Igatahes kõige lemmikuma esinejana, keda ma ka laval näinud olen, võin ära tuua Marilyn Mansoni. Minupoolne kontserdiarvustusemoodi asi on siin (ärge pange tähele seda algust, mul pole aimugi, kellest see on). Tuleb tunnistada, et üks parimaid elamusi.
Teine koht - Rammstein. Ma olen käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil Eestis ning pole pidanud kunagi pettuma. Viimase kontserdi arvustus on siin.
Seejärel Alice Cooper Haapsalu lossivaremetes. Käisime seal koos ühe isa sõbraga, lõpuks läksime temaga ikka lava ette karglema ka. Mäletan, et pool linna oli Cooperi meigiga mehi täis. Kõik need giljotiinid ja "õudus"-elemendid, mida ta laval kasutab on tänapäeval muidugi täiesti karikatuursed ja midagi hirmsat tema lavashows küll pole. "Mõrtsukatööd" läbi viia aitab tal muuseas oma lihane tütreke.
Metallica. Käinud olen kahel kontserdil, viimasele ei läinud (kuigi kutsuti), sest arvasin, et olen vastutustundetu kui imiku L-ga koju jätan. Hea, et enam seda deprekat pole (eriti). Kahjuks käisin ma mõlemal kontserdil seltskonnaga, kes lava ees fännamisele eelistas viisakalt tagareas õlut libistada. Lava ette vähemalt esimesel korral muidugi minusugusel asja ei oleks olnudki, üks tõsine suurt kasvu metallist-naine väitis, et tema olevat nii viiendas reas olnud eestpoolt esimene naisterahvas ning tema ees laius vaid mustades riietes pikajuukseliste (mees)hevikate hord.
Ozzy Osbourne. Arvustus siin. Sel suvel tuleb Black Sabbath oma viimase tuuriga ju Lätisse, aga ega ma päris üksi ka minema ei hakka. Isa arvas, et tema selle vana ja hädise Ozzy nägemise eest küll maksta ei taha, las parem jääb ilus mälestus (mille see eelmine Ozzy soolotuur ilmselt juba ära rikkuda jõudis). Melomaan või asi...
No ja siit tuleb Scooter. Neid ma olen ka ikka mitu korda käinud kuulamas. Tallinna Laululaval, Tartus Atlantises ja Pühajärve Beach Partyl vähemalt. Viimane oli eriti äge, sest bänd jõudis kohale alles hommikuks, õnneks me 2 Quick Starti ja muude Eesti popbändide ajal magasime, seega jõudsime üleval olla. Mõnusalt vähe rahvast ja värske tunne oli sel hommikul. Kell oli ikka kuskil 6-7 ja päike siras taevas.
Monster Magnet. Soojendas esimest Metallica kontserti ja oli minu hinnangul helikõlalt isegi parem (ärge näkku lööge). Teist Metallica kontserti soojendas Tanel Padar and The Sun. No comments. Ok, Bullet For My Valentine oli ka, aga neid ma väga ei mäleta ega poleks osanud öelda, et olen nende kontserdil käinud. Neile, kes veel ei tea, kui ägeda bändiga tegemist on (nad on oma stiili tegutsemise ajal küll mitu korda muutnud), minu lemmiklugu neilt :
R.E.M. Käis kunagi Saku Suurhallis. Guugeldades tundub, et vist lausa kahel korral. Mina käisin ühel. Väga ei mäleta. "Shiny Happy People"'it nad toona enam ei teinud, sest polevat siin ilmas võimalik enam nii positiivne olla.
HIM. Üks korralik pettumus Pühajärve Beach Party pealavalt. Tüüp rohkem jõi ja suitsetas laval, kui viitsis laulda. Tema erilisest häälest küll midagi kuulda ei olnud.
Bloodhound Gang. Vastupidiselt ülikõva esitus PBP pealavalt. Rahvas hullus, neiud minestasid, mu sõbranna kukkus ja hädaga saime ta teiste jalgade alt püsti tõmmata. Kõik arvasid, et tuleb mingi diskobänd tegema seda ahvide lugu (Bad Touch, noh), aga tuli hoopis korralik punkrock. Tänaseks päevaks on nad küll kahjuks endas elektroonilise poole avastanud, aga viimase plaadi peal on ka üks minu selle aasta lemmiklugusid (sõnad, need sõnad muidugi - Tõelise Mehe hümn):
Phil Collins. Käisin teda vaatamas nii Stockholmis Globenis kui ka sama tuuri kontserdil Tallinnas. Globenis istusime kusagil kõrgel lae all, nägi hästi, kuid treppidest ronimisest olid pärast jalad kanged. Kontsert oli tore, Phil soe ja sõbralik, show lõpus kutsus lavale ka oma pisikese koera. Selline hästi kodune ja mittestaarilik onu. Hiljuti näitas sama tuuri üht kontserti ka iConcerts telekanalilt (kus üldse näitab väga häid asju n The Doorsi kontsert jms, soovitan vaadata). Leidsin veel sellise artikli. Kas tõesti sai see üritus ka teoks? Ma küll ei mäleta...Tartu laululaval olen välismaa bändidest näinud vist ainult Depeche Mode'i ja Dingot. Phili (Phil Collins Big Band) käisime 1998. aastal vaatamas ka Pori Jazzil. Suur osa rahvast oli silmini lakku täis ja kui üks töll mu isale otsa koperdas ja küsis, et kuka se laulaa? (kesse laulab?) sai isal mõõt täis ja me tulime vist suisa enne Phili esinemise lõppu ära. Avastasin, et Youtubes on isegi videod sellest esinemisest olemas, mind kahjuks näha pole, istusime seal tooliridade taga põõsaste varjus (ilmselt põhjus, miks me ümber nõnda palju jotasid kakerdas).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar