Lugesin Kauri postitust matemaatika riigieksamist ja mõtlesin, et mida hekki? Mismoodi ta seda teeb? Isegi kui teoreeme ja võrrandeid vaja pole, siis mida ma teen selle loogikaga, kui mul pole aimugi, mis asjad on sin/cos või funktsioon, tuletis ja integraal? Ja mul pole. Ma tean, mida tähendab liitma, lahutama, jagama, korrutama, protsendist aiman ka midagi (kui paberile joonistada 100 % on niipalju ja siis x on niipalju), aga muu on must maa. Ma muidugi käisin keskkoolis humanitaarklassis, kus mu matale läbi sõrmede vaadati, aga samas algklassides suutsin ma mata olümpiaadil linna vooru välja jõuda, seega loogiliselt mõelda ma kunagi justkui mõistsin. Keskkoolis, kui me kollektiivselt (tüdrukutega) vingusime, et milleks see matemaatika, seletas õpetaja (naine, muuseas), et mata õpetab mõtlema. Ma koguaeg kartsin, et ilmselt mul see mõtlemine lonkama jääb. Kas asi on lihtsalt selles, et mida Juku ei õppinud, seda Juhan nüüd ei tea? Aga no absoluutselt 0 teadmistega (nagu praegu) ei oleks ma ju kooli ikka lõpetatud saanud? Või sain? Või olen ma lihtsalt kõik ära unustanud? Kui aju seda osa ei kasuta, siis kaobki kõik?
Oma erakordset unustamisvõimet olen ka tähele pannud. Mul on väga hea lühimälu, mis on ühele koolilapsele tõeline õnnistus - ruttu pähe, õpetajale ette vuristatud ja võime unustada. Ma imestan, kuidas mõned, kes tuupisid oma luuletusi tunde ja tunde ning said ikka hädise kolme, mäletavad neid luuletusi siiani, samas mina, kes ma need kunagi viiele perfektselt ette kandsin, ei suuda enam ridagi taasesitada. Vene keeles me ikka tuupisime neid poeeme, nii et halb hakkas. Ma olen kõik asjad ära unustanud. Äkki see on geneetiline? Mu isa unustab ka kõik ära, temal on seda põhjendatud sellega, et tal on ka palju meeles pidada ning enamiku asju (ok, kõik asjad) kirjutab ta märkmikku ning sellega ongi oma aju laisaks muutnud. Mul on ka info üleküllus pidevalt. Uus info tuleb lademetes peale ja vana ei talletu. Paar korda on olnud juba ka seda "oot, ma vist olen tegelikult seda raamatut kunagi lugenud"-olukorda.
Aga kool? Mitu käänet on Eesti keeles? Mis on Hispaania pealinn? Ma pean kõik igaks-juhuks järele vaatama, ma ei ole kindel. Jumal tänatud sellegi eest, et ma kahtlen, muidu oleks lugu eriti hull. Laps pidi õppima 20 piires peast arvutama, küsisin siis talt tehteid, ise kontrollisin vaikselt näppude peal vastused üle...Mis kasu sellest koolist üldse oli? Keemiast, füüsikast ei tea ma mitte midagi, ajaloost samuti mitte, kõike avastan praegu populaarteadust lugedes uuesti. Ülikool? Me õppisime EV halduskorraldust, riigihangete korraldamist, õigussüsteemi. Paberite järgi olen ma ekspert sel alal. Ma võiks niimoodi töölegi saada ja siis koha peal pöidlaid keerutada ja öelda, et ma tean neist asjust sama palju kui algklassilaps. Ma ei ole iial nende teemade juurde tagasi pöördunud, sest need ei huvita mind. Kas ma tean ainult neid asju, mis mind kaasa haaravad? Jah, muusikast/muusikutest tean ma üldiselt rohkem kui keskmine inimene, seda siis selles kitsas valdkonnas, mis mulle korda on läinud. Mingeid mälumänge mängides on ka välja tulnud, et mul on üpris lai silmaring, tihti tuleb vastus kusagilt hämaralalt ja ise ka imestan, kuidas ja miks ma mingit fakti tean. Et kusagil peas on paljutki peidus, aga olen unustanud ligipääsu sellele infole.
Mida see kool siis õpetas? Mõtlema vist õpetas, mingeid asju seostama, oma arvamust välja ütlema. L. väitis, et ta oli omal ajal kirjanduse õpetaja lemmik, sest hoolimata sellest, et ta ühtki raamatut läbi lugenud ei olnud, võttis ta diskussioonist osa, vaidles ja targutas. Ma olen ka nii teinud. No näiteks "Kuritöö ja karistus" on mul lugemata, aga seda, millest see räägib, teavad ju kõik ning oskavad oma sõna öelda Raskolnikovi piinanud süümekate kohta. Kooli ajal ma naersin, et olen nagu Jevgeni Onegin (mida ma lugenud pole) - tean igast asjast midagi ning suudan jätta mulje, et mul on laiad teadmised. Mul on siiani see probleem, et vestluses võin mingi teooria eest seista kui ekspert, aga kui asi läheb mingi praktilise oskuse või probleemi peale, siis minust asja pole. Tüüpiline humanitaar? See Raketi-saade oli mu jaoks müstika - no mismoodi nad neid asju ometi teavad ja oskavad? Ma ei tea sedagi, miks tainas kerkib. Ta lihtsalt kerkib (ja inimesel pole asja selliste imede seletamisega :) Justkui valgustuseelne inimene, kes elab maailmas, mille toimimisest ta aru ei saa, aga tunneb suurt aukartust elu ees :)
Huvitav on veel see, et laste pealt olen märganud, kuidas Mini ei küsinud iialgi midagi. Imestasin, kui räägiti lastel olevat mingi "miks?"-periood, temal seda küll polnud. Ta oli oma peas mingid vastused välja mõelnud ja teiste käest ta neid küsinud. Osa järeldusi on tal küll täitsa valed ja nüüd vahel olen märganud, kui tema imestab ja teada saab, kuidas asjad tegelikult on. Ma ise olin ka selline laps. Vahel jõudis tõde minuni aastaid hiljem ja siis ohkasin, kuidas mina küll "terve elu" kõigest valesti aru saanud olin. Aga ma ei küsinud, sest ma vist väga ei kahelnud selles enda variandis. Mikro on hoopis teise strateegiaga, ta kogu aeg küsib. Kuidas vesi mööda torusid majadesse tuleb? Ma ei tea, ma pole mõelnudki selle peale! Valgustuseelse inimesena vastaks, et Jumal tahab nii ja Jumal teeb, nüüd ma muidugi tean, et mingid torud ja ilmselt pumbad, aga ette küll ei suuda kujutada, et kuidas täpselt. Geniaalne, kui inimest sellised praktilised küsimused huvitavad! Mind huvitasid ainult teoreetilised teemad - miks mõned inimesed on pahad ja teised head, seda tüüpi lootusetud küsimused. Ja nüüd ma ei teagi midagi.
Ma olen siinust ja koosinust näinud küll. See oli 9. klass. Mitte midagi ei mäleta enam. Mitte midagi. Liita, lahutada, korrutada, jagada ma oskan, Protsendi saan ka kätte. Kõik. Siiamaani on sellest üldiselt piisanud. Noh, ringi ümbermõõtu oskan ka arvestada, silindri mahtu, kuubi ja ristküliku ruumala ja. Nüüd nädal tagasi oli Pütagorase Püksid vaja meelde tuletada. Aga jah. Põhimõtteliselt peale algklasse ei õppinud ma enam midagi.
VastaKustutaJa kirjutada ma ka ei oska. Ma õppisin peale algklasse küll, aga MEELDE ei ole midagi jäänud.
VastaKustutaKaur on lihtsalt geenius, ma arvan. Pakun, et 95% üle 35-aastastest inimestest ei tee riigieksamit (juurde õppimata) mingi nipiga ära.
Geenius, või hoopis...nõid!? :P Sest see mida mina ei mõista on teadagi üks nõiakunst, kui jätkata valgustuseelse inimese teemal :)
VastaKustutaKaur on kindlasti geenius:)
VastaKustutaAga Marca, ma armastan Su blogi. Hiljuti sain teada, et ma olen täiskasvanu ja nüüd, et ma olen ikka jube tark. Ma tean ikka päris mitu retooriliselt püstitatud küsimuse vastust:)
Võti on ilmselt praktika, see, kui palju reaalses elus kasutad? Riigieksamit ma ilmselgelt täna ära ei teeks, aga ma mäletan üllatavalt paljut koolis õpitust.
You made my day :)
Ehh aitäh. Mul on lihtsalt reaalharidus (TÜ paberitega astrofüüsik) ja keska-aegne olümpiaadikogemus (olin igal aastal kõigis kolmes reaalaines eesotsas). Pärast ülikooli pole mul matemaatikat vaja läinud. Arvutimaailm tuli oma tööküllusega peale. Nii et kokkuvõttes olen kindlasti ROHKEM matemaatikat ära unustanud kui teie seda õppinud olete :)
VastaKustutaMatemaatika on kahtlemata mõtlemise õpetamine. Mul on mataprofessorist äi, temaga on sellest üksjagu juttu olnud. Ses mõttes on riigieksami küsimused head: nad testivadki mõtlemist, mitte teadmisi.
Unustamine on normaalne. Ma ei mäleta enamikust ülikooli ainetest mitte halligi. MITTE MIDAGI!!! Koolist ma ei räägigi. Sest ajast on meeles vaid asjad, millega seondus emotsioon. Muusikaõpetusest mäletan ma ainsa asjana Helisevat Muusikat - mitte seepärast, et see oleks mulle meeldnud, aga mul on meeles, kuivõrd see õpetajale meeldis. Jne.
Ma sirvisin ülejäänud riigieksameid ka. Kõik tunduvad räme rasked. Vene keel, mille kohta üldine arvamus on "mitte keegi ei oska keska lõpuks mitte midagi", nõuab sisuliselt vaba lobisemise oskust. Jne.
Retooriliste küsimuste jaoks on lihtsalt silmaringi vaja. Ja lapsi. Kui su jõnglane on veetorni kohta küsinud "mis see on" ja sa oled talle seletanud, et ühtlase surve jaoks ei piisa pumbast (sest see võib minna katki või elekter ära vms), vaid on vaja ka kõrgele tõstetud reservuaari või paisupaaki, siis ta teabki, loodetavasti kogu eluks, kuidas vesi torru saab.
VastaKustutaNagu Pipi, kes oli isaga Lissabonis juba käinud.
Kaur on nõid jah. Astrofüüsika ongi nõidus :P
VastaKustutaEi. Nõiakunst peab olema vähemalt mingil määral eluline. Peab midagi mõjutama ja mingit efekti omama. Astrofüüsika on aga täiesti abstraktne valemitega mängimine. Täiesti, täiesti lahus astronoomiast (mis on ka abastraktne, aga vähemalt saab mõnda asja teleskoobist või NASA lehelt vaadata). Mulle taevasse vahtida meeldib, väga, aga astrofüüsika läks isegi minu jaoks arutuks.
VastaKustutaInimeste koduse baashariduse tase on väga erinev. Mina tean, mis on ühendatud anumad, kodust (isa ikka mässas igasuguste kaadervärkidega, ma olen näinud päris mitut erinevat perpetum mobile katsetust). Isa oli küll kõigest 7 klassi haridusega, aga väga ärksa mõtlemisega ja hingelt leiutaja, tal oli füüsika peale annet. Seda, mis on veetorn ja kuidas sealt vesi korteri kraanidesse jõuab, ma umbes tean. Mis on hüdrofoor, ka tean. Mitte koolist, ikka kodust. Kuidas panna keskküte loomuliku isevoolusüsteemina tööle, ilma pumpadeta, ka tean.
