Kui "külamentaliteet" tundub enamikule sellega kokkupuutunuile vastik, siis kogukondlikkust hoopiski ülistatakse. Tore muidugi, kui su ümbrus on korras, aga ühine laupäevak tundub ikkagi liiga kõrge hind selle eest...
Laupäevakutest saab viilida, aga hiljuti avastasin, et sarnane mõtteviis on haaranud ka tänapäeva koole. Imestasin endal suu lahti, et igaks ürituseks eeldatakse lapsevanemate panust. Päriselt pean minema oma vabast nädalavahetusest kuhugi appi midagi organiseerima?! Ma ei ole ju mingisugune vabatahtlik "jalgpalliemme"? (Peaaegu kaalusin, kas selleks, et suvilasse mereõhku nautima minna ja pääseda mingist tüütust tervisepäevast, peaks midagi sugulaste matuse kohta valetama, aga ilmselt oleks see vale lapse kaudu välja tulnud ja see oleks juba liiga imelik olnud...) Küsisin oma ema käest, kas tema omal ajal ka pidi, sest mulle küll pole meelde jäänud, et meil mingeid ühisüritusi oleks olnud. Ema arvas, et vene ajal sai nõnda vähe reisida, et ilmselt tahtsid kõik kooliõpetajad ise ekskursioonidele lapsi valvama minna, vanematele enam kohti ei jätkunud. Muude üritustega saadi samuti oma jõududega hakkama. Kool oli kool ning seega lapse asi ja kodu oli kodu, kus toimetasid vanemad. Tänapäeval enam nii pole. Näiteks täna sain sellise toreda kirja: koolikaardi abiga saate jälgida lapse kohta mitmeid andmeid: nt millal laps siseneb kooli, milliseid raamatuid ta raamatukogust laenutab, kui palju on ta maksnud lõunasöökide eest ja kas ta osaleb tundides. Mul läks seest õõnsaks. Kui see pole Gestapo, siis mis see on? Kõrvus hakkas kõlama SSRoboti euroliidu-vastane laul: "...ja kaamera valvab, kuidas sa s***d!" Kas see on nüüd kaasamise musternäide või hoopis usaldamatuse oma? Milleks lapsega rääkida, kui saab selle asemel arvutisse logida ja teda reaalajas jälitada?
Selle kohta, kui kohutavalt oluline on kooli ja kodu koostöö, andis Tartu LV välja suisa pea 300-lehelise raamatu. Mis mul viga peaks olema, et ma selle läbi töötada viitsiksin? Selle "õhinapõhise" ja positiivsusest pakatava "lööme-aga-käed-külge"-üllitise? Jah, ma olengi üks seal artiklites mainitud lapsevanematüüp, see igavene negatiivik, kes küsib, et miks mul seda vaja on? Ma kandsin oma risti koolis 12 aastat + ülikool ja andke andeks, mul sai sellest juba küllalt. Sain mina ilma kaasamise ja kogukonnatundeta hakkama, saab ka mu laps. Ma tõesti ei teadnud, et saades lapse, pean ma selle ristiretke uuesti läbima. Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid seda teinud - õppinud koos minuga (va päris esimese aasta alguses), vedanud mind mööda ühisüritusi, organiseerinud spordipäevi, käinud koolis oma tööst rääkimas (jumal tänatud, et mul selline töö on, millest midagi rääkida pole) jms. Praegu on see trendikas, see on uus normaalsus, see on tõeline kaasamine ja kogukonnatunne. Ja see on nii vahva! Palun, ei. Ma ei saanud selleks täiskasvanuks, et uuesti lapseiga läbi elada, sest lapseiga oli võrreldes täiskasvanuea vabadusega ikkagi nõme. Taaskord, ei lind ega loom (no teate küll, see veneaegne multikas.) Jätke mind rahule oma lillekeste ja tõrvikutega, las ma ripun oma koopas pea alaspidi.
