Kuidas minust poolpaljaid pilte tehti

See on tegelikult hämmastav, kuidas juba mitu korda on juhtunud, et mul on peas mõttejupid millestki, mida tahaks siia kirja panna, aga otsese tõuke annavad selleks hoopis mingid teemaga haakuvad asjad päriselust või siis kellegi teise sarnane postitus, mis juhtub tulema just minu mõttega enam-vähem samal ajal.

Seekord mõtlesin mingitest kehateemadest - kilod, enesekindlus ja kehade fotografeerimine. Kõigepealt leidsin Mini laualt sellise skeemi:

Seejärel lugesin Ritsiku postitust. No nagu kokkulepitud oleks see samade teemade ilmumine!
Kuigi tegelikult ei ole. Ma siis panen enda seisukohad ja kogemused ka kirja.

See, et paks on jama olla, paistab olevat mingi kaasasündinud raudkindel teadmine. Mina ei ole oma lapsele öelnud, et paks baleriiniks ei saa, aga kusagilt on ta selle teadmise hankinud. Kindlasti ütleme me aga juba alateadlikult sellised asju nagu a la "ära söö nii palju saia, lähed paksuks!"; "oli mingi paks tädi" jne. Isegi kui me tegelikult ei mõtlegi, et paksud oleks mingi teise sordi rahvas, on selline suhtumine igapäevane. No "kõrend" pole ka tore olla, aga kõhnal on ennast riietega lihtsam varjata kui paksul.

Mingil hetkel aga hakkavad need kilod kogunema enam-vähem igaühel. Ilmselt on vähe neid, kes selle üle rõõmustavad. Mina näiteks trenniks motivatsiooni leida ei suuda, olen proovinud, aga ei tule välja. Õnneks on tänapäeval tõesti päris hea korrigeeriv pesu olemas, millega ebameeldivaid volte varjata.  Samas ei ütleks ma, et kehakaal kuidagi mu enesehinnangut mõjutaks. Ma ei tunne, et ma olen nüüd vähem väärt kui varem, mind lihtsalt häirib, kui kunagi normaalselt seljas istunud hilp nüüd seda enam nii kenasti ei tee. Võib-olla pole ma veel piisavalt paks lihtsalt? Ma ei olegi paks tegelikult. Saan sellest mõistusega täiesti aru, aga kusagil on ikka meeles need "ideaalkaalu" päevad.

Aga fotod, kas need parandavad enesetunnet? Siinkohal räägikski enda loo. See juhtus veidi rohkem kui 10 aastat tagasi, siis mul mingeid kaaluküsimusi üldse ei tekkinud veel. Igatahes võttis toona Rate-s minuga ühendust keegi välismaa noormees, oli vist Inglismaalt, aga elas Tallinnas, kes otsis fotomodelle, kelle peal kätt harjutada. Modell saaks pildid tasuta endale. Ma uurisin ta kodulehte ka, seal oli igasuguseid pilte, ka akte, aga kõik olid väga ilusad ja maitsekad. Loomulikult tärkas minus edevus - tahan ka endast ilusaid pilte! Selliseid nagu moeajakirjades! Ma nüüd ei mäleta, kas ma toona oma elukaaslasele ka enne mainisin, et "õu, mingi netis kohatud vend kutsus mu enda juurde vanalinna korterisse pilte tegema, ma siis lähen!"...Igatahes ma läksin, muidugi olin närvis, et äkki on mingi pervo tegelikult, aga edevus oli suurem. Korter oli viimase peal, noormees ise oli piltilus (see tegi kogu asja hoopis piinlikumaks, ma kohe häbenen ilusaid mehi), mul oli kaasas kotitäis hilpe, mis kuidagi üksteisega ei sobinud ja tema siis üritas mu kaootilisest garderoobist viisakamaid asju välja valida. Mul tõesti ei olnud siis peaaegu üldse "ägedaid" riideid (praegu näiteks isegi oleks), olin viisakas ametnik tähtsast ministeeriumist...Ütleme nii, et ma tegelikult teadsin, et tüüp on sellise erootilisema suuna esindaja, aga ma arvasin, et küllap suudan ta ümber veenda minust ägedaid kurja näoga pilte tegema. Loomulikult tuli välja, et mu riided ei läinud millegagi kokku, ma oskan teha vaid kurja-hullu, mitte aga kurja-ilusat nägu ning eriti keeruline on vaielda piltilusa professionaaliga. Õnnetuseks ei olnud mul ka viisakat pesu (mis mul arus oli?!) ning nii saigi mõned palja ülaosaga fotod tehtud. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, ja mõtlesin juba siis kah, tegelikult polnud midagi piinlikku - sain terve posu üliilusaid pilte, neist küll mõned palja ülakehaga või veidi imelikes poosides, aga kogu see protsess ise mulle üldse ei istunud. Ma oleks tahtnud seda omadel tingimustel teha, aga tol hetkel ei osanud ma ennast kehtestada ega olnud üldse ette valmistanud enda nägemuse ette kandmiseks. Nii lasingi end teisel juhendada ja seetõttu tekkis kuidagi selline ärakasutatu tunne. Tüüp oli väga viisakas, ei tikkunud absoluutselt ligi, ei sundinud millekski, aga ikkagi. Seega pigem oli kogu see värk hoobiks enesetundele, mitte vastupidi. Asi lõppes sellega, et ma blokkisin tüübi netis ära, sest ei suutnud tema nägu ilma piinlikkustundeta vaadata! Asja moraal - kui ikka ise ebakindel oled, ei tasu seesuguse asjaga kaasa minna, seega parem ehk tõesti 40-selt oma voltide ja kortsudega, aga ka enesekindlusega, mitte noore, ilusa aga häbelikuna.

Elukaaslane pärast veel narris pikalt, et ütle palun, mis nipp see on, kuidas niimoodi võõrad naised paljaks saab?! Sest noh, tema arust olin ma kõva mutt, kes ennast ära rääkida ei oleks lasknud. Ilmselt kombo edevusest ja ei-ütlemise oskamatusest. Kui need pildid praegu kuskile ilmuksid, siis mul häbi ei oleks, need ei olnud sugugi labased, aga toona ma ei tahtnud neid väga vaadata (mõnesid neist), sest kohe meenus iseenda vähene meelekindlus. Kui minna kohe eesmärgiga aktina poseerida, siis seda muret ilmselt poleks.

Paneks pilte ka, aga neil on vist autoriõigused (kuigi toona olid need mul Rate-s üleval) ja pealegi suurendaks see võimalust, et too "hirmuäratav" tüüp minuga uuesti kontakteeruks. Pildid on mul üldse CD-de peal, mis ehk juba loetamatudki on, arvutisse takistas neid tõmbamast nende mahukas formaat, mis mul läpaka kokku jooksutas ning veidi ka see, et "äkki keegi häkib sisse ja varastab need ära!" Igavene häda nende (pool)paljaste piltidega!