Ma siin nüüd nii vähem kui 24 tundi enne Mini aktust hakkasin mõtlema, et äkki peaks ta juuksed kuidagi viisakamalt kokku köitma kui see tavaline hobusesaba, mille ta enamasti ise hommikuti moodustab. No see on selline madal hobusesaba stiilis "panin karvad kummiga kokku", mitte mingi seksikalt hüplev trennitüdruku oma. Seda viimast ei oska ma endalegi teha, sest niipea kui patsi kõrgemale tõstan, muutuvad külgmised karvad mingiks imelikuks pusaks ning keset pead tekib inetu küngas neist õnnetutest ülestõstetud juustest. Ma ei tea, kas asi on mu tavaliselt lahku kammitud juustes, aga isegi kammimise tulemusena üle pea aetud karvad vajuvad kiiresti lahku tagasi. Ise enamasti tõmbangi juuksed lihtsalt klambriga kokku, sest lahtised karvad tungivad muidu silmnäkku.
Köit punuda iseenesest oskan, aga sellest midagi kaunimat vormida küll mitte. Endale ei oska ma punupatsigi teha - ilmvõimatu ju, mul pole selja taga silmi. Aga KÕIK teised ju oskavad! Nad said isegi tütred selle mõttega, et siis saab neile kauneid soenguid tegema hakata! Mina olen aga nagu mu ema, kes mulle õrnas eas lihtsalt poisipea lõikas...Nii karm ma olla ei tahaks. Pean siis tõesti selle hirmkalli Elsa ja Anna soenguraamatu ostma või? Internetis on kõik õpetused edasijõudnutele. "Lihtne soeng lapsele" ei andnud mingit mõistlikku vastust. Ikka krepplokid, sirgendajad, kalasabasoengud ja muu üle võlli värk. Ema ütles stoilise rahuga, et kõik ei pea ühtemoodi olema, mõnel võib hobusesaba ka olla. Aga kes siis algklassides teistest erineda tahab? Kes tahab olla see valge vares, kelle ema on koba ega oska talle trendikat punutist pähe vormida? Aga äkki isa oskab? Ma ausaltöeldes usun, et ilmselt oskakski, aga kui kusagil on meeste ja naiste tööd, siis siin see veelahe vist läheb. Mitte, et L. tavalisel päeval plikadele tavalisi patse teinud ei oleks, aga see peenmehaanika tundub ikka emade kohustus olevat. Kindlasti on kusagil grupp, kus selle järgi emakskõlblikkust hinnatakse!
Ausalt öeldes meeldivadki mulle tavalised lahtised juuksed enda puhul kõige rohkem, ainult et ma ei oska nendega elada. Palav on, karvad kõditavad, üheskoos huuleläikega on see aga lausa õudus kuubis. Ilu pidavatki ohvreid nõudma? Ühegi juuksurisoenguga ma eales rahul pole olnud. Ülespandutega ma mõtlen. Kõrged soengud toovad esile mu niigi liiglaia lauba ning punutised meenutavad tädisoengut a la Tõmošenko. Nii näib see muidugi vaid mulle, teised üritavad ikka veenda, et täitsa normaalne on. Praegu vaatasin neid juuksuris tehtud soengutega pilte ja võrdlesin peade suurusi ning visuaalne võrdlus kinnitab, et ma pole tõesti eriline vesipea teistega võrreldes, millegipärast aga mulle see nii tundub ja kohe 100%. Ilmselt asi harjumises lihtsalt. Selle vesipäisus
-probleemi tõttu ei saa ma ka lühikesi soenguid isegi mitte kaaluda, või siis seda kõige lihtsamat - kiilaspead. Omal ajal oli ju Sinead O'Connor kangesti kuulus peale oma "Nothing Compares To You"'d ning julgemad neiud proovisid kiilaspea ka enda pea peal järele. Mu sõbranna näitas kunagi üht pilti enda kiilaspea-aegadest ja ütlen käsi südamel, et ta pole eales nii hea välja näinud kui siis - ta oli muide modell ja on silmapaistvalt kena praeguseni. Kiilaspea väljakandmiseks peavadki muidugi põsesarnad ja muu selline olemas olema vist. Ja meeste arvamusest ei tohi hoolida, sest need kukuvad kohe pikali, kui kiilast naist näevad. Kes seda teab, miks. Ilmselt ikka see - "pikad juuksed on vitaalsuse näitaja" ürgaegse mõju pärast - kui kiilas, siis sureb arvatavasti peagi ära ega jõua sulle järglasi valmis vorpida.
Huvitav, kas juustega tegelemise oskus ja huvi on samuti osa kaasasündinud käteosavusest ning mind on sellest taaskord ebaõiglaselt ilma jäetud?
kolmapäev, august 31, 2016
teisipäev, august 30, 2016
Lastega reisil?
Sattusin lugema üht Delfi naisteka hingestatud kõõksatust teemal - laste ja mehega reisile, ei iial enam! ning sarnast teemat Perekoolist. Linkima ei hakka, niikuinii kujutate ette, mida sellistes kohtades kirjutatakse. Hiljuti jagas veel keegi "lustakas pereema" ka naljapostitust sellest, kuidas vabadel päevadel ei jää muud üle kui koristada ja majapidamistöid teha (samal ajal kui mees ja lapsed puhkavad). Ma leian, et nende teemade vahel on kindel seos - saad selle, millega ise nõus oled. Selles valguses meeldis mulle väga Tui Hirve kirjutis hiljutises Postimehes, kus ta tsiteerib üht väga tabavat raamatuarvustust: "Naise kuvand eelmise sajandi sotsialistlikes maades oli midagi tööorja ja kangelasema vahepealset./.../Arusaadav, miks tal ei jätkunud aega või energiat iseenda ja mehe jaoks.
Võib vist öelda, et Eesti naisi kummitavad mineviku varjud siiamaani –
iseenda või paarisuhte asetamine lapsest ettepoole tundub paljudele
neist endiselt võimatu." Tui Hirv mainib ära ka selle, et eneseohverdus kui elustiil on omane ka nö tänapäeva naistele. Miks muidu see tohutu "emadusvõitlus" nagu tema seda nimetab - õige ema on selline ja mitte selline, jälgime kullipilgul teiste emade "sooritusi" ning paneme hindeid.
Ka need, kes väidavad, et lastega reisida ei saa, lasevad mu meelest lastel kogu oma elu dikteerida. Jätan siinkohal välja inimesed, kes tõesti ühtki lapsevaba minutit endale lubada ei saa või kelle laps on mingi diagnoosiga - nende puhkus ilmselt jah argielust suurt ei erine ning on loomulik, et nad igatsevad nn "tõelist puhkust". Ülejäänute puhul on sageli viga ka seatud eesmärkides, mis reaalsusest kaugel asuvad - lastega mesinädalatel pole ilmselt parim plaan, samuti ka raju peonädal Ibizal - koos järeltulijatega. Muudel juhtudel olen ma aga tähele pannud, et enamasti käituvad lapsed võõras kohas oluliselt paremini kui kodus nelja seina vahel. Ma ei saa ka aru väitest, et lastega saab käia ainult nende huvidele vastavates kohtades - kes need laste huvid siis tekitab? Sama hea kui väita, et lastega ei saa normaalsesse restorani minna, sest nemad tahavad ainult Mäkki. Kes nad sinna kõigepealt viis? Mulle tundub, et lapsi üldiselt huvitavad uued kohad - loomulikult on boonus see, kui nurgas ka paar batuuti vedeleb või keegi õhupalliloomi meisterdab, kuid tegelikult võib ka suvaline kunstinäitus lapsele elamus olla, sest see on hoopis teistsugune paik, kui see, milles ta igapäevaselt viibib. Mind veeti lapsena kunstinäitustele ja igavaks muutusid need mulle alles teismeeas...Teismelistega reisimine on ilmselt eriteema (mäletan seda "jõulupuhkust" Londonis, mille ma hotellitoas salvrätikule vihaseid monolooge (loe: kirju peikale) kirjutades veetsin - tagantjärele ainus kord kui seda maailmalinna külastanud olen ning need mõned toast väljas veedetud hetked on vägagi eredalt meeles), kuid kaevelda selle üle, kuidas lapsed toppisid kohvri mänguasju täis ja litsusid kõige peale veel kassi, kes kõik kohad karvu täis ajas (Delfi geniaalne leiutis), on ikka täielik ülepakkumine. Üldse ei saa oma lastest jagu või? Olite teises häärberi otsas samal ajal kui tatikad kohvreid pakkisid ja looma piinasid? Minu jaoks müstiline süžee. Eks ilmselt nad mõtlevadki seal neid lugusid välja, aga no võiks ikka veidi realistlikumalt.
Teisalt ei tahtnudki ma seda postitust väga avaldada, sest lapsed on siiski väga erinevad nagu kõik inimesed ning jube lihtne on hulludes lastes kasvatusvigu näha. Vaatasin Stockholmis käies nende temperamentsete vene poisikeste emmesid, kes istusid ninad telefonis ning kargasid püsti alles siis, kui põhimõtteliselt juba veri lendas, oma võsukesi tuuseldades ja karjudes. Miks nad ei sekkunud enne, kui asi veel nii hull polnud? Aga mida mina ka tean? Võib-olla on nad juba kõike proovinud ning muudmoodi ei saagi?
Lisaks lugesin Perekoolist sellise arvamuse:"Ma ootan üleüldist puhkust lapsest, st seda, et ta saaks täiskasvanuks ja mu kodust ometi kord välja koliks. Ma olen sellest haisvast, süüdistavast ja rahast ning elujõust tühjaks pigistavast elukast surmani väsinud. Laps oli mu elu suurim viga." Isegi väga kanaema-keskses portaalis sai see postitus märkimisväärse hulga plusse (miinuseid muidugi rohkem). Ma ei kujuta ette, kui jube võib selline avastus olla. Ja ma ei või kunagi kindel olla, et ma ise sellist avastust oma lapse kohta teismeeas ei tee. Ma olin ikka üsna "äge" teismeline ise ja ma ei kannata arvamust, et kõik lastega seonduv on alati lilleline. Loomulikult leian ma praegu, et sellise avastuse tegemine on ilmvõimatu minu puhul, kuid ma ei leia, et see peaks nii olema kõigil juhtudel.
Äkki ongi mõned lapsed hullemad kui teised ning nende puhul pole tehtud ühtki "kasvatuslikku viga", mida ümberkaudsed kohe esimesena kahtlustavad? Võib-olla kõiki lapsi ei saa tõepoolest reisile ega restorani kaasa võtta? Äkki mul on lihtsalt roppu moodi vedanud ja ma ei tohiks üldse suud pruukida?
Ka need, kes väidavad, et lastega reisida ei saa, lasevad mu meelest lastel kogu oma elu dikteerida. Jätan siinkohal välja inimesed, kes tõesti ühtki lapsevaba minutit endale lubada ei saa või kelle laps on mingi diagnoosiga - nende puhkus ilmselt jah argielust suurt ei erine ning on loomulik, et nad igatsevad nn "tõelist puhkust". Ülejäänute puhul on sageli viga ka seatud eesmärkides, mis reaalsusest kaugel asuvad - lastega mesinädalatel pole ilmselt parim plaan, samuti ka raju peonädal Ibizal - koos järeltulijatega. Muudel juhtudel olen ma aga tähele pannud, et enamasti käituvad lapsed võõras kohas oluliselt paremini kui kodus nelja seina vahel. Ma ei saa ka aru väitest, et lastega saab käia ainult nende huvidele vastavates kohtades - kes need laste huvid siis tekitab? Sama hea kui väita, et lastega ei saa normaalsesse restorani minna, sest nemad tahavad ainult Mäkki. Kes nad sinna kõigepealt viis? Mulle tundub, et lapsi üldiselt huvitavad uued kohad - loomulikult on boonus see, kui nurgas ka paar batuuti vedeleb või keegi õhupalliloomi meisterdab, kuid tegelikult võib ka suvaline kunstinäitus lapsele elamus olla, sest see on hoopis teistsugune paik, kui see, milles ta igapäevaselt viibib. Mind veeti lapsena kunstinäitustele ja igavaks muutusid need mulle alles teismeeas...Teismelistega reisimine on ilmselt eriteema (mäletan seda "jõulupuhkust" Londonis, mille ma hotellitoas salvrätikule vihaseid monolooge (loe: kirju peikale) kirjutades veetsin - tagantjärele ainus kord kui seda maailmalinna külastanud olen ning need mõned toast väljas veedetud hetked on vägagi eredalt meeles), kuid kaevelda selle üle, kuidas lapsed toppisid kohvri mänguasju täis ja litsusid kõige peale veel kassi, kes kõik kohad karvu täis ajas (Delfi geniaalne leiutis), on ikka täielik ülepakkumine. Üldse ei saa oma lastest jagu või? Olite teises häärberi otsas samal ajal kui tatikad kohvreid pakkisid ja looma piinasid? Minu jaoks müstiline süžee. Eks ilmselt nad mõtlevadki seal neid lugusid välja, aga no võiks ikka veidi realistlikumalt.
Teisalt ei tahtnudki ma seda postitust väga avaldada, sest lapsed on siiski väga erinevad nagu kõik inimesed ning jube lihtne on hulludes lastes kasvatusvigu näha. Vaatasin Stockholmis käies nende temperamentsete vene poisikeste emmesid, kes istusid ninad telefonis ning kargasid püsti alles siis, kui põhimõtteliselt juba veri lendas, oma võsukesi tuuseldades ja karjudes. Miks nad ei sekkunud enne, kui asi veel nii hull polnud? Aga mida mina ka tean? Võib-olla on nad juba kõike proovinud ning muudmoodi ei saagi?
Lisaks lugesin Perekoolist sellise arvamuse:"Ma ootan üleüldist puhkust lapsest, st seda, et ta saaks täiskasvanuks ja mu kodust ometi kord välja koliks. Ma olen sellest haisvast, süüdistavast ja rahast ning elujõust tühjaks pigistavast elukast surmani väsinud. Laps oli mu elu suurim viga." Isegi väga kanaema-keskses portaalis sai see postitus märkimisväärse hulga plusse (miinuseid muidugi rohkem). Ma ei kujuta ette, kui jube võib selline avastus olla. Ja ma ei või kunagi kindel olla, et ma ise sellist avastust oma lapse kohta teismeeas ei tee. Ma olin ikka üsna "äge" teismeline ise ja ma ei kannata arvamust, et kõik lastega seonduv on alati lilleline. Loomulikult leian ma praegu, et sellise avastuse tegemine on ilmvõimatu minu puhul, kuid ma ei leia, et see peaks nii olema kõigil juhtudel.
Äkki ongi mõned lapsed hullemad kui teised ning nende puhul pole tehtud ühtki "kasvatuslikku viga", mida ümberkaudsed kohe esimesena kahtlustavad? Võib-olla kõiki lapsi ei saa tõepoolest reisile ega restorani kaasa võtta? Äkki mul on lihtsalt roppu moodi vedanud ja ma ei tohiks üldse suud pruukida?
esmaspäev, august 29, 2016
Koiva jõe kallastel
Rootsist tagasi jõudes olin üsna väsinud ja peaaegu et kahetsesin varasemalt paika pandud plaani koos ühe teise lastega perega taas Lätimaale, seekord Gauja (Koiva) rahvusparki suunduda. Kuna 8-le inimesele ehku peale majutust leida on üsna riskantne ettevõtmine, eriti veel nädalavahetuseks, siis mõtlesime, et broneerime midagi ikka ette ära. Booking.com on muidugi selline mõnus hasardile üles ehitatud ettevõtmine - vaid üks tuba veel vaba! otsusta kohe! jäid hiljaks! eriti hea pakkumine ainult sulle! jne ning tunduski, et ega valikuid väga pole. Panime ühe puhkemaja kinni, mis vastas enam-vähem kahe pere peale sobivale hinnaklassile, aga seekord tuli broneeringut üle vaadates selline halb üllatus, et võidakse võtta 100% ettemaksu ning tühistamise puhul seda tagasi ei saa. Eks te juba aimate, mis edasi sai, onju. L. siis helistas sellele teisele pereisale, kes vabandas, et ikka mingid asjad tulid vahele ja nad ei saa kuidagi tulla. Ma olin suht stoiline sel hetkel - kallis fotokas vaja ju uus osta, eks sellised paugud käivad (mis käivad, ise tekitan neid) ikka hulgakaupa. Helistasime veel paar tuttavat läbi, aga loomulikult olid kõigil mingid oma asjad ajada. Seoses kruiisil saadud traumaga - väiksed temperamentsed vene poisid vs vagurad eesti lapsed, käisin välja idee laenutada mõnest vene lastekodust neli kõige hullemat pujääni ja neile tasuta väljasõitu pakkuda...Must huumor - ma ausalt ei vihka venelasi, aga see temperamentide vahe oli ikka no mäekõrgune.
Tuli siis oma perega minna. Ega see hind nüüd nii hull ka polnud, vaid 10 eurot odavamalt saime paar aastat tagasi Jurmalas toakese, seekord oleks aga terve maja meie päralt olnud. Gauja rahvuspark on üldiselt koht, kuhu nõuka-ajal tehti algklassilaste esimesed "välis"reisid ja ka mul on sealt mingid udused fotod Gutmanni koopast, Turaida lossist ja köisraudteest. Midagi erilist mul meeles pole, ilmselt üritasime rohkem kaadrisse saada kenasid klassivendi kui looduskauneid kohti, ilm oli kah toona kole. Seekord oli aga ilm lausa imeline. Esimese peatusena enne sihtmärki Siguldat põikasime läbi Ainaši järvelinnusest. See on selline koht, kus keset järve leiti vana linnuse asukoht, samuti on kõrval hilisema kivilinnuse varemed ning rekonstruktsioon pronksiaja elu-olust. Selline nägi välja see järve peal asuv külake, sai majade vahel ringi käia ja puha:
Siguldas mõtlesime vaadata köisraudteed, aga mingis meeltesegaduses sai lastele lubatud Tarzanipargi batuute. Me tegelikult ei teadnud, et kogu see ala seal nii kompaktne on. Tarzanipark oli vastu ootusi üliäge, ka sellistele inimestele, keda puude otstes turnimine külmaks jätab. Või no mis, ma ei suudaks seal ühtki köierada läbida ka siis, kui need vastu maad asetseksid! Rääkimata ratta või bobikelguga puudelatvades sõitmisest, mis seal ka menüüs olid.
Kõigepealt sõitsime küll üles mäkke ja mul on pilt allatulekust, aga no emotsioon oli sama, täiesti õudne!
See iste on seal üsna lahtine ja turvalisuse tunnet pole üldse. Vähemalt alguses. Ja inimesed tulevad sealt samast mäest mööda monorelssi alla. Sellise vaguniga nagu ameerika raudteel, aga selle erinevusega, et üks vagun ja ise juhid. Ma ütlesin Minile, et on absoluutselt välistatud, et ma midagi seesugust iialgi ette võtaks. Mäe tipus on väike liikluslinnak lastele, nõukaaegne vaateratas, julm vaade ning tegelikult saab veidi edasi kõndides kohe ka köisraudtee juurde. See näeb välja nii:
Lähebki üle laia Koiva jõe sinna teisele poole mäkke. Lapsena olen sõitnud, poisid veel kõigutasid ka. Õnneks olime kevadel Barcelonas sarnase asjaga sõitmas käinud ja teadsime, et see näeb hullem välja kui on. Ausalt, sees oli turvalisem tunne kui seal mäeliftis. Kuni üks vanem eesti härrasmees rääkis lapselastele, et mõni aasta tagasi põrutasid 8 saksa turisti sellega vastu torni ja sattusid haiglasse ning korra olla ka tross katki läinud...Mis siis sai, seda ta ei kommenteerinud ja ma ei julgenud küsida ka.
