Ühe plaadi imed

Niisiis, lubasin, et kirjutan veidi sellistest bändidest, mille olen avastanud hulk aega hiljem, siis kui nad juba ammu laiali on läinud, kuid mis sellest hoolimata on mulle koledal kombel meeldima hakanud. No selle määratluse alla läheks tegelikult enamik mu lemmikmuusikat, aga vaatluse alla võtan eelkõige need, mis on tulnud, teinud ühe ideaalse plaadi ja seejärel kadunud. Tavaliselt räägitakse küll "ühe-hiti-imedest", aga mu meelest on ühe hitiga hakkama saamine üsna õnneasi, samas, kui saada valmis üks täiuslik plaat ja seejärel kaduda, see on kuidagi dramaatilisem.

Kui siin eelmiste muusikapostituste all on kommenteeritud, et enamik mu lemmikuid on tundmatud olnud, siis need ühe plaadi imed on ülisuure tõenäosusega seda enam. Mõni võiks kohe teada anda, kui on kedagi neist esitajatest kuulnud, oleks päris üllatav. Kuigi jah, see bändide teadmine-mitteteadmine on üsna ettearvamatu enamasti, küsisin just hiljuti oma kõige pungima tuttava käest, kas ta The Casualties'e kontserdile läheb, ta polnud kuulnudki sellest bändist.

1. Betty Blowtorch
1998. aastal Californias alguse saanud ainult naistest koosnenud hard-rock bänd. Läksid laiali detsembris 2001 peale seda kui laulja Bianca Butthole (milline ilus tütarlapse nimi!) hukkus autoõnnetuses kui läks koos ühe (purjus) fänniga sõitma. Tegelikult ebaõiglaselt siin tabelis, sest neil ilmus siiski 2 plaati, aga esimene sisaldas vaid kuut lugu. Bänd, mille plaate pole isegi Spotifys. Mul oli kunagi nende 2001. aasta šedööver "Are You Man Enough?" kuskil olemas, aga enam pole ning pean leppima mälestuskogumikuga "Last Call: Memorial Rarities Collection". Miks nad head on? No kõigepealt nende lugude sõnad "I'm Ugly and I Don't Know Why" oli ilmselt esimene lugu, mida neilt kuulsin. Üldse laulavad nad kompleksivabalt sex & drugs & rock'n'roll- elustiilist, lauljal on mõnusalt kähe tämber ja lugudes on kõvasti pauerit. Youtube's on isegi kogu "Are You Man Enough?" plaat üleval.

2. Fluffy
Mingi räppar esitleb end Spotifys sama nime all ja Youtube's keegi latiinost standupper (võib-olla ka sama tegelane, ei viitsi süüvida sellesse), aga mina mõtlen Inglise punk-rock tüdrukutebändi aastail 1994-1998. Toona tuuritasid nad koos Sex Pistolsi ja Marilyn Mansoniga, kuid millegipärast püsima see bänd ei jäänud ning välja andsid vaid ühe albumi, "Black Eye", mis on uskumatult hea. Hiljem mängis nende bassimängija ühes teises kõvas bändis Jack Off Jill  ning ka teised bändiliikmed tegelesid muusikaga edasi. Laulja olevat olnud hiljem bändis Harlow, aga sellenimelisi on terve hunnik, nii et ma ühtegi lugu leidnud pole.

3. Japanese Voyeurs
Grunge (?) bänd Inglismaalt, tegutses 2007-2012, andes välja ühe imelise albumi "Yolk". Soojendasid tuuril Slashi. Põhjendasid oma lõpetamist sellega, et "me lihtsalt ei saa endale lubada bändi tegemist."
Panen siia neilt oma lemmikloo, kuid see Youtube variant on hoopis kiirem kui albumi peal olev versioon, mis on kuidagi rohkem "eepilisem" mu meelest. Mulle väga meeldib nende laulja "vinguv" vokaal millegipärast. Üldiselt selline muusika, mille taustal sobib voodis tekkide sees aeleda ja ennast küüntega kraapida :) (no positiivselt ikka).

4. McQueen
Inglise nais-(punk)rockbänd. Tuli kokku 2004, ametlikult lahku läinud justkui poleks, 2007 anti välja siiani esimene ning viimane album "Break The Silence" ning käesoleval aastal teatas jõlebänd PopEvil, et McQueeni trummar on neile üle läinud. Ametlik veebileht on samuti maas, seega ilmselt surnud bänd. Isegi korralikku visuaaliga videot ei leidnud Youtubest...

Rohkem ma ainult ühe plaadi imesid ei tuvastanudki, Drain'i Stockholmist oleks kah siia panna tahtnud, aga neil oli tegelikult 2 imelist plaati, enne kui nad aru said, et neid ei võeta metal-maailmas kunagi tõsiselt, sest nad on liiga ilusad - they were simply too drop-dead gorgeous to be taken seriously by the notoriously chauvinistic metal masses, selline seletus on antud, miks nad suisa "kõige alahinnatumaks" bändiks said nomineeritud 1999. Laulja abiellus Toni Iommiga Black Sabbathist, muide. Naistebänd muidugi siis, unustasin mainida. Muusikaliselt grunge, tuntav Alice in Chainsi mõju, eriti teisel plaadil "Freaks of Nature". Naljakas on see, kuidas supermodelli-välimuseks peetakse väljaspool Põhja-Euroopat vist kõiki neid, kes on normaalkaalus ja pikkade, soovitatavalt heledate juustega. No Rootsis muidugi elavadki ju ainult supermodellid :)

Oot, nüüd said kõik peale ühe all-female bändid siia + ainsal ülejääjal samuti naisvokaal?! Ma ei saa endiselt aru, kus on kõik vinged Eesti nais-rockbändid? Deathcats läks kah nende FB andmetel 2013 laiali. Headest naisvokaaliga rockmuusikat viljelevatest Eesti bändidest oskaksin nimetada hetkel vaid Sibyl Vane'i, aga neil on ka plaadist 4 aastat saanud, sel aastal tuli küll uus singel.

Ja isegi kui meil naised laulavad kitarride taustal, teevad nad seda õrnal, kaunil häälel. Noh, oleks nagu Ines, Birgit, Lenna, Liis, Maarja või ükskõik kes tervest sellest kohalike naispopstaaride reast. A miks nii? Blackyl oli veidi põnevam tämber, aga tema enam ei laula ju.