Karmid naised ja mehed

Mida vanemaks, seda hullemaks. Minu muusikamaitse siis. Kui saab üldse öelda, et mul mingi "muusikamaitse" on, sest kuulan ma enam-vähem kõike. Viimasel ajal olen avastanud, et bändid, mis mulle varem "liiga karmid" tundusid, on hakanud üha rohkem meeldima. Hetkel näiteks kuulan Otep´it (tahaks kogu aeg Otepää öelda...), näiteks see versioon (videos on küll tehtud mashup ehk siis kaks lugu koos, aga Otepi versioon kostab üle) sellest jube igavast Lorde hittloost on väga äge. Ma algul ei saanud arugi, et tegemist on kaveriga.

Siis avastasin veel sellise bändi nagu In This Moment, varem olid nad üsna suvaline naisvokaaliga romantiline metal, mis mulle eriti peale ei lähe, kuid kahel viimasel plaadil on nende stiil veidi rohkem industriali poole liikunud. Lauljatar Maria Brink´i võrreldakse lausa naissoost Marilyn Mansoniga. Ja Maria on niiiii ilus! Täitsa minu maitse järele naine  - blond, suured rinnad, seksikas hääl, armastab riietuda väljakutsuvalt...Noh, selline klassikaline machomaitse mul naiste osas. Jumal tänatud, et ma naine olen ja hetero, pääsevad naised veel ühest järjekordsest pealiskaudsest mölakast.

Ja Korni uus plaat on ka üllatuslikult ülikõva. Näiteks see lugu koostöös Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour), kes on mu üks lemmikhääli metalis. No selles loos näiteks 2:20 kostev möirgamine - kas pole seksikas ega too kananahka ihule?

Loen hetkel üht üsna labast raamatukest "I'm with the Band: Confessions of a Groupie" ja seal muudkui õhatakse, kuidas rokkstaarid on jube seksikad. Ainult, et alustatakse biitlitest...

Ma olin teismeline, kui šokeerisin ema sellega, et julgesin öelda "biitlid on s***!" Ükski haritud inimene niimoodi ei ütlevat , sest biitlid olevat kogu ülejäänud muusika ristiisadeks. Minu jaoks olid biitlid aga vanamoodne Backstreet Boys  - mingid nunnud paipoisid undamas armastusest, fuhh! Nüüdseks olen tõesti aru saanud, et biitlid olidki pea kõigi muusikute noorpõlve iidoliteks, isegi nende, kes pärast ise normaalset muusikat tegema hakkasid :) Ütlen ausalt, et mina ise ei ole siiamaani biitleid kuulata julgenud. Olen igasugu muid "eelajaloolisi" asju kuulanud ning avastanud, et kõlbavad tõesti tänapäevalgi, aga biitlitest olen ikka kaarega mööda käinud. Mul on sõpru, kes biitleid kiidavad, aga mulle tundub, et selline totaalne peavool ei ole minu jaoks. The Doors - nemad olid mässajad, Led Zeppelin - nemad olid tõsised, aga Beatles - nad võisid küll leiutada popmuusika, aga minu jaoks just rõhuga sõnal "pop". Eriti hea targutada, kui ise kuulanudki pole.

Popmuusikat on muidugi igasugust, kuid igasugune "armastuse värk" ja kaunid ballaadid on just see, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mäletan, kui mu noorpõlves sai kuulsaks ansambel "Rumal Noorkuu" - viksid poisid laulsid a capella kauneid meloodiaid. Ma pidin millegipärast häbist maa alla vajuma, kui neid telekas näidati! Ma ei tea, miks, aga mu meelest oli see...."soooo gaaaay!" Mismõttes mehed niimoodi ilulevad? Õige mees möirgab ja/või ropendab! Kes teab, kust ma selline toreda stereotüübi hankinud olen, aga ega ma praegugi väga Ott Leplandi ja muud seesugust kuulata suuda. (Sam Smith ja James Blunt on üllatavad erandid). Kõige õudsem oli siis, kui ma baka lõpetasin, meil, ontlikel tulevastel ametnikel, oli muidugi viisakas vastuvõtt mitte mingi lõpuläbu ja siis teatati, et üllatuskülalisena astub üles mingi teine poiste a cappella bänd (nimi ei meenu enam.) Ma istusin veel esimeses reas ja mõtlesin tõsiselt, kas oleks väga ebaviisakas peale esineja väljakuulutamist püsti tõusta ja vetsu varjuda. Püüdsin viisakaks jääda ja punastasin piinlikkusest kogu nende esinemise aja. Ilmselt arvasid, et olen eriti häbelik armunud fänn...

Mis veel minu jaoks "kohutavalt piinlik" oli - siis kui poiss esimesele kohtumisele lilled kaasa võttis (kaks korda vist juhtus seda õõva), üldse igasugused romantilised žestid, peotants, avalik musitamine (eristada avalikust amelemisest, see oli ok, aga just sellised "armsad romantilised musid"). See kõik tundus nii jube lääge ja labane. Miks? Ei oska mina öelda. Kust tuli see karmuse-ihalus? Mitte, et ma mingit "kes peksab, see armastab" ideaali taga ajanud oleks. Lihtsalt, romantika tundus maru kunstlik olevat. Lihtsalt tõeline eestlane? Räägime ilmast ja poliitikast ning kui kuidagi rasedaks jäädakse, küll siis ilmselt leivad ühte kappi pannakse. Mõni ime, et keegi pole iial mulle armastuskirju saatnud, kulleriga lilli toimetanud või abieluettepanekut teinud. Ei ole sellist tüüpi tüdruk. Ma olen nii lihtne partner, mehed ei pea minu pärast pingutama :) See oli muidugi nali, mul on vaja kedagi, kes süüa teeks, tube koristaks, tegelikult kõik tööd mu eest ära teeks ja pärast peole kaasa tuleks.

Rääkides pidudest, 11. juunil tuleb Rammstein Tallinnasse! Kui just midagi eriti nõmedat ei juhtu, saab see olema mu neljas Rammsteini kontsert! Jee! Jee! Ja ma sain eile teada, mis kasu on paremäärmuslikest sõpradest - nende kaudu ma sellest uudisest esimeste seas teada sain...