Meie saime tagasi kindla pinna peale. Lapsed said oma lubatud batuudid ning kuna meie ööbimine pidi asume Cesise linnas, Siguldast poole tunni tee kaugusel, pidimegi sinnapoole suunduma hakkama. Koht nimega Estere on saanud Bookingus ulmelised 9,8 palli. Siin on paremad pildid kui meil. Asub tõesti linnas sees ning asutust pidava pere tagaaias. Miinuspunktid L.-lt privaatsuse puudumise eest. Aga muidu on täiesti viimase peal koht. Kõik on olemas, mida üldse soovida. Privaatsust ei häirinud ka keegi, küsiti isegi seda, kas nad peaks oma lapse mänguväljakult ära ajama, kui meie omad seal mängida soovivad...Kohapeal muidugi selgus, et Booking.com hirmutab ilmaasjata ning võõrustajad kuskilt kaardi pealt mingit raha küll ei võta, ka mitte äraütlemise korral (kui peaks hiljem selguma, et ikka võtsid, krediitkaardi arved ju veidi viibivad, saate mu raevu siin tunda) ja kogu arveldus käib hoopiski sulas. Ütlesime siis, et meid vaid neli, teised ei saanud tulla ning mõni aeg hiljem saabus võõrustajast naisterahvas, et tema pidanud oma isaga nõu ja nad otsustanud, et kuna meid vähem, siis teeme poole hinnaga. Ega neil ju mingit kohustust seda teha polnud, niikuinii võõraid samasse majja enam paigutada poleks saanud. Igatahes väga tore! Ilmselt sellise suhtumisega need 9,8 tärni ka tulevad.
Järgmist päeva alustasime kaamlipargi Rakši Zoo külastamisega. Pargi hitiks on veidi hirmuäratavate kaamlite asemel nunnud alpakad, keda toita ja katsuda saab:
Suuremad olid puudliks pügatud, aga samamoodi ülipehmed nagu pisikesed. Hobuseid ma kardan, aga alpakatele julgesin isegi peo pealt süüa anda.
Edasi vaatasime Gutmanni koobast ja Turaida lossi, mis jätsid üsna sama mulje, mis koolipõlves. Näe, üks normaalne pilt tehti kah minust - lapsed lõikasin muidugi välja:
Ahjaa, ma ju kaotasin Rootsis ilmselt kuhugi wc-sse oma kallid pealuudega päikeseprillid ära, aga nüüd vaatan, et need peegelklaasiga New Yorkeri üheeurosed on isegi efektsemad. L. on muidugi süüdi, et ma enda omad ära kaotasin - mis ta siis ostis neid odavaid sealt peoga, ikka selleks, et universum aru saaks, et ma soovingi vanad ära kaotada!
Peale seda aga läks taas nii, et mingisugune vemmeldav veri viis meid Tarzaniparki tagasi...Nimelt tunnistas L., et ta natuke nagu ikka tahaks selle kollase gondliga mööda monorelssi alla kihutada ja no ma siis tunnistan vaikselt talle ka, et ma vist ka nagu natuke mõtlesin selle peale. Lapsed said taas batuute ja tuubirada ning L. läks esimesena testima. Tuli tagasi ja hakkas loendama, et no alguses on jõle ja siis sealt natuke edasi on üks veel jõledam koht ja siis on üks hüppekoht ja kurvis kallutab ja...No ma siis ütlesin, et siis ma ei lähe. Ei no, mine ikka, utsitab tema. Siis nägin üht umbes 70-aastast hallipäist prouat sealt silma pilgutamata alla tuhisemas (tol hetkel ma ei mõelnud, et ehk andis proua rajal lihtsalt otsad) ja mõtlesin, et no mida!
See seal punase sõõri sees olen mina, silma pilgutamata alla tuhisemas (ametlik pilt tehti rajal ka, aga seal ma olin ikka liiga "mida iganes" näoga, et seda osta):
Rada algab siis ikka päris mäe tipust, mitte sealt, kus fotol näha. Seekord liftiga mäkke minnes polnud enam sugugi hirmus. Igatahes oli kogu rada täis märke, et pidurda siin ja pidurda seal, kiirust arendada eriti ei julgenud, seega jäi ka emotsioon kasinaks. Mingit Ameerika raudtee efekti polnud üldse ning gondlis sõites ei saa ka sellest kaldest ja kõrgusest nii selget sotti. Oleks pidanud võtma ikka kuue korra pileti ning lõpus lihtsalt ilma pidurit näppimata alla tulema.
Jubeda palavuse tõttu otsustasime peale ekstreemsusi ujuma minna. Ikka sinna jõledasse Koiva jõkke, mis Kalevipojal jalad alt võttis ja kuhu ükski õige eestlane oma varvast pista ei tohiks. Mina pistsin, enne kui vesi põlveni jõudis, olid jalad krampis ning ilmselt jäi see mu viimaseks katseks sel suvel ujuma minna. Esimene suvi, kus ei õnnestunudki. L. muidugi käis, mis on ilmselt vääramatu tõend sellest, et tema keha kattev rasvakiht on kaugel normaalsest.
Kokkuvõttes seda Läti osa soovitan soojalt, eriti ilusa ilmaga (nagu kõike siin ilmas) ja eriti neile, kes kõrgusi ei pelga. Ja taaskord - puhkuse osa, mis algas fopaaga ja millest ma kõige vähem ootasin, osutus kogu puhkuse kõrghetkeks.
Tuli siis oma perega minna. Ega see hind nüüd nii hull ka polnud, vaid 10 eurot odavamalt saime paar aastat tagasi Jurmalas toakese, seekord oleks aga terve maja meie päralt olnud. Gauja rahvuspark on üldiselt koht, kuhu nõuka-ajal tehti algklassilaste esimesed "välis"reisid ja ka mul on sealt mingid udused fotod Gutmanni koopast, Turaida lossist ja köisraudteest. Midagi erilist mul meeles pole, ilmselt üritasime rohkem kaadrisse saada kenasid klassivendi kui looduskauneid kohti, ilm oli kah toona kole. Seekord oli aga ilm lausa imeline. Esimese peatusena enne sihtmärki Siguldat põikasime läbi Ainaši järvelinnusest. See on selline koht, kus keset järve leiti vana linnuse asukoht, samuti on kõrval hilisema kivilinnuse varemed ning rekonstruktsioon pronksiaja elu-olust. Selline nägi välja see järve peal asuv külake, sai majade vahel ringi käia ja puha:
Kõigepealt sõitsime küll üles mäkke ja mul on pilt allatulekust, aga no emotsioon oli sama, täiesti õudne!
Meie saime tagasi kindla pinna peale. Lapsed said oma lubatud batuudid ning kuna meie ööbimine pidi asume Cesise linnas, Siguldast poole tunni tee kaugusel, pidimegi sinnapoole suunduma hakkama. Koht nimega Estere on saanud Bookingus ulmelised 9,8 palli. Siin on paremad pildid kui meil. Asub tõesti linnas sees ning asutust pidava pere tagaaias. Miinuspunktid L.-lt privaatsuse puudumise eest. Aga muidu on täiesti viimase peal koht. Kõik on olemas, mida üldse soovida. Privaatsust ei häirinud ka keegi, küsiti isegi seda, kas nad peaks oma lapse mänguväljakult ära ajama, kui meie omad seal mängida soovivad...Kohapeal muidugi selgus, et Booking.com hirmutab ilmaasjata ning võõrustajad kuskilt kaardi pealt mingit raha küll ei võta, ka mitte äraütlemise korral (kui peaks hiljem selguma, et ikka võtsid, krediitkaardi arved ju veidi viibivad, saate mu raevu siin tunda) ja kogu arveldus käib hoopiski sulas. Ütlesime siis, et meid vaid neli, teised ei saanud tulla ning mõni aeg hiljem saabus võõrustajast naisterahvas, et tema pidanud oma isaga nõu ja nad otsustanud, et kuna meid vähem, siis teeme poole hinnaga. Ega neil ju mingit kohustust seda teha polnud, niikuinii võõraid samasse majja enam paigutada poleks saanud. Igatahes väga tore! Ilmselt sellise suhtumisega need 9,8 tärni ka tulevad.
Järgmist päeva alustasime kaamlipargi Rakši Zoo külastamisega. Pargi hitiks on veidi hirmuäratavate kaamlite asemel nunnud alpakad, keda toita ja katsuda saab:
Edasi vaatasime Gutmanni koobast ja Turaida lossi, mis jätsid üsna sama mulje, mis koolipõlves. Näe, üks normaalne pilt tehti kah minust - lapsed lõikasin muidugi välja:
Peale seda aga läks taas nii, et mingisugune vemmeldav veri viis meid Tarzaniparki tagasi...Nimelt tunnistas L., et ta natuke nagu ikka tahaks selle kollase gondliga mööda monorelssi alla kihutada ja no ma siis tunnistan vaikselt talle ka, et ma vist ka nagu natuke mõtlesin selle peale. Lapsed said taas batuute ja tuubirada ning L. läks esimesena testima. Tuli tagasi ja hakkas loendama, et no alguses on jõle ja siis sealt natuke edasi on üks veel jõledam koht ja siis on üks hüppekoht ja kurvis kallutab ja...No ma siis ütlesin, et siis ma ei lähe. Ei no, mine ikka, utsitab tema. Siis nägin üht umbes 70-aastast hallipäist prouat sealt silma pilgutamata alla tuhisemas (tol hetkel ma ei mõelnud, et ehk andis proua rajal lihtsalt otsad) ja mõtlesin, et no mida!