VastaKustutaMa olin väga üllatunud, kui kohtasin 20-aastaselt omavanust inimest, kes ei teadnud, kuidas vesi kraani jõuab ja mis on kaev ning kuidas sellest august vee kätte saab. Miks sauna köetakse puudega ja radikaid ei olegi? Kuidagi oli see noormees lõpetanud isegi keskkooli, aga teadmised maailmast olid küll... no ma ei tea, kolmeaastase tasemel. Niipalju, kui ta korteris silmaga nägi, seda siis teadis. Eks tema perekond oli ka pehmelt öeldes ebatraditsiooniline, kasvas koos emaga, kes elatas ennast Viru linnukesena. Küllap on ta kodust saanud mitmeid teadmisi, millest meil aimugi ei ole (ja ei tunne puudust ka), aga näiteks naela ja haamrit ma tema kätte ei usaldaks, ta ei teaks, mis need on.
Ei ole olemas iseenesestmõistetavaid teadmisi.
Ps. Paljudes elupaikades sõltub veetase ikkagi elektrist. Paisupaagist üksi ei piisa ja selliseid veetorne, nagu vanasti ehitati, vist ka enam eriti ei kasutata. Ma olen oma kaevust pidanud küllalt hädalistele vett vinnama, kui elektri puudumise tõttu tsentraalveest ilma oldi. Nii kui elekter kadus, kadus ka surve, heal juhul niristati kraanist veel liiter-paar ja kõik.
Minu jaoks õpetasid matemaatika ja loodusteadused loogilist mõtlemist ning põhjuslikkust. Fakte on võimalik unustada aga süsteemi ja põhimõtteid mitte. Olemas ju üksikud konstandid ja põhivalemid, mille abil võib kõik teised loogiliselt tuletada. Praktikas on loogikast hullult kasu, just eile hoidsin $1000 kokku kui parandasin oma gaasiahju ära, asendades puhuri elektrimootori. Gustav Adolfi lõpetanuna oli mul ilmselt keskmisest lähem kokkupuude matemaatikaga. Siiamaani ei mõista kuidas inimesed ei suuda kahekohaliste arvudega kõiki elementaarseid tehteid 10000-ni peast teha, aga samas muusika koha pealt olen ümmargune null, isegi ei oska puudust tunda asjast millest mõhkugi ei mõista. Inimeste oskused ja huvid erinevad, mõni õnnelik isegi teenib elatist oma hobiga.
VastaKustutaMina tahaksin väita seda, et kooliaegsest õppimisest on vaid siis kasu kui vanas eas oled tänu kunagisele süstemaatilisele kooliskäimisele suuteline õppima enda jaoks midagi vajalikku uut või meelde tuletama õpitud vana. Seejuures suuteline = suutlikkus. Muuseas, enda vanuses pidin uuesti selgeks tegema need "koosinused/tangensid" - mõnel külalapsel oleks kool või klass jäänud lõpetamata kui ma poleks andnud tasuta järelaitamistunde.
VastaKustutaKool (koolitusüsteem) on vaid filter.
VastaKustutaÕppeained on närimiseks selles filtris.
Teadmiste ja tarkusega on sel väga vähe pistmist.
Ka tarkus ei ole kooli eesmärgiks, pigem filtreeritakse tarkpead,
kes üldiselt on nuhtluseks tervele ühiskonnale juba noorelt.
Kooli eesmärgiks on toota ühiskonnakõlblikke sotsiaalseid tüüpe
kel on mingi elementaarne arusaam igapäeva praktilistest asjadest,
aga põhiline on ikka sotsiaalne sobilikkus, nutikus on vaid boonus.
