirjutatu põhjal ei välista see konkreetne kink küll hoolivat suhtumist - ja miks peakski, võrreldes suvalise muu käitumismalli või fetišiga? nt sellega, kui kedagi erutavad sukahoidjad? nt tundub, et selles ringkonnas respekteeritakse üksteise "eid" keskmisest paremini, sest jamad, mis võivad selle eiramisest tulla, on suuremad. see selleks, aga blogija kirjeldab ka oma armastavat ja hoolivat püsisuhet. mille raames nad üksteise rõõmuks ja mõnuks BDSM mänge mängivad.
VastaKustuta(ja "halli varjunditele" - ja üldse manipulatiivsetele ja vägivaldsetele suhetele - on raske leida rangemat kriitikut kui too blogija).
http://pervocracy.blogspot.com.ee/ - kahjuks on ta nüüd paar aastat pausi pidanud, aga ka vanad postitused ja kommentaariumid on vahel täitsa kosutavad lugeda. kaks püsirubriiki ongi olnud "halli varjundite" nokkimine ja Cosmo pilkamine (cosmocking).
Houellebecq põhjendab seda seisukohta valu vastandumisega mõnule. Et tegelikult ei ole ju "normaalne" valust mõnu tunda. Võimumängud jms on ilmselt veidi teine tasand, tema kirjeldab konkreetselt üksteise veristamist raamatus. Mulle endale tundub ka kuidagi "loomuvastane" see, et valu naudingut pakuks (vähemalt mitte selles määras nagu raamatus kirjeldatakse - konks läbi munandite), teatud piirini ehk veel, kuid kui juba veri mängu tuleb, siis julgen arvata, et inimesel on ikka peas miskit valesti läinud kui ta sellist varianti eelistab.
VastaKustutaMa ei ole küll selle teemaga üldse kursis, kuid tundub, et minu jaoks on olemas mingid tasemed alates püsipartneriga piiride katsetamisest kuni võhivõõra piinamiseni kuskil klubis, kus sa ei tea, mille tõttu ta kõigega nõus on, ning nende vahelt jookseb mingi piir, millest alates ma tõesti soojade tunnete olemasolu enam ei usu.
no aga see kehtib ju igasuguse seksi kohta, et tehniliselt võttes sama asja tegemine püsipartneriga on teistmoodi kui nt prostituudiga ja klubist leitud juhupartneriga jälle kolmandat moodi. võtame näiteks sellise samuti teatava riskantsusega asja nagu ilma kaitsevahenditeta seks. kõik, mis sa ütlesid bdsm kohta, kehtiks ka selle kohta.
VastaKustutaiga kord, kui ma päris BDSM-harrastajate enda juttu - mitte kellegi fantaasiaid, olgu need siis erutuse või õudusvärinatega kirjutatud - loen, siis sellest paistab, et selles ringkonnas pannakse vähemalt turvalisusele palju rohkem rõhku kui muidu keskmiselt. hirmus range reglement on.
ja ikka see ei-ütlemise asi - sa räägid "ei tea, mille tõttu ta kõigega nõus on", aga n.ö tavaseksis esineb vastikult sageli ju seda, kus lihtsalt sõidetakse teise otsesest _keeldumisest_ üle. ma arvan, et teise inimese keeldumise eiramine on suurem, üldisem ja levinum probleem kui see, et kellegi entusiastlik nõusolek on kahtlaste motiividega.
leidub muidugi halbu ja neurootilisi inimesi igal skeenel, aga laias laastus tundub, et BDSM seltskond suhtub vägistamisse (vägisi seksimisse, safewordi eiramisse jne) palju taunivamalt kui ühiskond tervikuna. visatakse klubist välja, jutud lähevad laiali jne. vrd tavaeluga, kus Rents kirjeldas, kuidas tema tuttavat üritati politseis veenda, et see vägistamise kohta avaldust ei kirjutaks, sest "sa olid ju nagunii ise purjus".
a seda pervokraadi blogi soovitan tõsiselt, seal on hästi palju asjalikku juttu seksi konsensuaalsusest, sellest, mida õieti tähendab entusiastlik nõusolek, kuritarvitamisest, soorollidest jne jne.
VastaKustuta(kohe blogi lahti võttes esimesel leheküljel, minu paksendus: "Maybe the biggest unexpected way kink has improved my life is that I've learned different and much better ways of looking at consent. Because while kink definitely isn't a magical consent haven, the kink community has popularized some pretty cool concepts around negotiation, safewords, limits, the idea that agreeing to one thing is not agreeing to everything, and the idea that who you are does not imply what you're willing to do. Even when I'm not doing kink, these are useful. It's helped me to structure my statements about what I want based on what I want, not on what I think I'm allowed to ask for. It's helped me put trust in my own limits."
VastaKustutavabandust, paksendus ei tulnud läbi, bloggeri html on nähtavasti teine kui wordpressis, aga ma tahtsin esile tõsta seda kohta, et "the idea that agreeing to one thing is not agreeing to everything". mis on mumst väga terve ja asjalik suhtumine igasuguses seksis. või üldse inimsuhetes. ja nüüd ma jätan natukeseks su blogi spämmimise katki, esitades ühtlasi oma vabandused liiga kiire avaldamisnupu klõpsimise pärast, mis teeb minust sarikommentaatori, sest alati jäi mingi mõte veel kirja panemata.
VastaKustutaLugesin su kommentaare läbi postkasti, seal oli paksendus kenasti näha, siin mitte, imelik. Ei spämmi sa midagi, mida rohkem kommentaare, seda uhkem ju :)
VastaKustuta"tehniliselt võttes sama asja tegemine püsipartneriga on teistmoodi kui nt prostituudiga ja klubist leitud juhupartneriga jälle kolmandat moodi. " - kusjuures H. kirjutab ka sellest. Olevat suur vahe Euroopa ja Aasia prostil, rassistlikult öeldes siis ühed on kapitalismist ära rikutud ja raha orjad, teised nö vabad looduslapsed. Ma väga ei usu, et see eriti pädev on, aga no ma jällegi ei tea ka. H. jaoks oleks justkui hierarhia "see üks ja ainus imeline vabameelne naine" (keda raamatus suure erandina välja tuuakse) ning kohe selle järel Aasia prostid. Mulle tundub, et seda S&M negatiivsust käsitleb H. pigem kontekstis, kus S&M muutub nö trendikaks nende inimeste puhul, kes lähevad asjaga kaasa seetõttu, et tavaseksi nad lihtsalt enam nautida ei oska, kuna nad ei talu lähedust.