See seal punase sõõri sees olen mina, silma pilgutamata alla tuhisemas (ametlik pilt tehti rajal ka, aga seal ma olin ikka liiga "mida iganes" näoga, et seda osta):
Jubeda palavuse tõttu otsustasime peale ekstreemsusi ujuma minna. Ikka sinna jõledasse Koiva jõkke, mis Kalevipojal jalad alt võttis ja kuhu ükski õige eestlane oma varvast pista ei tohiks. Mina pistsin, enne kui vesi põlveni jõudis, olid jalad krampis ning ilmselt jäi see mu viimaseks katseks sel suvel ujuma minna. Esimene suvi, kus ei õnnestunudki. L. muidugi käis, mis on ilmselt vääramatu tõend sellest, et tema keha kattev rasvakiht on kaugel normaalsest.
Kokkuvõttes seda Läti osa soovitan soojalt, eriti ilusa ilmaga (nagu kõike siin ilmas) ja eriti neile, kes kõrgusi ei pelga. Ja taaskord - puhkuse osa, mis algas fopaaga ja millest ma kõige vähem ootasin, osutus kogu puhkuse kõrghetkeks.
pühapäev, august 28, 2016
Fuuria puhkus Skansenis ja mujal
Täna on siis mu neljanädalase puhkuse viimane päev. Kui algus tundus venivat, siis lõpp tuli küll väga kähku kätte, õnnetuseks on nüüd veel ilusad ilmad kah. Tööle ma homsest siiski ei lähe, sest kool algab ju teatavasti alles 1. septembril ning ka Mikro lasteaialeping sai selleks kuupäevaks sõlmitud, seega ei ole mul neid lihtsalt vahepealseks ajaks kuhugi panna ja pean kodunt tööd tegema. No põhimõtteliselt kogu puhkus saab selle ühe nädala stressiga ilmselt ära nullitud, ei tea, kuidas ma nii mööda oma planeeringutega panin. Ma siin lugesin teiste vahepealseid postitusi ja Kristallkuuli juures oli jutuks see, kuidas enamik igatseks kodunt töötamise võimalust. Ajutiselt on see kindlasti tervitatav nähtus, aga laste kõrvalt - ei iial enam, olen kaks korda sellesse ämbrisse astunud ja nüüd, tagasi kontoris olles, mõjuvad isegi need üksikud laste kõrvalt kodus töötamise nädalad (ikka juhtub, et lapsed haiged jms) täieliku põrguna.
Aga ma pidin ju hoopis puhkusest kirjutama. Peale eelmist siin kajastatud Läti-reisi olime veidi paiksed ja teadagi ajab see minusugusel rahutul hingel katuse sõitma, eriti olukorras, kus rand on su kõrval, aga iga jumala kord, kui sa sinna jõuad, tulevad mingid jõledad pilved ja katavad päikse kinni - tuled koju tagasi - taevas on pilvitu - ja nii mitu korda, ma konkreetselt vandusin rannas. Lõpuks läks mu frustratsioon nii suureks, et viskasin mingi fabritseeritud tüli käigus L.-i roppkalli peegelkaamera põrandale tükkideks. Miks? On selleks põhjust vaja? Minul küll mitte. Lihtsalt, et oma kangust näidata. Kui ähvardasin, et teen ja sina ei usu, siis raudselt teen. Ausalt öeldes on mul vahel küll kõrini selle hullu-mina kokkukeeratud käkkide lappimisest, aga no ta on ju ikkagi osa minust ja ma ei saa ka teda armastamata jätta. Minu puhul vist täitsa kehtib see mõttetera, et kui sa ei suuda taluda mu halvimat, ei vääri sa mu parimat. Kahju, et ma seda alati järele testin ega piirdu enamasti ühe korraga....Mõned inimesed on mu kõrvale ikka jäänud veel.
Igatahes see eelmine tiraad oli mõeldud põhjendama seda, miks mul puhkuse järgmistest osadest eriti pilte pole. L. käis näiteks Kiviõlis mäe otsast laskumas, kus 600 meetri jooksul võid arendada kiirust kuni 80 km/h. L. ütles, et temale pakuti tol päeval kiiruseks kuskil 70 km/h, eks see oleneb kaalust ja tuulest. Ma kartsin ise, et ma ei suuda seda esimest hüpet tundmatusse seal teha ja no keegi pidi ju lapsi ka valvama :)
Seejärel hakkas ohtlikult lähenema mu suurepärane juubel. Olen alati igatsenud, et sel päeval oleks ilus ilm nagu ma lapsepõlves, sel aastal nii oli, aga sain aimu, et see tähendab üksnes seda, et hea rannailm läheb kaotsi (räägib tuhande sünnimärgi omanik, kes päikest ilmselt üldse nautida ei tohiks, aga ju siis olen äärmuslikult sõltuv) ja sa kalkuleerid kogu aeg, kas peale külaliste lahkumist on veel ilma, et randa minna...Sõpru ma oma tagasihoidliku juubeliga ei tüüdanud, L.-i pere käis mind suvilas õnnitlemas ja enda omade jaoks laekusin Tartusse Aparaati, mis on mu hinnangul üks Tartu parimaid, kui mitte parim söögikoht. Oli tore. Sain vanemaks ära.
Kohe peale sünnipäeva oli meil ette planeeritud kruiis Stockholmi. Sel aastal oli mingi jama, vist oli üks laev liinilt maas või midagi, aga kõik reisid olid nii viis päeva ette broneeritud ja päris oma sünnipäeval ma ka uppuda ei soovinud, seega jäi üle päev hiljem. Õnneks vedas meil ilmaga tohutult.
Alguses me seda ei teadnud, sest hommikuks polnud mingit vihamasadu planeeritud, aga seal see oli. Raudteejaama jalutamise asemel võtsime takso, Mini oli sillas, sest ta "polevat kunagi taksoga sõitnud" - tõeline elamus, noh. Rong muutus igavaks peale pooletunnist sõitu, aga õnneks ei midagi väga hullu. Peale Tallinnasse jõudmist oli meil lausa neli tundi vaba aega, mille käigus turnisime turistidena Toompeal ringi ning sõime taas mu lemmikus Ameerika restoranis, kus pakutakse ülihäid maisitšipse guacamolega ning teenindus on samuti väga meeldiv. Viimased kaks tundi konutasime küll Norde Centrumi kohvikus, aga no meil olid ka seljakotid + lapsed, kes ei jaksanud eriti kooberdada.
Laevas oli nagu laevas ikka, lastega ju väga kabarees ei istu, pigem võtad pallimere kõrval pubis kupongiga ühe poole hinnaga õlle ja sööd hiljem kajutis Tallinnast kaasaostetud snäkke. Ja laev oligi täiesti rahvast täis, hommikui saime hädaga Rootsi lauas koha. Tore oli see, et otse infoletist saad osta piletid Stockholmi ühistransporti ning ka juhised, kuhu minna ja mida teha. Kuna laev jõuab sadamasse umbes 10 paiku ja väljub juba 17.30, siis ega palju jõuagi, eriti koos lastega. Meie panustasime Skansenile. Millegipärast oli mul valearusaam, et tegemist on loomaaiaga, ilmselt seetõttu, et see asub Djurgardeni- ehk loomaaiasaarel, tegelikult on Skansen pigem meie Vabaõhumuuseumi stiilis paik. Neljasele perele oli sissepääs kuskil 50 €, lisaks rentisime Mikrole kuue euro eest käru. Halb üllatus oli see, et Skansenis asuv troopilisi loomi tutvustav ala oli eraldi tasu eest, sinna me, vaesed eestlased, ei trüginud. Muidu oli aga vaatamist küll - taluloomad, külaelu, vanaaegne linnaelu, Rootsile iseloomulikud metsloomad ja seda kõike looduslikult väga kaunis kohas. Ma ei ole elus nii palju puudega inimesi näinud, kui Skansenis ühe päevaga! Võib-olla oli mingi spetsiaalne puudega inimeste väljasõidu päev, aga mu meelest väga hariv, eriti lastele, kes tegelikult jõllitavad teistsuguseid hoopiski vähem, kui arvata võiks. Mu isa oleks ilmselt šoki saanud, ta ju kardab selliseid - nõukaaegne reaalsus, kus puuetega inimesi ei eksisteerinud.
Kõik oli kena, kuni tulime tagasi ja varusime veel aega, et külastada mõnd toidupoodi õhtusöögi jaoks - laeva Rootsi laud on küll rikkalik, aga juua seal ju hinna sees ei saa (ma mõtlen isegi vett või mahla) ning lastega läheks see variant ülikalliks. Ootasime siis oma bussi, mis ainsana sihtkohast sadamasse viiks, aga seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks passisime peatuses nõutu näoga nii meie, kui ka mujalt kokku tulnud laevale suunduvad eestlased, enamik neist pensionäridest paarid. Häirekell hakkas peas lööma siis, kui üks proua väitis, et nad juba kesklinnas ootasid, aga jalutasid siis siia, sest ka seal oleks justkui buss vahele jäänud. Kogesin siis, kui kasulik on ikka osata keeli, kasvõi natukenegi, sest olin ainuke, kes luges tabloolt välja, et miskit on muudetud ja edasist infot vaata veebist. Kõik rootsikeeli muidugi, internetiühendus ka päris kallis, enamikul puudus see võimaluski. Tuligi välja, et pool linna kinni ja bussi asemele pole midagi pakutud. Esimene mõte - terroriakt ilmselt....No tegelikult ei saanudki teada, mis põhjusel. Huvitav oli aga see, kuidas L. siis ütles vaikselt mulle, et ah, hakkame jala minema. No mina oleks ka hakanud jala minema, aga kõigepealt teavitanud ikka teisi, mis plaan meil on, otsustagu siis ise, kas võtavad takso või hakkavad astuma. L. tõelise eestlasena lihtsalt irdus....Õnneks taipas enamik teisi meile järele tulla ning mingi platsi peal, kus meie poodi suundusime, sain öelda, et teie minge nüüd metroosse ja püüdke jõuda sellesse ja sellesse jaama. Ju nad said hakkama, mõnda ikka hiljem laevas nägime ka. Lapsed olid muidugi elevil, said ju metrooga sõita, täielik ootamatu eksootika. Ühe reisiga esimest korda takso, rongi, maakonna liinibussi (tagasiteel oli osa raudteest asendatud bussidega), linnaliinibussi, trammi, laeva ja metrooga sõita - pole paha.