Ei, päriselt. Ma saaks aru, kui ilma kaasamata oleks probleeme, kool ei suudaks ilma selleta toimida, aga ei. Kaasamine on pigem lapsevanematepoolne algatus mu meelest. Meie tahame oma laste elus rohkem osaleda! On's meil tõesti nii palju rakenduseta vedelevaid lapsevanemaid, kel pole muud teha, kui oma laste elu (üle)organiseerida? Aga välismaal on nii ja see on nii tore ja toimib! No mõnel välismaal ei või alla 12-aastane laps minutitki üksi ka olla, kõik peab olema korras, kontrollitud ja järelevalvava silma all. Ma ei ütleks, et see alati paremate tulemusteni oleks viinud kui meie "hoolimatu" süsteem.
Ei, ma ei ole üldse selline lapsevanem, kes leiab, et kooli asi on mu last õpetada ja kasvatada ning kui mingi probleem tekib, siis on alati õpetaja süüdi. Kui probleeme tekib, siis muidugi, katsume koos lahenduse leida, aga kas saaks äkki nii, et rahuajal me ei pea kõik koos ühte sõbralikku pere mängima? Mitte, et mul teie vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt ei viitsi.
Ma kommenteerin lihtsalt selleks, et kinnitada- Sul on õigus:)
VastaKustutaÜks mu teooria on see, et tänased vanemad nii meil kui ka välismaal on üles kasvanud töönarkomaanide lastena, ja ma kahtlustan, et see on üks indulgentsi vorme. Elame oma laste elu, lõbustame neid, et neil hetkekski igav pole, et nad ei peaks elama ja kannatama nii nagu meie omal ajal... kui vanemad kogu aeg tööl olid ?!
Ja minu- ja sinusugused, kes pidasid vanemate töölkõimist normaalseks ja ei saanud sellest psühhotraumat, kannatame.
Või siis teine teooria on kontrolliteooria. Nii nagu toidu puhul. Kuna me hulluksminevat maailma kontrollida ei saa, siis vähemalt illusioon, et midagi oma elust saan kontrollida, hallata, muuta?
Ja muidugi, lapsi on vähem, neid saadakse küpsemas vanuses, pesu ei pea enam käsitsi pesema st inimestel ongi reaalselt rohkem aega laste elu elada.
Kas tänapäeval töönarkomaane mitte rohkem pole? Mina olin tõesti kodus koos vanaemaga, aga tänapäeval on see ikka väga haruldane, kui on olemas vanavanemad, kes enam tööl ei käi või juba surnud pole.
VastaKustutaSamas, pesu ei pea tõesti käsitsi pesema ja aega on üldises plaanis ehk jah rohkem käes. Või see lihtsalt tundub nii, sest ükspäev mu ema just väitis, et tänapäeva inimesed ei käi kusagil ega tee midagi, istuvad ainult arvutis - nemad omal ajal omasid ikka korralikku seltsielu...
Ma olen 100% nõus. Iga su lausega.
VastaKustutaOskan vaid lisada, et üldiselt on teada, milline kool eeldab kogukondlikkust ja milline mitte. Me ei pand oma last VHK-sse (ta sai katsetega sisse), sest see, mis sa kirjutad. Laadad, ühisüritused ja värk.
See koolikaart ja värk... võtaks ma mind õõnsaks. Õnneks meil (tln 21. kool) pole. Veel.
Loe USA kooliteemasid ka. Koolid installivad laste arvutisse KOHUSTUSLIKU softi, millega last läbi veebikaamera IGAL HETKEL jälgida saab. Vanemad käivad kooliga kohut ja käib mingi lakkamatu jamps.
VastaKustutaLäksin oma juttu ACLU lehelt kontrollima, nii et võin samahästi ka siia lingi panna:
https://www.aclu.org/news/school-policies-and-regulations-expose-massachusetts-students-risk-serious-privacy-violations
USA on ses mõttes oluline, et sealsed trendid tabavad ülejäänud maailma ka. Ajalise viitega, aga täiesti vääramatult.
