Tööteema - uued ametid ja rollikonflikt

On olemas ameteid, mille sisust saad kohe kenasti aru (müüja, õpetaja, raamatupidaja, ehitaja jms), kuid üha rohkem on tekkinud neid, mille nimetus ei reeda kuidagi, mis tegevusi selline ametikoht tegelikult ette näeb  - igasugu konsultandid, koordineerijad, nõunikud, assistendid jne. Alati, kui ma vaatan töökuulutusi, domineerivad just sellised ametid. Teate, ma kardan selliseid kohti! Miks? Kohe seletan.

Ma räägin natuke enda tööst. Mis on minu tööülesanded. No need saab kenasti ühe lausega kokku võtta tegelikult: dokumendid tulevad sisse, mina trükin dokumendist vajaliku info programmi. Kõik. Korra nädalas kontrollin teatud dokumente ja saadan need minema ka, aga üldiselt pole isegi see minu töö oluline osa. Keskmiselt korra paari aasta jooksul on mingi personaliga seotud teema ka. Põhimõtteliselt rutiinne liinitöö  - kala tuleb, lõikan pea maha, kala läheb. Varem nii lihtne ei olnud, siis vahel ikka kirjutati mulle ja pidi mingeid rutiiniväliseid asju ka tegema. Ma kohe kartsin seda postkasti märguannet  - no mis nad jälle tahavad! Laske mul rahus olla! Nüüd ei tüüta mind enam keegi, postkasti ei lülita enam sissegi. Mulle väga sobib selline rutiin, keegi ei käsuta, kuskilt ei ilmu käsku, et tee täna ära need ja need asjad, lihtsalt ilmuvad failid, kui elav etteheide - näe, meid on täna 600 ja me ootame! Panen klapid pähe ja valin muusika välja, piilun vahepeal Internetti ja kui faile väga palju pole, siis kirjutan blogi või tegelen muu meelelahutusega.

Kas mul selleks oli seda kahte magistrit vaja, et niimoodi vegeteerida? Ma võiks öelda, et just selleks oligi, ma saan seda endale lubada, muidu peaksin äkki kusagil sebima ja ennast tõestama. Olen seda ka teinud ja enam ei tahaks. Ma nimelt ei kannata, kui mul ei ole konkreetseid tööülesandeid, olen ilmselt harjunud koolieluga, kus anti ülesanne, täitsid selle ära ja oligi tore. Aga mis ülesanne on "mingite asutustevahelise suhtlemise koordineerimine"? Ma olen näiteks koordineerinud arengukava koostamist. Jube, jube töö! Käi pinda mingile endast kõrgemale instantsile, et too saadaks mingid sinu jaoks hoomamatud dokumendid teisele endast kõrgemale instantsile, kui ei saada, oled süüdi sina, väike mutrike arendusnõunik, kellel pole mingeid vahendeidki sundimaks kedagi midagi tegema. Aga kui on tegemata, siis miks ei koordineeritud seda asutustevahelist suhtlemist! Jäle. Eriti lõbus on sellist tööd teha, kui sulle mingit mentorit ei määrata - otsime särasilmset ja energilist inimest, kes meie organisatsiooni arendaks! Visatakse mingid kaustad ette, näe, vaata, eelmine inimene sebis midagi nende paberitega, sina tee rohkem ja tee paremini! Õudusunenägu! Eriti olukorras, kus sind see väga ei huvitagi. Aga mida huvitavat on mingi tööstusettevõtte vms arendamises, aga just sellistesse üdini igavatesse ettevõtetesse neid inimesi sageli otsitakse. Oleks ambitsioonikust, siis võib-olla suudaks sellest taganttõukejõudu leida, aga teeselda, et "issand kui ägedaid mutreid ja kolbe me toodame, ma tahan sellest kõike teada!", no ei suuda. Kõik sellised sebimistööd nõuavad sisemist kirge ja huvi teema vastu, kuid kui palju on tegelikult enamikele igavaid ettevõtteid! Et sellist tööd teha, pead ise asjasse uskuma, muidu ei viitsi sa teha rohkem kui miinimumi. Ma ei tea, kust võtavad inimesed energia, et koordineerida EL-i asutuste tööd (mu viimase magistritöö esialgne teema oli seotud EL dokumentatsiooniga, ma ei suutnud, need dokumendid olid nii igavad), assisteerida vetsupotte tootvas firmas, nõustada uue tehase ehitamist Poola jne. Aga no inimeste huvialad on erinevad.

Olin kunagi ka logistik-ostujuht. Mis mulle meeldis, oli kauba väljasaatmine - saatelehtede vormistamine, koguste klappimise võrdlemine jms. Kõik, mis puudutas vähem rutiinseid asju tekitas minus aga hirmu - suhtlemine klientide, tarnijatega jne  - liiga palju muutuvaid faktoreid, liiga palju stressi. Andke mulle mu tabel ja las ma võrdlen numbreid. Imelik on, et ega ma muidu mingi sotsiofoob ju pole. Ma olen lihtsalt harjunud poole oma elust koolis käima ja vähemalt vanasti käis koolis asi nii, et ülesanded tehti üksinda vaikselt nohistades ära. Viimasel ajal on jah mingid grupitööd ka tekkinud, aga neid ma samuti vihkasin. Ei ole meeskonnamängija, ei ole. Nõme on see, et alles täiskasvanuna saad aru, et peaksid eelduste kohaselt raamatuid pidama, koodi kirjutama, statistikat kokku panema, tõlkima vms. Toonased karjääritestid aga pakkusid mulle hoopis esinejatüüpi loomingulisi elukutseid - kunstnik, kirjanik, näitleja, muusik! Aga need ei arvestanud sellega, et esinejatüüp olen ma pigem eraelus, seal võin end vabalt tunda, aga töösituatsioonis ma niimoodi lavale astuda ei oska (mu meelest paljudel ametilt esinejail on hoopis vastupidi). Pealegi on esinejatüübi realiseerumiseks vaja ka annet.

Minusugustel on vist raske, selliseid omaette nohisemise töökohti jääb üha vähemaks. Inimesi tuleb juurde, on vaja nendevahelist suhtlust koordineerida, inimesi assisteerida, võrgustikke arendada. Praegu ma istun ka avatud kontoris, aga mul on kõrvaklapid, millega ma enda pisikesse maailma sulgun. Blogi kirjutades näiteks panen need niisama ilma muusikata pähe, et ümbritsevat summutada. Meil on siin kõik sellised vaiksed, aga tulge meiega baari ja lõbusamaid inimesi pole! Öelge siis, introvert või ekstravert? Mina küll ei tea.