Lõpetuseks ainuke pilt (ma üritan ikka jälgida seda, et lastest identifitseeritavaid pilte siia ei pane, aga kui vaid telefoniga pildistad, siis ajad ikka igaks klõpsuks kogu pundi kokku), kus me siis nõutute nägudega ootame bussi nr 76.
Aga ma pidin ju hoopis puhkusest kirjutama. Peale eelmist siin kajastatud Läti-reisi olime veidi paiksed ja teadagi ajab see minusugusel rahutul hingel katuse sõitma, eriti olukorras, kus rand on su kõrval, aga iga jumala kord, kui sa sinna jõuad, tulevad mingid jõledad pilved ja katavad päikse kinni - tuled koju tagasi - taevas on pilvitu - ja nii mitu korda, ma konkreetselt vandusin rannas. Lõpuks läks mu frustratsioon nii suureks, et viskasin mingi fabritseeritud tüli käigus L.-i roppkalli peegelkaamera põrandale tükkideks. Miks? On selleks põhjust vaja? Minul küll mitte. Lihtsalt, et oma kangust näidata. Kui ähvardasin, et teen ja sina ei usu, siis raudselt teen. Ausalt öeldes on mul vahel küll kõrini selle hullu-mina kokkukeeratud käkkide lappimisest, aga no ta on ju ikkagi osa minust ja ma ei saa ka teda armastamata jätta. Minu puhul vist täitsa kehtib see mõttetera, et kui sa ei suuda taluda mu halvimat, ei vääri sa mu parimat. Kahju, et ma seda alati järele testin ega piirdu enamasti ühe korraga....Mõned inimesed on mu kõrvale ikka jäänud veel.
Igatahes see eelmine tiraad oli mõeldud põhjendama seda, miks mul puhkuse järgmistest osadest eriti pilte pole. L. käis näiteks Kiviõlis mäe otsast laskumas, kus 600 meetri jooksul võid arendada kiirust kuni 80 km/h. L. ütles, et temale pakuti tol päeval kiiruseks kuskil 70 km/h, eks see oleneb kaalust ja tuulest. Ma kartsin ise, et ma ei suuda seda esimest hüpet tundmatusse seal teha ja no keegi pidi ju lapsi ka valvama :)
Seejärel hakkas ohtlikult lähenema mu suurepärane juubel. Olen alati igatsenud, et sel päeval oleks ilus ilm nagu ma lapsepõlves, sel aastal nii oli, aga sain aimu, et see tähendab üksnes seda, et hea rannailm läheb kaotsi (räägib tuhande sünnimärgi omanik, kes päikest ilmselt üldse nautida ei tohiks, aga ju siis olen äärmuslikult sõltuv) ja sa kalkuleerid kogu aeg, kas peale külaliste lahkumist on veel ilma, et randa minna...Sõpru ma oma tagasihoidliku juubeliga ei tüüdanud, L.-i pere käis mind suvilas õnnitlemas ja enda omade jaoks laekusin Tartusse Aparaati, mis on mu hinnangul üks Tartu parimaid, kui mitte parim söögikoht. Oli tore. Sain vanemaks ära.
Kohe peale sünnipäeva oli meil ette planeeritud kruiis Stockholmi. Sel aastal oli mingi jama, vist oli üks laev liinilt maas või midagi, aga kõik reisid olid nii viis päeva ette broneeritud ja päris oma sünnipäeval ma ka uppuda ei soovinud, seega jäi üle päev hiljem. Õnneks vedas meil ilmaga tohutult.
Alguses me seda ei teadnud, sest hommikuks polnud mingit vihamasadu planeeritud, aga seal see oli. Raudteejaama jalutamise asemel võtsime takso, Mini oli sillas, sest ta "polevat kunagi taksoga sõitnud" - tõeline elamus, noh. Rong muutus igavaks peale pooletunnist sõitu, aga õnneks ei midagi väga hullu. Peale Tallinnasse jõudmist oli meil lausa neli tundi vaba aega, mille käigus turnisime turistidena Toompeal ringi ning sõime taas mu lemmikus Ameerika restoranis, kus pakutakse ülihäid maisitšipse guacamolega ning teenindus on samuti väga meeldiv. Viimased kaks tundi konutasime küll Norde Centrumi kohvikus, aga no meil olid ka seljakotid + lapsed, kes ei jaksanud eriti kooberdada.
Laevas oli nagu laevas ikka, lastega ju väga kabarees ei istu, pigem võtad pallimere kõrval pubis kupongiga ühe poole hinnaga õlle ja sööd hiljem kajutis Tallinnast kaasaostetud snäkke. Ja laev oligi täiesti rahvast täis, hommikui saime hädaga Rootsi lauas koha. Tore oli see, et otse infoletist saad osta piletid Stockholmi ühistransporti ning ka juhised, kuhu minna ja mida teha. Kuna laev jõuab sadamasse umbes 10 paiku ja väljub juba 17.30, siis ega palju jõuagi, eriti koos lastega. Meie panustasime Skansenile. Millegipärast oli mul valearusaam, et tegemist on loomaaiaga, ilmselt seetõttu, et see asub Djurgardeni- ehk loomaaiasaarel, tegelikult on Skansen pigem meie Vabaõhumuuseumi stiilis paik. Neljasele perele oli sissepääs kuskil 50 €, lisaks rentisime Mikrole kuue euro eest käru. Halb üllatus oli see, et Skansenis asuv troopilisi loomi tutvustav ala oli eraldi tasu eest, sinna me, vaesed eestlased, ei trüginud. Muidu oli aga vaatamist küll - taluloomad, külaelu, vanaaegne linnaelu, Rootsile iseloomulikud metsloomad ja seda kõike looduslikult väga kaunis kohas. Ma ei ole elus nii palju puudega inimesi näinud, kui Skansenis ühe päevaga! Võib-olla oli mingi spetsiaalne puudega inimeste väljasõidu päev, aga mu meelest väga hariv, eriti lastele, kes tegelikult jõllitavad teistsuguseid hoopiski vähem, kui arvata võiks. Mu isa oleks ilmselt šoki saanud, ta ju kardab selliseid - nõukaaegne reaalsus, kus puuetega inimesi ei eksisteerinud.
Kõik oli kena, kuni tulime tagasi ja varusime veel aega, et külastada mõnd toidupoodi õhtusöögi jaoks - laeva Rootsi laud on küll rikkalik, aga juua seal ju hinna sees ei saa (ma mõtlen isegi vett või mahla) ning lastega läheks see variant ülikalliks. Ootasime siis oma bussi, mis ainsana sihtkohast sadamasse viiks, aga seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks passisime peatuses nõutu näoga nii meie, kui ka mujalt kokku tulnud laevale suunduvad eestlased, enamik neist pensionäridest paarid. Häirekell hakkas peas lööma siis, kui üks proua väitis, et nad juba kesklinnas ootasid, aga jalutasid siis siia, sest ka seal oleks justkui buss vahele jäänud. Kogesin siis, kui kasulik on ikka osata keeli, kasvõi natukenegi, sest olin ainuke, kes luges tabloolt välja, et miskit on muudetud ja edasist infot vaata veebist. Kõik rootsikeeli muidugi, internetiühendus ka päris kallis, enamikul puudus see võimaluski. Tuligi välja, et pool linna kinni ja bussi asemele pole midagi pakutud. Esimene mõte - terroriakt ilmselt....No tegelikult ei saanudki teada, mis põhjusel. Huvitav oli aga see, kuidas L. siis ütles vaikselt mulle, et ah, hakkame jala minema. No mina oleks ka hakanud jala minema, aga kõigepealt teavitanud ikka teisi, mis plaan meil on, otsustagu siis ise, kas võtavad takso või hakkavad astuma. L. tõelise eestlasena lihtsalt irdus....Õnneks taipas enamik teisi meile järele tulla ning mingi platsi peal, kus meie poodi suundusime, sain öelda, et teie minge nüüd metroosse ja püüdke jõuda sellesse ja sellesse jaama. Ju nad said hakkama, mõnda ikka hiljem laevas nägime ka. Lapsed olid muidugi elevil, said ju metrooga sõita, täielik ootamatu eksootika. Ühe reisiga esimest korda takso, rongi, maakonna liinibussi (tagasiteel oli osa raudteest asendatud bussidega), linnaliinibussi, trammi, laeva ja metrooga sõita - pole paha.
Lõpetuseks ainuke pilt (ma üritan ikka jälgida seda, et lastest identifitseeritavaid pilte siia ei pane, aga kui vaid telefoniga pildistad, siis ajad ikka igaks klõpsuks kogu pundi kokku), kus me siis nõutute nägudega ootame bussi nr 76.
kolmapäev, august 17, 2016
Ring ümber Kuramaa
Pühapäeval hakkas asi siin ilmadega ikka väga nutuseks kiskuma ja otsustasin, et ei jää muud üle kui lõunasse pageda. Lätti siis, noh. Tegelikult ei näidanud ka sealne ilmateade midagi oluliselt paremat, aga õnneks seekord see veidi valetas. Sõitsime selle reisi vältel 15 tunniga maha 1000 kilomeetrit enamasti jubedaid Läti teid. Valmiera kandis on hetkel suured teetööd, samuti ka Jurmala ümber. Kui Lätis on teetöödel foor, siis selle tsükkel enamasti alla kümne minuti ei ole ning sageli selgub, et vastassuund ootab samal ajal sama targalt teisel pool. Miks nii? Ei tea. Waze on küll tore abimees ülesküntud uudismaade vältimisel, kuid muid auke kasutades võid sattuda teele, kus küla on külas kinni ja üle 70 niikuinii sõita ei või. Korralik turist ju muidugi ei kiirusta ka ning on kannatlik, mitte nagu mina. Meie eesmärk oli sel korral Kuramaale ring peale teha ja seetõttu hakkasime ringi vaatama alles peale Riiat. Riiast sõitsime pühapäeva lõuna ajal läbi, väga normaalne liiklus, ei mingeid ummikuid ja taaskord arutlesime selle üle, et äkki saab läbi linna ikka kiiremini.