See viimane Kauri kommentaar oli eriti õudne. Ei jõua ära tänada, et mu lapsed juba nii suured on, et nende järele nuhkima ei kohustata. No eks muidugi püüti, kõigepealt e-kool ja lisaks oli tütrel algklassides eriti agar (loe: ogar) klassijuhataja, kes püüdis organiseerida igal kuul vähemalt ühe ühisürituse, mis mõnikord venis poolepäevaseks. Laadad, lemmikloomapäevad, piknikud kellegi juures linnast väljas (ja siis pinguta ennast katki, mõeldes, kuidas sinna sõita, kui omal autot pole), mida iganes. Ja veel tööpäeviti.
VastaKustutaKohustuslik järelvalve ja nuhkimine... No küll ta tuleb. Nii vaba ühiskonda, nagu meil praegu, pole ürgajast saati olnud. Ja areng käib teatavasti spiraali pidi. Nii et varsti jõuame jälle selleni, et mitte ainult lapsi ei jälgita pidevalt, vaid ka täiskasvanuid (praegu on olemas pideva jälgimisvõimalusega nutitelefonid, mida inimesed ööpäevaringselt enda juures hoiavad, kaugel need kehasse istutatavad kiibidki enam on). Ma tahaks selleks ajaks lihtsalt surnud olla.
Täpsustan, et seda koolikaardi värki meil ka (veel) pole, aga E-kool pakub seda kui toredat uuendust.
VastaKustutaImelik on see, et tundub olevat rohkem neid, kes sellise jälgimispoliitika vastu on, ometi pressib see tõesti igast august sisse. Järelikult peab kusagil olema hunnik inimesi (mitte ainult reptiile), kes selle kõigega kenasti nõus on ja kaasa lähevad.
Jälgimispoliitikast ja selle põhjustest on palju kirjutatud. Slashdotis (mida te vist tõenäoliselt ei loe) on näiteks ekstra rubriik "yro", "your rights online".
VastaKustutaEi, see ei ole imelik, see on täiesti loogiline, tänapäevases maailmas isegi paratamatu. Ma ei hakka siin praegu lobisema, aga kui kedagi huvitab, võin hiljem oma arusaamise järgse kokkuvõtte kirjutada. Pmst on "süüdlasteks" kombinatsioon demokraatia + tehnoloogia areng + meediatööstus.
Huvitab küll :)
VastaKustutaHuvitab jah.
VastaKustutaLapse pidev jälgimine tundub tõesti õudne, aga ühisürituste suhtes olin mina just see "kogukondlik" ema, kes käis ekskursioonidel, tegi koos lapsega samblast kompositsioone, küpsetas vajadusel kooke ja oh õudust, kooli karjääripäeval olen ka oma ametist rääkimas käinud :)!
VastaKustutaKeegi mind selleks sundinud pole, lihtsalt mulle meeldis, et sain oma tegevusega koolielu huvitavusele kaasa aidata, mind huvitab laste omavaheline suhtlemine kollektiivis ja muidugi tasuta ekskursioonidest ma ei ütle iial ära, kuigi koos 40 kisava algklassijuntsuga oli see paras ettevõtmine.
Nüüd muidugi kui tahaksin ekskursioonile kaasa minna, läheks mu lapsed õudusest näost valgeks, aga algklassides oli tore.
Loomulikult inimesed ongi erinevad ses osas ja tore, kui see kõik on vabatahtlik, mulle tundub jama see, et osalemist eeldatakse juba eos ja kõigilt.
VastaKustutaMa olen ka koolis rääkimas käinud. Ja üritustel kaasas. Vahe on, kas ma _võin_ seda teha või kool _eeldab_, et.
VastaKustutaMeil hõisati ka lasteaias lastevanemate koosolekul: "Ja meil on palju ühisüritusi" ning jäädi vanemaid vaatama sellise pilguga, et me peaksime rõõmust kukerpalle viskama. No tore, mõtlesin ma, paar üritust aastas elab ehk üle. Siis hakati aga neist üritustest rääkima ja ma sain aru, et ma olin ikka väga optimistlik, kui paari üritusega arvestasin. Mõtlesin isegi öelda, et ma panin lapse sellepärast lasteaeda, et ise tööl käia, mitte et samal ajal hoidiseid laada jaoks küpsetada ja muud janti teha, aga jäin siiski viisakaks.