Sotsiaalsed inimesed suhtlevad ka siis kui end lollina tunnevad,
mis tegelikult on õppinud ja targa inimese esimene tunnus :D
Kool ei õpeta mõtlema. Mõtlema õpetavd (mõned) õpetajad kui veab.
Kool õpetab suhtlema, inimesed pinkides tihetalt koos terve päeva,
mis sunnib MÕTLEMA kuidas niisuguste tüüpidega lõpuks ellu jääda.
Kuritöö ja karistus iseloomustab meie haridussüsteemi päris hästi.
Kõik me teame seda, ehkki keegi lugenud pole, veel vähem on neid,
kel Tõde ja õigus läbi oleks loetud, ehkki lõpukirjandid tehtud.
Me ei tea, et Tõde ja õigus ongi Kuritöö ja karistus eesti keeles.
Seda, et Kalevipoeg on Kalevala eesti keeles, seda on ikka mainitud.
Praktilisus ja igapäevavajadus võivad täitsa võtmesõnad olla, sest ega ma midagi praktilist praktiliselt tõesti ei tee :)
VastaKustutaKui Kaur ütles siin, et astrofüüsika ei ole nõiakunst, siis oli mul koht, kus ma tahtsin kõva häälega "JAA, JAA!" hüüda - see haagib nii täpselt sellega, kuidas mulle meeldib eri distsipliine maagilisteks ja müstilisteks jagada. Maagia alla käivad selles loogikas praktilised asjad, "mis nupule vajutada, et ma saaksin seda-seda-seda-seda". Müstika on pmst see mõtlemine, et truth is out there ja sellele saab lõpmatuseni läheneda, aga päris kätte ei saa (vähemalt inimevõimete piires) kunagi - aga see lähenemine ise teeb kuidagi õndsaks. Astrofüüsika on selles jaotuses loomulikult müstiline ala, just nagu filosoofia või strukturaalne lingvistika jne. See, et neil aeg-ajalt on praktilisi rakendusi, on selle õndsa tegevuse kõrvalprodukt, mitte eesmärk. Igasugused tehnoloogiad on seevastu maagilised alad, algusest peale on point millegi saamises (ja see miski ei ole teadmine puhtalt teadmise avardumise naudingu või iha pärast). On muidugi halle alasid ja üleminekutsoone, aga nii laias laastus ma neid nii sorteerin.
VastaKustutaHakka või uskuma, et me olemegi sarnased, nagu Ritsik rääkis.
Muidugi te olete sarnased. Kommenteerijatena olete te mõlemad põhjalikud, erudeeritud, uudishimulikud maailma suhtes, heatahtlikud. Muid sarnasusu ei oska hetkel välja tuua, sest ma ei ole Kauri kohanud.
VastaKustutaÜle saja aasta viitsis keegi minu blogi kommenteerida.
VastaKustutaTsiteerin:
"Aga tegelikult on see praegune kitsas matemaatika tinglikult vaadeldav kui jutustusi matemaatikast ning selle eksam peaks kõigile eelmisel sajandil, et mitte öelda aastatuhandel kooliskäinutele olema väga lihtne. Päriselt ka!"
Tore, kui meie hulgas on optimiste :) Muidu minu loogika jaoks oleks matemaatika täitsa tehtav, kui see toimiks umbes nii http://www.pleacher.com/mp/mgifs/gifs11/redusine.jpg , aga millegipärast on seal ikka mingid reeglid, mis minu loovust piiravad :)
VastaKustutaJajaa, Ruth Lmets pani mu Facebooki Desmose lõime eile sellesama:
VastaKustutahttps://scontent-frt3-1.xx.fbcdn.net/v/t1.0-9/15940340_10154978112784673_8663474915196704770_n.jpg?oh=b8406087725f1927ce728569af8f4752&oe=591C3678
Või siis see klassikaline:
VastaKustutahttps://www.google.ee/search?q=math+jokes+find+x