Mõtlesime, et sõidame mööda rannikut, otsime endale enne poolsaare tippu mingi ööbimise ja hakkame hommikul ümbruskonnas ringi vaatama. Rannakülad seal nii ägedad pole kui meil, ilmselt on väikepaatidega kalandus sealsel lahtedeta rannikul ka üsna keeruline. Mingeid imelikke motelle keset põldu oli, aga ei midagi kutsuvat. Esimene toredam koht tundus olevat intrigeeriva nimega Roja. Ema, kes kunagi keeldus kolima Roelasse (avanes selline vapustav võimalus), sai igatahes naerda, kui telefonis kuulis, et me omadega Rojas oleme. Etterutates oleks järgmisel päeval olnud võimalik ööbida motell Laipas, aga sellest me loobusime. Roja oli kirjade järgi põhjaranniku suurim kalastusasula, mingi tehas seal tõesti asus ka tänapäeval. Meri oli seal rahulikum ja rand tõeliselt ilus. Rannal pakkus silmailu üksik sinine siga. Lätis on üldse igasugu põnevaid kunstiobjekte rohkem nähtaval kui meil. Ööbida sai Rojas päris mitmes kohas, meie valisime hotelli, mille juurde kuulusid ka suvemajakesed, kus küll dušš ja wc ühised olid, kuid mis muidu igati korralikud. Ukse taga toolil lamas boonuseks nunnu kass.
Sõime hotelli juurde kuuluvas restoranis, mina võtsin Läti rahvusrooga - verivorsti. Meil seda millegipärast suviti pakkuda ei juleta. Pohlamoosi asemel oli hapukoor, aga küllap neil on nõnda moes.
Järgmisel päeval külastasime kohalikku paljandit, lubati ka koopaid, aga kahjuks oli laudtee üsna lagunenud ja lastega selle läbimine tundus veidi liiga ekstreemsena. Nägime suurt hulka viinamäe tigusid, kes meil Sõrve säärel ringi roomavad. Eks nad ilmselt ujudes Lätist tulid...
Seejärel jõudsimegi Kolka neeme tippu. Tuul oli nii kõva, et mina päris lõppu ei läinudki. Maa lõppemise märkimiseks kasutas L. üht Evelin Ilvest meenutavat daami:
Kauguses seilas tanker:
Sõrve säär on sealt väidetavalt 38 km kaugusel. Rojast üle veel oleks pidanud Ruhnu olema, aga meie muidugi kumbagi näha ei osanud.
Seejärel sõitsime otsima teist kindlat sihtmärki meie reisil, nimelt Irbene radarit. Olin seda mõnel FB fotol näinud ja mõtlesin, et no eks võib ta üle kaeda kah. Tegelikkuses oli see raudselt mu lemmikobjekt sellelt reisilt:
Pidin enda kaadrisse jätma, sest ilma inimeseta polnud vaade nii mõjus. On ju äge asi?! Seal ta seisab, ümbritsetuna mahajäetud kummituslinnast ning püüab kosmosest teateid. Ja ta keerleb! Järsku ning ülivaikselt pöörab ta end sinu selja taga ringi. Kuidagi ülevalt kõhe tunne tekkis - ikkagi kosmoseajastu laps ju. Oeh, ma võiks siia veel miljon pilti panna sellest kaunist asjast.
Kohe peale Irbenet jõudsime Ventspilsi, mis on kuulus oma värviliste lehmakujude ja ohtrate lasteparkide poolest. Õudne tuul oli taaskord, mingid hullud inimesed tulid "lõbusõidu"-laevalt, mis kõikus juba kai ääres nii, et mul hakkas vaatamisest halb. Rannapromenaadil oli tuule tõttu puhtfüüsiliselt keeruline olla ja seega käisime üldiselt vaid söömas. Restoraniga vedas, oli selline meie mõistes luksuskoht - interjöörilt taluhoone, ettekandjad ajastutruus rõivastuses, toit ehe ja peen. Samas hinnad olid kindlasti oluliselt normaalsemad kui meil sarnastest kohtades. Mina jäin oma spinatiravioolidega väga rahule ning eriti maitses see rabarberi-ingveri limonaad, mis meenutas mingit nõuka-aja jooki, aga me ei suutnud meenutada, mida. Läti Rimi ökoletist sai teda ka:
Kui vee- ja lasteparkidesse mitte minna (mida me lastega perena loomulikult ei plaaninud - ma isegi ei tea, miks nii kujunes), siis ega Ventspilsis palju muud teha pole. Me ikka alati mõtleme, et teinekord, kui tuult veidi vähem ja temperatuur veidi kõrgem, siis tuleme, oleme ja läheme.
Edasi suundusime otsima mõnd meeldivat ööbimispaika kusagil teel Riiga, aga mitte Jurmalas, sest seal on kallis, ega ka mitte päris Riias, sest sinna väga ei viitsinud välja sõita. Ses osas jäime veidi hätta, aga kui mõelda, et satud turistina Põlvasse, Valka või Võrru, siis ega ka linna sees hotelle ju jalaga segada ole. Naersime juba, et ega see Jelgava ka palju teelt kõrvale ei jää ja hotell Jelgava ju juba tuntud koht. Sõelale jäi selline ilmselt turistile tundmata linn nagu Tukums.
Millegipärast on mul sellest linnast olemas vaid see pilt, mis kujutab endast (vist) mahajäetud loss-kõrtsi:
Tegelikult oli linnake päris armas, eriti nunnu oli nende püüd end turistidele müüa - kohalikul kaardil olid vaatamisväärsustena ära toodud absoluutselt kõik kohad, mida kuidagi tähtsana näidata sai. No näiteks üks post, kus rippusid Tukumsi sõpruslinnade lipud. Iseenesest märkamatu postike kuskil tee ääres, aga turundatud kui "Sõpruse puu". Iga purskkaev selles linnas oli oluline. Meie ööbisime kohalikus jäähallis. Tuba oli väga suur, nelja voodiga, korralik ja kaasaegne. Söögikohtadest märkasime küll vaid ühte pisikest ja ometigi kõledat pitsakohta ning paari väljasurnud einelat, aga samas oli ju ka esmaspäeva õhtu väikelinnas. Ka kohalikud käisid sealsamas jäähalli baaris einestamas. Hommikul märkasime isegi paari teist turisti.
Hommik oli veel tore, sest päike säras helesinises taevas, aga peale hommikusööki (mis ei olnud küll hinna sees, aga sai tellida koduselt maitsvaid kuumi võileibu ja muud) hakkas meid jälitama see ilgus, mis meid poolel päeval kätte sai ja siiani akna taga ilatseb.
Enne jõudsime veel ära käia Cinevillas, mis on koht, kuhu on kogutud kokku erinevad filmidekoratsioonid. Ilmselt oleks olnud ägedam kui teaksin ka neid Läti filme, kus neid tegelikult kasutatud on, aga no ka muidu kõlbas külastamist. Hetkel ehitati seal samuti viikingiküla mingi kuulsa Läti kuninga elust rääkiva filmi jaoks. Lätlased ja viikingid? No ma ei tea, nii meile öeldi.
Selline butafooria-linn võltsjõgede, majade, trammiteede, kirikute, sildadega. Sekka päris keskaega, viikingeid ja indiaanlasi, ronge ja laevu.
Seal saigi üldine padukas meid kätte ja segas ära loomaaia-plaanid, kuid ilmselt oleks me niimoodi ka alles pimedas koju jõudnud. Tänu vihmale oli Riia üsna umbes ja avariisid täis (kuigi läksime kaarega, mitte otse läbi linna).
Huvitav, kas ainult mulle tundub, et me satume oma reisidel kuidagi alati suuremate turismimagnetite asemel mingitesse imelikesse teelt kõrvale jäävatesse kohtadesse ega käi üldse seal, kus "normaalsed inimesed" käivad? No kes ikka ööbib Rojas ja Tukumsis? Või Jelgavas? Aga omamoodi on see täitsa lahe.
Mõtlesime, et sõidame mööda rannikut, otsime endale enne poolsaare tippu mingi ööbimise ja hakkame hommikul ümbruskonnas ringi vaatama. Rannakülad seal nii ägedad pole kui meil, ilmselt on väikepaatidega kalandus sealsel lahtedeta rannikul ka üsna keeruline. Mingeid imelikke motelle keset põldu oli, aga ei midagi kutsuvat. Esimene toredam koht tundus olevat intrigeeriva nimega Roja. Ema, kes kunagi keeldus kolima Roelasse (avanes selline vapustav võimalus), sai igatahes naerda, kui telefonis kuulis, et me omadega Rojas oleme. Etterutates oleks järgmisel päeval olnud võimalik ööbida motell Laipas, aga sellest me loobusime. Roja oli kirjade järgi põhjaranniku suurim kalastusasula, mingi tehas seal tõesti asus ka tänapäeval. Meri oli seal rahulikum ja rand tõeliselt ilus. Rannal pakkus silmailu üksik sinine siga. Lätis on üldse igasugu põnevaid kunstiobjekte rohkem nähtaval kui meil. Ööbida sai Rojas päris mitmes kohas, meie valisime hotelli, mille juurde kuulusid ka suvemajakesed, kus küll dušš ja wc ühised olid, kuid mis muidu igati korralikud. Ukse taga toolil lamas boonuseks nunnu kass.