VastaKustutaNojah, minu vanematel lihtsalt polnud aega, et pidevalt kusagil kohal olla, kuigi nad käisid nii palju kui said. Esimeste klasside klassipeod näiteks olid koos vanematega - kohal käisid need, kes said. Kooli toodi ka vanematel algatusel igasuguseid asju, kes sai, tõi töö juurest nt lastele joonistuspaberit, keegi tõi sügisel õunu, mingi lapsevanem ostis pisikese kuuse jõulude ajal klassi jne.
VastaKustutaSamas ei olnud meil laatasid, piknikke jne. Ühest küljest tundub see äge - kui liiga paljud kaebavad, et kool on lapsele stressor ja lapsevanemad eeldavad, et kool kasvatab lapsest inimese selle 12-aastaga, siis küllap nende laatade jne korraldajad proovivad leida ühisosa kooli ja nö. "küla" vahel (it takes a village to raise a child). Meil on üpris suur osa lapsevanemaid, kes just selliseid asju teha tahavad ning kõiki ülejäänud lapsevanemaid, kes ei keeda koolilaadaks moosi, küpseta pirukaid, sõiduta lapsi ringi ja ei korralda piknikke - neid lapsevanemaid peetakse nende arust imelikeks, rongavanemateks, kes ise oma lapse käekäigust ei hooli. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud nende paljudest väikestest erakoolidest, mis on viimase paari aasta jooksul tekkinud - ühest küljest rõhutakse, et neil on lapsesõbralik ja -keskne lähenemine, teisest küljest eeldab selline kool ka seda, et sina lapsevanemana lähed ka koos lapsega kooli.
Eks peab siis tulevikuks kõrva taha panema ja järeltulevale põlvele teada andma, et kui sa juhtumisi pole moosikeetja-koogiküpsetaja-organisaator-piknikutaja tüüpi inimene, siis parem ära lapsi saa, sest muidu lõpetad ühiskonna silmis rongavanemana :)
VastaKustutaÜhiskonnal on täiesti ükskõik.
VastaKustutaMida mu lapse klassikaaslaste vanemad must arvavad?
1) Ma ei tea.
2) Ma ei saagi seda kuidagi teada.
3) Nad tegelikult ei arva midagi, sest miks nad peaks.
Järelikult pole tegemist tõeliselt tugeva kogukonnakooliga, muidu sa kindlasti teaksid, et mitte piisavalt panustades oled rongavanem. Nagu Kati siin eespool kirjeldas.
VastaKustutaTallinn on Eesti mõistes suurlinn ning suurlinnade üks omadus on anonüümsus. Ma ei tunne oma naabrit, tema ei tunne mind. Kogukonnad on huvipõhised - streetracerid, omasooiharad, auto- või mägironimispeded. Mitte sellepõhised, et meie lapsed käivad juhuslikult samas koolis.
VastaKustutaLasteaias mingil määral on kogukond, sest lasteaias käiakse kodu lähedal. Koolilapsed on samas klassis kes kust - Viimsist Kakumäeni. Pärast kooli läheb igaüks oma trenni v koju ära, kust seal see kogukond.
Veel uudiseid naaberplaneedilt.
VastaKustutaPüssid klassidesse!
http://time.com/4344226/donald-trump-guns-teachers-classroom/
Donald Trump arvab, et "Trained teachers should be able to have guns in classrooms".
Ma tunnen, et pean mainima, et ma ise nii ei mõtle, aga ma tean inimesi, kelle lapsed just nimelt käivad nendes väikestes erakoolides ja kes päriselt mõtlevadki, et suures linnakoolis käivate laste vanemad ongi... ma ei tea, vähehoolivad? Nende põhiargumendid oma laste erakoolide suhtes on need, et seal pühendatakse lastele rohkem aega, lastakse lapsel olla kauem laps, ei sunnita nii palju õppima kui mujal ja kaasatakse lapsevanemad kooliellu 100% - järelikult nende kool hoolib lastest rohkem kui tavaline linnakool.
