Esimesed poolteist nädalat

Puhkus peab olema selline... Puhkus peab olema selline...
Kui ma muidu olen üsna laisk igasuguste eesmärkide seadmises, siis puhkusele mul millegipärast mingid nõudmised on.

Sel aastal läks natuke kehvasti, sest aprillis pandud silmaarstiaja sain Mikrole just puhkuse alguseks, seega ei saanud kohe rutiinist välja, aga reegel on see, et kohe esimesel reedel tuleb jalga lasta. Me ei lasknud. Ilm oli absoluutselt kohutav, järgmine hommik tuli ohverdada koristamisele ja alles siis saime suvilasse, aga teadmisega, et paari päeva pärast peame linnas tagasi olema. Esmaspäeval pidin linnas sõbrannaga kokku saama ja sellele kokkusaamisele läksin ma kummikutes ja vihmavarjuga, puudelt langes kollaseid lehti, mõtlesin, et peaks pildi tegema "Tere, suvepuhkus!"....
Sõbrannaga oli muidugi tore, õhtul tuli veel päikegi välja ja ma koukisin kummikutest salaja soojad sokidki välja. Üritasime vaadata Tartuffi esimest filmi, aga eriti ei õnnestunud - pidevalt oli ju vaja juttu ajada, siis tuli keegi ette seisma ja lõpuks maandus meie lauda võõrtööline Daugapilsist, kellega üsna edutult vene keelt purssisime ning kes lõpuks mu telefoninumbri sai, et meile (ta ilmselt arvas, et need meie oleme mina ja mu sõbrannad, mitte mina, mu mees, lapsed ja paar mehe sõpra) Daugavpilsis priima ekskursioon teha. Hiljem kodus vaatasin, et Daugapils asub enam-vähem Valgevene piiril ja sinna me niikuinii ilmselt sõita ei plaani. Tüüp oli üldse kahtlane, imestas, miks me õlut joome, kui kõik õlled on ju sama maitsega, aga vaata, viin, see on hüva ja maitseelamust pakkuv kraam...Helistanud ta õnneks pole.

Kolmapäeval lasime lõpuks korralikult jalga ja tuleb tunnistada, et sellest alates võõrustasime nädala jooksul enda juures iga päev kahte või nelja (enamasti) inimest. Seltskonnad varieerusid, oli nii püsiliikmeid kui korraks läbiastujaid. Pluss meie lapsed ja kass. Tegelikult ei tundnud ma kordagi, et oh, minge ometi minema, kuigi täna mingi "normaalse olukorra" taastumise tunne oli küll. Avastasin, et mind häirib kui inimesed magavad hommikul kaua ja pool päeva läheb raisku. Me harjusime ärkama nii poole kümnest ja ikka olime alati esimesed. Üldse leidsin, et mind häirib tegevusetus. Ma ei oleks seda arvanud, aga nende seitsme päeva jooksul olime tõeliselt aktiivsed ju vaid kahel - käisime Sagadi puupäevadel ja ringreisil Ida-Virus (kus sai taaskord selgeks minule juba alguses ilmne fakt, et kell 11 alustada on lootusetult hilja). Mul on vaja pidevalt mingeid elamusi. Sest mul on puhkus. Suurem osa seltskonnast olid aga vastarmunud paarid ja neile piisas ka teineteisest. Lõunani voodis vedelemine oli ainult pluss.
Lisaks neile üritustele käisin ka korra peol, kus esines selline äge duo nagu Tiiu & Lepatriinu ning plaate keerutas DJ Helina Savi. Tiiu ei ole siis mitte see omaaegne Nukukese-Tiiu vaid "Eesti räpi esileedi Tiiu the Roosagangster"(niimoodi oli ürituse lehel kirjas).  Mina distantseerusin Eesti räpist peale seda, kui see A-rühma ja Toe Tagi tuules popiks läks ning uuematest esinejatest tean vaid Tommy Ca$h'i, aga need neiud olid päriselt ka ägedad. Hästi palju oli küll inspiratsiooni Nicki Minaj'st (vähemalt sel kontserdil), aga kuna ka Nicki mulle meeldib, siis oli ok. Igatahes midagi erinevat peavoolust. Minuga kaasasolnud meesisendid olid ka kõik täiega sillas ja tegemist polnud mingite räpimeestega.

Muudest puhkuse esimese nädala märksõnadest: raskeveohobused, Ontika paekallas, Sillamäe arhitektuur, rand, pool tundi päikest ja siis pilved, vesi on ikka liiga külm, lastel on nohu, L. jälle köhib, Narvas käisime ainult Astri keskuse wc-s, peldik haiseb jubedalt, kass tunneb end koduselt, kass oksendas diivani taha, kass tahtis põgeneda, seened!, inimesed teevad meile vabatahtlikult süüa!, seenesousti!, kas päriselt ka kõlbavad lihtsalt keedupilvikud süüa?, andke veel keedupilvikuid soolaga!, uus lemmikjook on kartulikeeduvesi soolaga (on seal nitriteid või ainult vitamiinid?), igal aastal korra sõidan rattaga - tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga praegu tagasi vaadates tundub, et meil on olnud täitsa tore. Loodan, et nii ka jätkub! Paar pilti on vist kuskil fotokas ka, aga ma ei viitsi otsida, mul on puhkus.