Järgmisel päeval külastasime kohalikku paljandit, lubati ka koopaid, aga kahjuks oli laudtee üsna lagunenud ja lastega selle läbimine tundus veidi liiga ekstreemsena. Nägime suurt hulka viinamäe tigusid, kes meil Sõrve säärel ringi roomavad. Eks nad ilmselt ujudes Lätist tulid...
Kauguses seilas tanker:
Seejärel sõitsime otsima teist kindlat sihtmärki meie reisil, nimelt Irbene radarit. Olin seda mõnel FB fotol näinud ja mõtlesin, et no eks võib ta üle kaeda kah. Tegelikkuses oli see raudselt mu lemmikobjekt sellelt reisilt:
Kohe peale Irbenet jõudsime Ventspilsi, mis on kuulus oma värviliste lehmakujude ja ohtrate lasteparkide poolest. Õudne tuul oli taaskord, mingid hullud inimesed tulid "lõbusõidu"-laevalt, mis kõikus juba kai ääres nii, et mul hakkas vaatamisest halb. Rannapromenaadil oli tuule tõttu puhtfüüsiliselt keeruline olla ja seega käisime üldiselt vaid söömas. Restoraniga vedas, oli selline meie mõistes luksuskoht - interjöörilt taluhoone, ettekandjad ajastutruus rõivastuses, toit ehe ja peen. Samas hinnad olid kindlasti oluliselt normaalsemad kui meil sarnastest kohtades. Mina jäin oma spinatiravioolidega väga rahule ning eriti maitses see rabarberi-ingveri limonaad, mis meenutas mingit nõuka-aja jooki, aga me ei suutnud meenutada, mida. Läti Rimi ökoletist sai teda ka:
Edasi suundusime otsima mõnd meeldivat ööbimispaika kusagil teel Riiga, aga mitte Jurmalas, sest seal on kallis, ega ka mitte päris Riias, sest sinna väga ei viitsinud välja sõita. Ses osas jäime veidi hätta, aga kui mõelda, et satud turistina Põlvasse, Valka või Võrru, siis ega ka linna sees hotelle ju jalaga segada ole. Naersime juba, et ega see Jelgava ka palju teelt kõrvale ei jää ja hotell Jelgava ju juba tuntud koht. Sõelale jäi selline ilmselt turistile tundmata linn nagu Tukums.
Millegipärast on mul sellest linnast olemas vaid see pilt, mis kujutab endast (vist) mahajäetud loss-kõrtsi:
Tegelikult oli linnake päris armas, eriti nunnu oli nende püüd end turistidele müüa - kohalikul kaardil olid vaatamisväärsustena ära toodud absoluutselt kõik kohad, mida kuidagi tähtsana näidata sai. No näiteks üks post, kus rippusid Tukumsi sõpruslinnade lipud. Iseenesest märkamatu postike kuskil tee ääres, aga turundatud kui "Sõpruse puu". Iga purskkaev selles linnas oli oluline. Meie ööbisime kohalikus jäähallis. Tuba oli väga suur, nelja voodiga, korralik ja kaasaegne. Söögikohtadest märkasime küll vaid ühte pisikest ja ometigi kõledat pitsakohta ning paari väljasurnud einelat, aga samas oli ju ka esmaspäeva õhtu väikelinnas. Ka kohalikud käisid sealsamas jäähalli baaris einestamas. Hommikul märkasime isegi paari teist turisti.
Hommik oli veel tore, sest päike säras helesinises taevas, aga peale hommikusööki (mis ei olnud küll hinna sees, aga sai tellida koduselt maitsvaid kuumi võileibu ja muud) hakkas meid jälitama see ilgus, mis meid poolel päeval kätte sai ja siiani akna taga ilatseb.
Enne jõudsime veel ära käia Cinevillas, mis on koht, kuhu on kogutud kokku erinevad filmidekoratsioonid. Ilmselt oleks olnud ägedam kui teaksin ka neid Läti filme, kus neid tegelikult kasutatud on, aga no ka muidu kõlbas külastamist. Hetkel ehitati seal samuti viikingiküla mingi kuulsa Läti kuninga elust rääkiva filmi jaoks. Lätlased ja viikingid? No ma ei tea, nii meile öeldi.
Selline butafooria-linn võltsjõgede, majade, trammiteede, kirikute, sildadega. Sekka päris keskaega, viikingeid ja indiaanlasi, ronge ja laevu.
Huvitav, kas ainult mulle tundub, et me satume oma reisidel kuidagi alati suuremate turismimagnetite asemel mingitesse imelikesse teelt kõrvale jäävatesse kohtadesse ega käi üldse seal, kus "normaalsed inimesed" käivad? No kes ikka ööbib Rojas ja Tukumsis? Või Jelgavas? Aga omamoodi on see täitsa lahe.
reede, august 12, 2016
Ainult need, kellel midagi öelda ei ole, postitavad sellist jama
55 küsimust, mida keegi ei küsi
1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?
Mul on lükanduksed, vahel kinni, vahel lahti. See pool, kuhu kass sisse ronida armastab, on kinni, see pool, mis teda ei huvita, kinni.
2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA?
Ei, mul on muidki testreid piisavalt.
3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?
Eesti ajakirjades nagu väga pole neid.
4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
Mesilaste. Loomulikult.
5. KAS SUL ON KORTSUD?
Mina näen, teised õnneks veel mitte.
6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
Ei.
7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
Ei.
8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
Ikka.
9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
Ei usu eriti.
10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
Ei.
11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
Tavaline kaheinimesevoodi?
12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
Winny Puhh "Nuudlid ja hapupiim"
13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
Ikka.
14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
Ei, hoolimata sellest, et mul on lapsed, ei viitsi ma neid vaadata.
15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
Piima 98% juhtudest.
16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
Mitte mingi.
17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
Ei suuda otsustada.
18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
Ei ole sellist.
19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
Ehk kuskil 10 aastat tagasi? Hiilgeaegadel oli mul oma 12 kirjasõpra korraga.
20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
Ei.
21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
Ei, pole lubegi.
22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
Olenevalt olukorrast.
23. MILLAL SA TAVALISET MAGAMA LÄHED?
22.08 on väga tihti kellal, kui voodisse poen.
24. KAS SA OLED LAISK?
Täiega.
25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETUSID?
Marti ega Kadrit jooksma mind ei lubatud, kuigi korra isegi tahtsin ja oli vinge eeskavagi valmis.
26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
Kahte oskan, paari võin veel üritada.
27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
Ei. Saan ajakirju vanematelt.
28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
Ei.
29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
Vist mitte või vähemalt suudan ma sellest üle olla.
30. KAS SA LAULAD AUTOS?
Totaalselt magamata olnuna võin laulda, aga üldiselt liigutan vaid suud, sest tean oma võimeid.
31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
Ei.
32. KAS SA TANTSID AUTOS?
Ei.
33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
Kuna id-kaardi jaoks tegin foto putkas, siis ilmselt kunagi keskkoolis?
34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
Jah.
35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
Ei.
36. LEMMIKKOOK?
Ei tea.
37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
Pigem mitte. Ma ei tea. Keegi ei tea ju.
38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
Ikka, kõigil on ju?
39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
Ei.
40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
Kõige rohkem käin vist Rimis, sest see jääb teele, Selveris käime autoga ja Prismas harva, kui pikalt poes jalutamise tuju on.
41. NIKE VÕI ADIDAS?
Vahet pole.
42. CHEETOS VÕI LAYS?
Suht võrdsed, ei tarbi väga kumbagi.
43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
Pähklid.
44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
Põhikoolis. Külge pole miskit jäänud. Praktikat ka 0 muidugi.
45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
Jah.
46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
Kindlasti. Meenub bakatöö kaitsmise järgne ulg, aga arvestades mu emotsionaalsust, on neid hetki kindlasti rohkem olnud.
47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
Paras.
48. TEE VÕI KOHv?
Kohv.
49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
Must.
50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
Kas on olemas keegi, kes ei saa?
51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
Ei.
52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
Ikka.
53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
Oleneb olukorrast. Kalamata oliivid on vist siiski parimad.
54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
Ei, ma hakkan vinguma alles siis, kui on selge, et ma oma tahtmist ei saa.
55. OLED SA KANNATLIK?
Ei, absoluutselt mitte.
Edit: Näe, kohe läks põnevaks - kas need, kes seda postitust feedlyga loevad, näevad, et siin peaks olema mingi video? Mingist sirgete juustega naisest, kes kohe hakkab miskit ütlema? Mina seda enda postituse juures näen, aga ise seda sinna pannud pole. Misasja? Avan blogi brauserist, videot pole, vaatan feedlys - on. Kohe tuli ka hetkega oma paarsada lehekülastust, aga keegi neist "külastajatest" mu blogi lehel tegelikult käinud ei ole. Varem on ka seda juhtunud, et mingil suvalisel päeval kui ma siia midagi kirjutanudki pole, on järsku 800 külastust Vene ip-delt. Mis värk sellega on?
kolmapäev, august 10, 2016
Esimesed poolteist nädalat
Puhkus peab olema selline... Puhkus peab olema selline...
Kui ma muidu olen üsna laisk igasuguste eesmärkide seadmises, siis puhkusele mul millegipärast mingid nõudmised on.