VastaKustutaKogukonna idees iseenesest ei ole ju midagi halba, aga meil siin kipub see kogukond muutuma konnatiigikoguks - pole sul enam privaatsust ega eraelu, kõik teavad kõike.
Ma kirjutan kahe käeg alla mõttele, et lapsele peaks rohkem aega pühendama ja et nad peaks palju vähem õppima. A kuidas tekib seos kooliellu kaasatusega - ei saa ma aru.
VastaKustutaJaa, sama.
VastaKustutaNeed ei ole üldse kuidagi natukenegi samad asjad ju!
kusjuures ma ise pooldan täiskasvanute presentsi koolis, selle pärast, mida ma lugenud olen (nt siit nohikluse lahedaksmuutmise artiklist) - et siis ei teki koolist mingit vaakumis ruumi, millel pole välismaailmaga mingit kontakti, ja toksilise lastekultuuri tekkimise oht on väiksem - aga selleks piisaks ju ka nendest vanematest, kes vabatahtlikult seal hängimas käivad, ei ole tingimata vaja _kõigi_ vanemaid.
VastaKustutaSee hoolimise mõõtmine, eks muidugi, ma ise ka mõtlesin, et katsetega koolis/klassis on ehk, noh, kuidas öelda, veidi rohkem "hoolivatest" peredest lapsed, aga seda pigem selles võtmes, et kui mingi probleem on, siis ilmselt vanemad osaleksid selle lahendamises ja oleksid üldises plaanis oma järeltulijatest huvitatud. Seda, kui palju nad oma aega mingitesse ühistegevustesse panustaksid, ma üldse oluliseks ei peaks ega hindaks hoolivust selle alusel.
VastaKustutaSeda "mina panin oma lapsed küll erakooli"-suhtumist olen kuulnud küll, teiselt poolt aga ka seda, et erakoolides on täpselt samad probleemid - kedagi kiusatakse, mõni õpetaja on ebaõiglane jne nagu kirutud tavakoolides. Pigem on see selline Indigoaalase välja toodud kontrolliteooria üks tahk - vähemalt panin oma lapse parimasse võimalikku kooli, tähendab, ma hoolin, ma tegin kõik, et tal hästi läheks. Enda valiku õigustamiseks on ilmselt hea teisi hoolimatutena käsitleda. Mind huvitaks erakool selle põhjal, kui suured on seal klassid, kui palju individuaalset tähelepanu keegi saab, kui head õpetajad seal on, mis meetoditega seal õpitakse, aga mitte selle põhjal, kui palju kool vanemaid oma tegevustesse kaasab.
Ehk siis jah, sama, mida teised siin palju lühemalt ütlesid, ma ka ei näe selle kaasatuse ja hoolimise seost :)
Mul seline tunne, et osa inimesi teeb oma valikud sellepõhjal mis on nendele hea veendumata, et see hea on ka teistele hea. Kogukond otsutab enamusega ja vähemus peab justkui ka, aga tegelikult ei pea.
VastaKustutaKuna meie elektroonika seadmed jätavad paratamatult jälgi kuna nad ei töötaks muidu, siis oleme kõik jälitatavad paratamatult. See et inimesed kujutavad jälitamist tagakiusamisena on nende oma probleem, peavad inimesed arvestama sellega, et nad ei saa enam üksteisele valetada lapsele ütled, et käisid tädi juures, aga laps vaatab ja ütleb, mis valetad käisid hoopis onu juures.
:) Üldiselt muutub valetamise, varastamise ja petmise varjamine energiakulukamaks kui saadav tulu.
Samas, asi, mis utsitab inimesi leidlikumalt valetama pole ju mitte kahjulik :)
VastaKustuta:)iga signaal on meie jaks õige ja kui meil mõtteloogikas midagi ei klapi otsime sellele põhjust täiuslik vale on nii loogiline et meil pole pohjust kahelda. Valedest teada saamine teeb inimesed tavaliselt kurvaks, õbnnetuks või vihaseks.Valetajaei mõtle tagajärgedele, nii et valetajale ei tea mida vale temale kaasa toob, peavalu või ehk läheb õnneks.:)
VastaKustuta