Sel aastal läks natuke kehvasti, sest aprillis pandud silmaarstiaja sain Mikrole just puhkuse alguseks, seega ei saanud kohe rutiinist välja, aga reegel on see, et kohe esimesel reedel tuleb jalga lasta. Me ei lasknud. Ilm oli absoluutselt kohutav, järgmine hommik tuli ohverdada koristamisele ja alles siis saime suvilasse, aga teadmisega, et paari päeva pärast peame linnas tagasi olema. Esmaspäeval pidin linnas sõbrannaga kokku saama ja sellele kokkusaamisele läksin ma kummikutes ja vihmavarjuga, puudelt langes kollaseid lehti, mõtlesin, et peaks pildi tegema "Tere, suvepuhkus!"....
Sõbrannaga oli muidugi tore, õhtul tuli veel päikegi välja ja ma koukisin kummikutest salaja soojad sokidki välja. Üritasime vaadata Tartuffi esimest filmi, aga eriti ei õnnestunud - pidevalt oli ju vaja juttu ajada, siis tuli keegi ette seisma ja lõpuks maandus meie lauda võõrtööline Daugapilsist, kellega üsna edutult vene keelt purssisime ning kes lõpuks mu telefoninumbri sai, et meile (ta ilmselt arvas, et need meie oleme mina ja mu sõbrannad, mitte mina, mu mees, lapsed ja paar mehe sõpra) Daugavpilsis priima ekskursioon teha. Hiljem kodus vaatasin, et Daugapils asub enam-vähem Valgevene piiril ja sinna me niikuinii ilmselt sõita ei plaani. Tüüp oli üldse kahtlane, imestas, miks me õlut joome, kui kõik õlled on ju sama maitsega, aga vaata, viin, see on hüva ja maitseelamust pakkuv kraam...Helistanud ta õnneks pole.
Kolmapäeval lasime lõpuks korralikult jalga ja tuleb tunnistada, et sellest alates võõrustasime nädala jooksul enda juures iga päev kahte või nelja (enamasti) inimest. Seltskonnad varieerusid, oli nii püsiliikmeid kui korraks läbiastujaid. Pluss meie lapsed ja kass. Tegelikult ei tundnud ma kordagi, et oh, minge ometi minema, kuigi täna mingi "normaalse olukorra" taastumise tunne oli küll. Avastasin, et mind häirib kui inimesed magavad hommikul kaua ja pool päeva läheb raisku. Me harjusime ärkama nii poole kümnest ja ikka olime alati esimesed. Üldse leidsin, et mind häirib tegevusetus. Ma ei oleks seda arvanud, aga nende seitsme päeva jooksul olime tõeliselt aktiivsed ju vaid kahel - käisime Sagadi puupäevadel ja ringreisil Ida-Virus (kus sai taaskord selgeks minule juba alguses ilmne fakt, et kell 11 alustada on lootusetult hilja). Mul on vaja pidevalt mingeid elamusi. Sest mul on puhkus. Suurem osa seltskonnast olid aga vastarmunud paarid ja neile piisas ka teineteisest. Lõunani voodis vedelemine oli ainult pluss.
Lisaks neile üritustele käisin ka korra peol, kus esines selline äge duo nagu Tiiu & Lepatriinu ning plaate keerutas DJ Helina Savi. Tiiu ei ole siis mitte see omaaegne Nukukese-Tiiu vaid "Eesti räpi esileedi Tiiu the Roosagangster"(niimoodi oli ürituse lehel kirjas). Mina distantseerusin Eesti räpist peale seda, kui see A-rühma ja Toe Tagi tuules popiks läks ning uuematest esinejatest tean vaid Tommy Ca$h'i, aga need neiud olid päriselt ka ägedad. Hästi palju oli küll inspiratsiooni Nicki Minaj'st (vähemalt sel kontserdil), aga kuna ka Nicki mulle meeldib, siis oli ok. Igatahes midagi erinevat peavoolust. Minuga kaasasolnud meesisendid olid ka kõik täiega sillas ja tegemist polnud mingite räpimeestega.
Muudest puhkuse esimese nädala märksõnadest: raskeveohobused, Ontika paekallas, Sillamäe arhitektuur, rand, pool tundi päikest ja siis pilved, vesi on ikka liiga külm, lastel on nohu, L. jälle köhib, Narvas käisime ainult Astri keskuse wc-s, peldik haiseb jubedalt, kass tunneb end koduselt, kass oksendas diivani taha, kass tahtis põgeneda, seened!, inimesed teevad meile vabatahtlikult süüa!, seenesousti!, kas päriselt ka kõlbavad lihtsalt keedupilvikud süüa?, andke veel keedupilvikuid soolaga!, uus lemmikjook on kartulikeeduvesi soolaga (on seal nitriteid või ainult vitamiinid?), igal aastal korra sõidan rattaga - tehtud.
Ma ei tea, mis edasi saab, aga praegu tagasi vaadates tundub, et meil on olnud täitsa tore. Loodan, et nii ka jätkub! Paar pilti on vist kuskil fotokas ka, aga ma ei viitsi otsida, mul on puhkus.
Kui ma muidu olen üsna laisk igasuguste eesmärkide seadmises, siis puhkusele mul millegipärast mingid nõudmised on.
Sel aastal läks natuke kehvasti, sest aprillis pandud silmaarstiaja sain Mikrole just puhkuse alguseks, seega ei saanud kohe rutiinist välja, aga reegel on see, et kohe esimesel reedel tuleb jalga lasta. Me ei lasknud. Ilm oli absoluutselt kohutav, järgmine hommik tuli ohverdada koristamisele ja alles siis saime suvilasse, aga teadmisega, et paari päeva pärast peame linnas tagasi olema. Esmaspäeval pidin linnas sõbrannaga kokku saama ja sellele kokkusaamisele läksin ma kummikutes ja vihmavarjuga, puudelt langes kollaseid lehti, mõtlesin, et peaks pildi tegema "Tere, suvepuhkus!"....
Sõbrannaga oli muidugi tore, õhtul tuli veel päikegi välja ja ma koukisin kummikutest salaja soojad sokidki välja. Üritasime vaadata Tartuffi esimest filmi, aga eriti ei õnnestunud - pidevalt oli ju vaja juttu ajada, siis tuli keegi ette seisma ja lõpuks maandus meie lauda võõrtööline Daugapilsist, kellega üsna edutult vene keelt purssisime ning kes lõpuks mu telefoninumbri sai, et meile (ta ilmselt arvas, et need meie oleme mina ja mu sõbrannad, mitte mina, mu mees, lapsed ja paar mehe sõpra) Daugavpilsis priima ekskursioon teha. Hiljem kodus vaatasin, et Daugapils asub enam-vähem Valgevene piiril ja sinna me niikuinii ilmselt sõita ei plaani. Tüüp oli üldse kahtlane, imestas, miks me õlut joome, kui kõik õlled on ju sama maitsega, aga vaata, viin, see on hüva ja maitseelamust pakkuv kraam...Helistanud ta õnneks pole.
Kolmapäeval lasime lõpuks korralikult jalga ja tuleb tunnistada, et sellest alates võõrustasime nädala jooksul enda juures iga päev kahte või nelja (enamasti) inimest. Seltskonnad varieerusid, oli nii püsiliikmeid kui korraks läbiastujaid. Pluss meie lapsed ja kass. Tegelikult ei tundnud ma kordagi, et oh, minge ometi minema, kuigi täna mingi "normaalse olukorra" taastumise tunne oli küll. Avastasin, et mind häirib kui inimesed magavad hommikul kaua ja pool päeva läheb raisku. Me harjusime ärkama nii poole kümnest ja ikka olime alati esimesed. Üldse leidsin, et mind häirib tegevusetus. Ma ei oleks seda arvanud, aga nende seitsme päeva jooksul olime tõeliselt aktiivsed ju vaid kahel - käisime Sagadi puupäevadel ja ringreisil Ida-Virus (kus sai taaskord selgeks minule juba alguses ilmne fakt, et kell 11 alustada on lootusetult hilja). Mul on vaja pidevalt mingeid elamusi. Sest mul on puhkus. Suurem osa seltskonnast olid aga vastarmunud paarid ja neile piisas ka teineteisest. Lõunani voodis vedelemine oli ainult pluss.
Lisaks neile üritustele käisin ka korra peol, kus esines selline äge duo nagu Tiiu & Lepatriinu ning plaate keerutas DJ Helina Savi. Tiiu ei ole siis mitte see omaaegne Nukukese-Tiiu vaid "Eesti räpi esileedi Tiiu the Roosagangster"(niimoodi oli ürituse lehel kirjas). Mina distantseerusin Eesti räpist peale seda, kui see A-rühma ja Toe Tagi tuules popiks läks ning uuematest esinejatest tean vaid Tommy Ca$h'i, aga need neiud olid päriselt ka ägedad. Hästi palju oli küll inspiratsiooni Nicki Minaj'st (vähemalt sel kontserdil), aga kuna ka Nicki mulle meeldib, siis oli ok. Igatahes midagi erinevat peavoolust. Minuga kaasasolnud meesisendid olid ka kõik täiega sillas ja tegemist polnud mingite räpimeestega.
Muudest puhkuse esimese nädala märksõnadest: raskeveohobused, Ontika paekallas, Sillamäe arhitektuur, rand, pool tundi päikest ja siis pilved, vesi on ikka liiga külm, lastel on nohu, L. jälle köhib, Narvas käisime ainult Astri keskuse wc-s, peldik haiseb jubedalt, kass tunneb end koduselt, kass oksendas diivani taha, kass tahtis põgeneda, seened!, inimesed teevad meile vabatahtlikult süüa!, seenesousti!, kas päriselt ka kõlbavad lihtsalt keedupilvikud süüa?, andke veel keedupilvikuid soolaga!, uus lemmikjook on kartulikeeduvesi soolaga (on seal nitriteid või ainult vitamiinid?), igal aastal korra sõidan rattaga - tehtud.
Ma ei tea, mis edasi saab, aga praegu tagasi vaadates tundub, et meil on olnud täitsa tore. Loodan, et nii ka jätkub! Paar pilti on vist kuskil fotokas ka, aga ma ei viitsi otsida, mul on puhkus.